Rööpalt maas. Michael Katz Krefeld

ja sügas teda kõrva tagant, samas kui Møffe norinaga end tema kõrvale seadis.

      „See tegi mu kokpitti suure sitahunniku.”

      „Parem sinu juures kui siin,” mõmises Thomas.

      „Mida?” küsis Eduardo pead tema juurde sisse pistes.

      „Ma ütlesin, et see oli küll kahetsusväärne.”

      „Kas sul kohvi on?”

      Thomas viipas kusagile. Eduardo asus panipaiku ja kappe läbi otsima. Ta kolistas ustega nii, et nende vali hääl kiskus Thomase viimaks voodist välja. Otsekohe tundis ta iiveldust, kuid see ei murdnud teda enam voodisse tagasi. Nüüd pidi tugev olema. Ta rebis väikese vannitoaukse lahti, kuid siis meenus talle, et tualetipott oli ummistunud. Kõht tõmbus plahvatama hakkava sõlmena kokku – nüüd oli vaid sekundite küsimus … Thomas jooksis köögis olevast Eduardost mööda, lahtisest kajutiuksest tekile. Ta jõudis just reelingu äärde, kui kogu eelmisel päeval joodu välja paiskus. