Lifti tuli oodata mitu minutit. Teel üles tabas Annikat samasugune elevus nagu iga kord, kui ta toimetusse läks, mingi ootusärev pinge, valmisolek, et sind võib tabada mis iganes.
Ta hingas sügavalt sisse ja astus plekilisele vaibale.
Kolme aasta jooksul, mis Annika korrespondendina Washingtonis veetis, kujundati toimetuse kontorimaastik uue aja koostöö ja paindlikkuse nõuetega sobitumiseks veel paar korda ümber. Kontori keskel ilutsesid valgustatud kosmoselaevana uudistetoimetus, mis oli paljunenud, nii et ühest lauast oli saanud kolm. Paberväljaande uudistetoimetaja ja veebilehe uudistetoimetaja istusid nagu kaks poolkuud, seljad vastamisi ja põrnitsesid arvutiekraani. Annika lemmikkolleeg Berit Hamrin kutsus neid „juusturõngasteks”. Uudistetoimetuse kõrval oli kõnekeskuse asemel nüüd veebitelevisioon. Nende peade kohal helendasid umbes tosinal hiigelekraanil uudisteleheküljed, veebi- ja teksti-TV ja tõsieluseriaalid. Toimetusse olid puhtfüüsiliselt kolinud ka turundus ja reklaam. Päevatoimetajate töölaudade vahel polnud enam seinu.
Kui Annika kord juba siin oli, siis täitis teda alati ühesugune keskendunud rahu.
Iseenesest oli kõik nii nagu vanasti, lihtsalt ruumi oli vähem. Sajad päevavalguslambid heitsid kõikjale sama hajusat sinakasvõbelevat valgust. Laudadel virnade viisi pabereid. Turjad keskendunult kumaras. Sihiteadlik närvilisus, mis lükkas enese ees tegelikkust ja ühtaegu nii uuris kui ka kujundas seda.
Tundus, nagu oleks Washingtoni-aastad olnud kellegi jutustatud, romaanist loetud või hoopis unes nähtud lugu. Elu oli ta tagasi toonud sinna, kust ta kord alustas. Täpselt kolmteist aastat tagasi alustas ta siinsamas suvise asendusreporterina, ta oli uudiste valdkonna vihjekontrollija, jooksupoiss ja abiline.
Annikat haaras nüri väsimus, aeg käis ümber oma telje aina ringi-ringiringi, umbes sama tüüpi mõrvale sattus ta ka esimesel suvel, kuigi siis jagasid ülesandeid teised ülemused, ta oli tagasi Stockholmis ja elas samas kvartalis, kuigi teises korteris, tegelikkus oli muutunud, aga tema oli ikka seesama.
„Oled sa söönud?” küsis ta Berit Hamrinilt, kes sülearvutis midagi keskendunult kirjutas.
„Võtsin võileiva,” vastas Berit, ilma et oleks ekraanilt pilku tõstnud või sõrmi klahvidel aeglasemalt liigutanud.
Annika pakkis lahti oma sülearvuti. Isegi liigutused olid täpselt samad: pistik kontakti, ekraan üles, masin nupust käima, võrkulogimine. Beriti juuksed olid hallimad ja ta kandis uusi prille, aga muidu võis maailm tema ümber sama hästi olla veel aastas, mil ta sai 24. Siis oli kuum suvi ja tookord surnud noor naine lebas surnuaial ühe hauakivi taga. Nüüd oli krõbekülm talv ja surnud lebasid lasteaia taga võsas. Või parkimisplatsil. Või eramajade rajoonis või …
Ta kibrutas otsaesist.
„Kuule,” pöördus ta Beriti poole, „kas sel sügisel on Stockholmis rohkem naisi mõrvatud kui tavaliselt? Tänaval?”
„Minu meelest mitte,” vastas Berit.
Annika läks tasulisele internetileheküljele www.mediaarkivet.se, kus enamik Rootsi meediast talletas avaldatud artikleid ja muidu noppeid. Ta sisestas otsisõnad „tapetud naine Stockholm”, alustades sama aasta 1. augustist, ja sai vasted. Tekstid ei olnud artikli, vaid pigem märkmete kujul ja enamasti pärit Peenest Päevalehest.
Augusti lõpus leiti väljaspool Stockholmi kesklinna Fisksätra parkimisplatsilt 54-aastane naine. Teda oli noaga selga löödud. Kunagi oli naise abikaasa naise löömise ja ähvardamise eest lühikest aega kinni istunud. Nüüd peeti mees küll mõrvasüüdistusega kinni, kuid vabastati hiljem tõendite puudumise tõttu. Juhtum ei jõudnud ajalehe lühiuudiste rubriigist kaugemale, sest mees võeti kohe kinni. Lugu sildistati ja praagiti päevauudistest välja kui perekonnatragöödia.
