Trotskile ei meeldinud seda teemat arutada, kuid talle kuulunud võimu oli ta tõesti kaotanud. Ta kaotas kõik – oma seisundi, reputatsiooni, pooldajad, lapsed, kes Stalini käsul tapeti, ja lõpuks ka oma elu. Loomulikult ei olnud selle põhjuseks külmetumine 1923. aasta sügisel…
Neil aastail olid Lenini ja Trotski nimed kõlanud kõrvuti. Nii vaenlased kui sõbrad nimetasid neid revolutsiooni juhtideks.
Kuulus vene filosoof Nikolai Berdjajev kirjutas: „Vaieldamatult seisab Lev Trotski peajagu kõrgemal teistest bolševikest, kui Leninit mitte arvestada. Lenin on muidugi temast võimsam ja tugevam, ta on revolutsiooni juht, kuid Trotski on andekam ja säravam …”
Trotski oli erakordselt särav isiksus. Kuid tal jäi väheks seda, mida oli küllaga Leninil ja hiljem Stalinil – võimuiha, tema polnud võimufanaatik. Ta uskus naiivselt, et talle piisab sellestki, mis tal juba on. Ta ei mõistnud, et võimu pärast võideldakse viimse hingetõmbeni, mitte ainult revolutsiooni ja sõja ajal.
Lenini ja Trotski isiklikud suhted olid keerulised. Trotski oli Leninile väga lähedane siis, kui nad esimesi aastaid sotsiaaldemokraatlikus liikumises osalesid ja kui Lev Davidovitšit nimetati „Lenini malakaks”. Seejärel liitus Trotski menševikega ja nende teed läksid lahku – kuni 1917. aastani.
Emigratsioonis olles võitlesid nad ägedalt, sealhulgas ka raha pärast, mis oli saadud „eksproprieerimise” teel (peamiselt pankade röövimise tulemusena) ja mida sotsiaaldemokraadid ei suutnud omavahel jagada. Seejuures väljendusid nad üpris ebadiplomaatlikult. Noil aastail oli see sotsiaaldemokraatide seas väga levinud stiil. Lenin vandus oma kirjades nagu veovoorimees. Ega Trotski ka võlgu ei jäänud.
1913. aastal kirjutas Trotski ühes erakirjas: „Praegu on kogu leninismi hoone rajatud valele ja võltsimisele ning kannab endas lagunemise mürgist alget. Mõttetu painajana tundub see närune sõnelemine, mida õhutab selliste asjade suur meister Lenin, see vene töölisliikumise igandite elukutseline ekspluateerija.” Hiljem käskis Stalin selle kirja trükis avaldada.
Lenin muidugi teadis, mida sellised kirjatükid tegelikult väärt on ning vahetas viha kähku heatahtlikkuse vastu, kui hiljutise hävitava kriitika objektist oli saanud poliitiline liitlane. Inimesed, keda ta oli sõimanud, jäid ikkagi tema lähemateks kaasvõitlejateks, abilisteks ja isiklikeks sõpradeks. Lenin oli 19. sajandi inimene. Ta võis väga kergelt arutleda vajaduse üle lasta maha need, keda ta pidas nõukogude võimu vaenlasteks, kuid vaidlusi ja poliitilisi erimeelsusi ei pidanud ta vaenutsemist ja represseerimist väärivaks.
1917. aastal liitus Trotski bolševikega, leides, et varasemad erimeelsused ei oma tähtsust. Ta toetas Leninit täielikult ja edasi läksid nad koos. Kohe pärast revolutsiooni toimunud Petrogradi parteikomitee istungil ütles Lenin, et praegu „pole paremat bolševikku, kui on Trotski”. Seda Lenini kõnet ei avaldatud kuni perestroika aastateni – just Trotski kohta käivate sõnade pärast.
Revolutsiooniaastal oli Trotski mäslevas Petrogradis üks silmapaistvamaid tegelasi. Ta oli istunud neli aastat tsaari vanglates ja viibinud kaks aastat asumisel. Ta oli kaks korda Siberist põgenenud. See lisas talle diskussioonides autoriteeti. Ta oli fantastiliselt osav kõnemees. Tema esinemised võlusid kuulajaid sõna otseses mõttes.
Kadettide partei aktivist Ivan Kutorga, kes pani kirja mälestused 1917. aasta kõnemeestest, kirjutas Trotski kohta nii: „Talupoegade kongressil esines Trotski tema vastu äärmiselt vaenulikult meelestatud auditooriumi ees. Tundus, et bolševike kõnemehel ei õnnestu lausuda ühtegi sõna. Ja tõepoolest, kaitsesõda ning esseerlust pooldavad delegaadid katkestasid esialgu Trotski iga sõna. Kuid mõne minutiga sai leidliku ja kirgliku esinemisega Trotski auditooriumi juba sedavõrd oma mõju alla, et sundis ennast kuulama. Kõne lõpus kuulis ta isegi aplausi.”
Neil aastail hakkas ilmnema ka Trotski kui väga võimeka kirjamehe ajakirjanikuanne. Hiilgav sotsioloog Pitirim Sorokin, kes neil kuudel aktiivselt osales poliitikaelus, on rahulolevalt meenutanud: „Suurepärased olid Trotski sarkastilised artiklid, milles ta piitsutas ja naeris välja oma oponente, nende seas ka mind. See oli väga hea satiir.”
Kuid Trotski ei hiilanud mitte ainult miitingutel. Tal oli ka organisaatoriannet. See avaldus juba esimese vene revolutsiooni ajal. 1905. aasta oktoobris valiti Peterburi tööliste saadikute nõukogu esimeheks menševikust advokaat Pjotr Hrustaljov (tema tegelik nimi oli Georgi Nossar, parteiline varjunimi aga J. Perejaslavski). Kuid nõukogus sai Trotskist kiiresti peamine tegija.
Tulevane hariduse rahvakomissar Anatoli Lunatšarski on hiljem meenutanud, kuidas keegi Lenini juuresolekul lausus:
„Perejaslavski täht on langemas, nõukogus on praegu kõige tugevam mees Trotski.”
Lenini ilme muutus hetkeks süngeks, kuid siis ta ütles:
„Mis parata, Trotski on selle oma väsimatu ja silmapaistva tööga ära teeninud.”
Kui Nossar-Hrustaljov novembris arreteeriti, valitigi Trotski Peterburi nõukogu esimeheks. Muide, peagi arreteeriti ka Lev Davidovitš ise. Teda ei kohutanud ei vangikong ega ülekuulamised. Kohtus käitus ta väga julgelt.
Lunatšarski jätkas:
„Trotski populaarsus Peterburi proletariaadi seas oli tema arreteerimise hetkel väga suur… Ma pean ütlema, et kõigist sotsiaaldemokraatide juhtidest aastail 1905–1906 oli Trotski oma noorusele vaatamata kõige parema ettevalmistusega, temas oli kõige vähem seda emigrantlikku kitsarinnalisust, mis, nagu ma juba märkinud olen, segas sel ajal ka Leninit; Trotski tajus teistest paremini, mida tähendab riiklik võitlus. Ei Lenin ega Martov ei võitnud tegelikult midagi. Plehhanov kaotas üpris palju… Trotski aga tõusis just siis esiritta.”
Trotski etendas kõige olulisemat rolli 1917. aasta suve ja sügise sündmustes, kui Lenin, kes püüdis ennast arreteerimisest päästa, Petrogradist lahkus ja ennast varjas.
Boriss Nikitin, Petrogradi sõjaväeringkonna sõjaväe vastuluure ülem 1917. aastal, pidas bolševikke sakslaste kinnimakstud agentideks ja püüdis neid istuma panna. 1917. aasta 1. juulil kirjutas ta alla 28 arreteerimisorderile. Selles nimekirjas oli esikohal Lenin.
Nikitin võttis kaasa abiprokuröri ja viisteist sõdurit ning sõitis Lenini korteri juurde, mis oli sel ajal Širokaja tänavas.
„Jätnud tänavale kaks vahiposti, läksime koos kolme sõduriga trepist üles,” kirjutas Nikitin hiljem. „Korteris oli Lenini naine Krupskaja. Selle naisterahva jultumus oli piiritu. Kuid me ei saanud ju teda püssipäradega peksta. Ta võttis meid vastu, karjudes: „Sandarmid! Just nii nagu vana režiimi ajalgi!” Kogu läbiotsimise ajal tegi ta samalaadseid märkusi… Nagu oodata võis, ei leidnud me Lenini korterist midagi olulist…”
Ühe kingsepa abiga, kes oli parandanud Trotski mingi naissugulase saapaid, õnnestus vastuluurel Lev Davidovitši asukoht kindlaks teha. Kohale sõitis energiline komandantuuriohvitser kapten Sokolov koos vahtkonnaga.
Kella viie paiku hommikul jõudis nukker kapten Sokolov tagasi ilma vahialuseta.
„Mis juhtus?” päris Nikitin imestunult.
„Sisenedes majja, kus Trotski elab, kohtasin ma Tšernovi,” kandis kapten ette. „Ta käskis teile edasi öelda, et Kerenski ja Ajutine Valitsus on Trotski arreteerimise otsuse tühistanud.”
Viktor Tšernov, üks esseeride partei asutajaid, oli Ajutise Valitsuse põllumajandusminister. Ta võlgnes Trotskile oma elu.
Lugu oli juhtunud Petrogradis juulisündmuste ajal, kui mässav rahvahulk oli Tšernovi Tauria palee juures kinni võtnud ja valmistus temaga julmalt arveid õiendama. Tšernovi õnneks ilmus kusagilt ootamatult välja Trotski. Seda stseeni kirjeldas Fjodor Raskolnikov, kes oli toonud palee juurde Balti madrused: „Raske öelda, kui kaua rahvahulga tormiline mässamine kestnud oleks, kui appi poleks tulnud sm. Trotski. Ta hüppas hoogsalt auto kapotile ja nõudis vaikust, vehkides energiliselt ning laias kaares käega nagu inimene, kes on tüdinud ootamast. Lärm vaibus otsekohe, saabus