Õnnelik tänav. Liza Marklund

ootan, et patsiendi naine annaks endast teada,” ütles arst ja väljus ruumist. „Kas te teate, kus ta on?”

      Nina vaatas talle otsa, kui palju arst teab? Mida ta ise tohib rääkida?

      Ta astus pimedasse koridori. Vastuvõtutoa uks libises kahinal kinni. Doktor Kararei vaatas Ninat mõtiskleval pilgul. Mees paistis olevat usaldusväärne inimene.

      „Las see jääb esialgu meie vahele,” lausus Nina, „aga Nora Lerberg on kadunud.”

      Arst hakkas väljapääsu suunas astuma, Nina tema kõrval.

      „Pere kolme lapse asukoht on teada,” jätkas ta. „Nad on Vikingshillis tädi juures, aga naist ei ole me kätte saanud. Keegi ei tea, kus ta on.”

      Nad jõudsid osakonna vestibüüli.

      „Kas seda võis teha Lerbergi enda naine?” küsis Nina.

      „Kui tal oli abiline, siis on see teoreetiliselt muidugi võimalik,” ütles arst, „aga ma pean seda ebatõenäoliseks.”

      Nad andisid kätt.

      Nina hoidis mobiili kõvasti käes kogu tee läbi haiglakorpuse. Pildid ta silme ees tantsisid, käed selja taha seotud, üles riputatud, lämmatatud, pekstud … Need on nimega teod, meetoditel on nimed.

      Ta läks kiiresti läbi hoone suure fuajee, möödus infoletist, lillepoest, kohvikust, patsientide tualettidest ja telefoniautomaatidest.

      Kui mobiil äkitselt helises, võpatas naine, nagu oleks see teda kõrvetanud.

      „Nina? Nina Hoffman?”

      Selle hääle tundis ta ära oma kurjadest unenägudest.

      „Annika Bengtzon, kuidas ma saan aidata?”

      Nina astus välja vihma kätte, ei hoolinud sellest, et sai märjaks.

      „Tere, tahtsin ainult helistada ja tere öelda … See olid ju sina, keda ma nägin Lerbergide maja juures täna hommikul? Solsidanis?”

      Nina avas puldist auto ja kiirustas sisse istuma.

      „Juhtumi kohta ei oska ma midagi öelda, loodan, et sa mõistad,” ütles ta ja sulges silmad.

      Õlaliigesed mõlemapoolselt paigast ära, ulatuslikud rebendid ümbritsevates kudedes.

      „Üldse mitte midagi?”

      Nina avas silmad ja vaatas haigla fassaadi.

      Siduda ohvri käed selja taha, riputada inimene randmeid pidi üles.

      „Ma arvasin, et sa oled Washingtonis,” ütles ta.

      Annika Bengtzon naeris, või ohkas ta?

      „Leht ei saa endale seda enam lubada. Nüüd olen tagasi toimetuses. Paberlehe ja veebi uudistereporter. Politseinik seal kohapeal ütles, et Lerberg võib-olla ellu ei jää, kas sa tead, kuidas temaga nüüd on?”

      Nina ei vastanud. Annika teadis, mis Nina teinud oli. Annika oli seal, nägi, et ta laskis Filipi maha, teadis, kuhu mees maetud on.

      Nina käivitas mootori.

      „Mul on veidi ebamugav rääkida,” ütles ta.

      „Millal sa keskkrimis alustasid?” küsis reporter.

      Nina pani tagasikäigu sisse ja pööras ümber, et tagumisest aknast välja vaadata. Aken oli märg ja porine.

      „Nägemist, Annika,” lausus Nina.

      „Mul on ikka sama telefoninumber nagu varem, kui sa peaksid tahtma helistada, siis lihtsalt … ”

      Nina vajutas kõne kinni.

      Mis asi see oli, mida Ingemar Lerberg teadis, aga poleks tohtinud teada?

      Miks ta seda ei avaldanud?

      Ja miks ta ellu jäeti?

      KUI ANNIKA toimetusse tagasi jõudis, oli juba pärastlõuna. Lõunapoolne ringtee oli suletud ja Essinge teel oli täielik ummik, täpselt nagu alati. Ummikutes istudes otsis ta Ingemar Lerbergi kohta teavet ja pani peas materjal kokku. Selline eeltöö näitab, et aega oli tal palju.

      Ta võttis kotist arvuti. Laadis videokaamera võtted serverisse, registreeris ülekäe ja saatis ajakoodid meilitsi pilditoimetajale, kust too saab siis paberlehe tarvis kasutuskõlblikke kaadreid välja noppida. Ta tõi automaadist tassi kohvi. Pani seejärel veebitelevisiooni jaoks kokku minut ja kakskümmend viis sekundit kestva lõigu poliitik Ingemar Lerbergile nüüdseks kinnitust leidnud kehavigastuste tekitamisest. Pildid ei olnud eriti head. Liiga tumedad ja teralised, täpselt nagu nad olid olnud terve selle armetu kevade. Tuule tõttu oli kaamera tema sisselugemise ajal veidi kiikunud, kogu värk oli natuke õõtsuv. Ise nägi ta välja kaame ja aukus silmadega, kuid selles ei olnud ju midagi ebatavalist. Tema uudisevinkel oli karm, aga tema arvates käis küll.

      „Seoses mõrvakatsega endise parlamendiliikme Ingemar Lerbergi vastu on politseil lahendada täielik mõistatus,” alustas ta saatelõiku. „Praegu ei ole nende räigete kehavigastuste tekitamise motiiv teada. Lerbergile ei ole tehtud ühtki ähvardust ja ei ole teada, kuidas kurjategija villasse sisse sai. Õhtulehe andmeil ei ole politsei tuvastanud märke sissemurdmisest elamusse, mis asub Solsidanis, Saltsjöbadeni moodsas eeslinnas …”

      „Ta on veel elus,” ütles Patrik tema kohal.

      „Väga kurb,” lausus Annika. „Kas saadame Lõunahaiglasse kellegi, kes ta maha võtaks?”

      Uudisteosakonna juhataja istus Annika kirjutuslauale.

      „Partei juhatus helistas. Nad tahavad poole tunni pärast partei kontoris oma kolleegi kohta midagi rääkida. Kas lähed teed ära?”

      Annika vaatas käekella.

      „Muidugi.”

      „Kas prokurör kinnitas, et tegemist on mõrvakatsega?”

      „Ma helistasin talle autost.”

      „Kas sa koera asja oled uurinud?”

      Annika vaatas arusaamatuses oma osakonnajuhatajale otsa.

      „Stefan, neli aastat vana,” ütles Patrik. „Leiti surnult esikust, nagu teatab Ajalehtede Telegrammibüroo. Kas sa uuriksid ka ta tausta?”

      „Koera?”

      „Kas Lerberg oli vastuoluline? Kas teda ähvardati? Võib-olla koostad nimekirja võimalikest motiividest? Ja uuri välja, miks ta pidi tagasi astuma, kuigi me vist esialgu seda ei avalda, kuni on teada, kas ta jääb ellu …”

      Annika avas otsingulehekülje ingemar lerberg poliitik. Patrik kummardus üle arvuti.

      „Ja nimetame teda ikka tipp-poliitikuks. Ta oli ju tegelikult mõne aja kõne all kui partei tulevane esimees.”

      „Tõesti-tõesti,” lausus Annika, „terve ennelõuna – Õhtulehe juhtkirjas …”

      „Ärme nüüd oleme niisugused,” ütles Patrik ja sammus tagasi uudistelaua juurde.

      Annika silmitses pealkirju ekraanil. Kui kiiresti inimene unustab. Ta teadis, et oli lugenud Ingemar Lerbergi kohta siis, kui mees oli uudis number üks, kuid peale mõne ähmase mälestuse mingist maksukelmusest ei tulnud talle midagi meelde, ja miks pidanukski?