Samast alajaotusest leidis Annika umbes nädal hiljem avaldatud kirjutise. Stockholmi kesklinnast põhja pool Arninge linnaosas, armastatud ujumiskohas Ullnasjö ääres leiti 19-aastane sisserändajast naisterahvas. Neiu oli surnud arvukate noalöökide tagajärjel. Mõrva eest vahistati neiu kihlatu, kes ühtlasi oli ka naise nõbu. Mees ei tunnistanud end süüdi.
Hässelbys tänavalt leiti oktoobri keskel pussitatuna 37-aastane kolme lapse ema. Mõrvas kahtlustatuna arreteeriti naise endine mees. Kirjutisest ei selgunud, kas mees pandi vangi, lasti vabaks või anti kohtu alla.
Mõrvu või surmaga lõppenud perevägivalda leidus ka riigi teistes osades, kuid need uudistenupud olid veelgi napimad.
„Kuule, Annika,” kõrgus Patrik äkitselt tema kohal, „kas sa võiksid uurida tulekahjut Sollentunas? Nähtavasti on jõuluaegsete põlengute periood käes, mutikesed põletavad agaralt advendiküünlaid. Võta kätte ja kirjuta ülevaade, kuidas rootslased on nii saamatud, kui nad peavad tulekustutit kasutama või suitsuanduril patareid vahetama, kuradima hea käsiraamatu saaks – kuidas vältida mõrtsukküünalt …”
„Aga mul on ju see surnud noor ema lasteaia taga,” ütles Annika.
Patrik pilgutas arusaamatuses silmi.
„Aga seal polnud ju midagi erilist,” vastas ta.
„Neljas mõrv sellest ajast saati, kui ma tagasi olen,” tähendas Annika ja keeras arvutiekraani mehe poole. „Kõik on naised, kõik on Stockholmist, kõigil on noahaavad. Mõtle, kui sa midagi maha magad? Mõtle, kui ringi liigub sarimõrvar?”
Korraga polnud uudistedirektor endas enam nii kindel.
„Arvad? Ja kuidas see viimane siis suri? Mis koht see üldse oligi, Bredäng?”
„Axelsberg. Sa ju nägid pilti, mida sa ise arvad?”
Patrik suunas pilgu mõneks hetkeks üle toimetuse, sorteerides ajusopist välja pildi „mahalangenud puust”. Seni oli ikka veel tegu lihtsalt lumehunnikuga. Mehe pilk selgines.
„Sarimõrvar?” itsitas ta. „Looda aga!”
Uudistedirektor keeras kanna peal ringi ja läks oma mõrtsukküünaldele uut reporterit otsima.
„Nii et surnukehale sattusid siis sina peale,” tähendas Berit. „Noor ema?
Lahutusprotsess? Avaldus ebaseadusliku ähvardamise kohta, mida keegi tõsiselt ei võtnud?”
„Võimalik,” vastas Annika. „Politsei pole naise nime veel avaldanud.”
Ilma nimeta ei saanud rahvastikuregistrist ühtki aadressi ja seetõttu ka mitte naabri nime, nii puudus ka taust ja lugu, kui naine üldse oli mõrvatud.
„Miskit vahvat?” uuris Annika ja nookas peaga Beriti teksti poole, ise samal ajal kotist apelsini õngitsedes.
„Alain Thery’d mäletad? Möödunud sügisel kirjutasin temast omajagu.”
Annika sobras mälus, eelmisel sügisel oli ta hõivatud Tea Party-liikumise ja USA Kongressi valimistega. Ta raputas pead.
„Prantsuse ettevõtlusmogul, kes Puerto Banúsi lähedal oma merejahil õhku lendas?” selgitas Berit ja vaatas Annikat üle oma arvutiprillide.
Annika vajus mälestustesse.
Puerto Banús, valged paadid ja sinine meri – seal, hotell Pyri tänavapoolses numbritoas leppis ta Thomasega ära. Annika jälgis tol ajal perekond Söderströmi gaasimõrvalugu, Thomas elas veel koos Sophia Grenborgiga, kuid oli Malagas konverentsil, ja sellesama konverentsi ajal murdis ta sedapuhku Sophiale Annikaga truudust.
„YouTube’is on film üleval,” ütles Berit, kes oli veendunud, et Alain Thery oli olnud Euroopa suurim orjakaupmees. Kogu ta ettevõtlusimpeerium oli fassaad, mille varjus Euroopasse noori aafriklasi toimetada ja neid kas või surmani ära kasutada, kui vaja.
„Kõlab nagu surnu laimamine,” sõnas Annika, viskas apelsinikoored paberikorvi ja pistis ühe lõigu suhu. See oli hapu nagu sidrun.
„YouTube’i laetud filmi järgi on maailmas tänapäeval rohkem orje kui kunagi varem ja nende hind on langenud erakordselt madalale.”
„Thomas tegeleb umbes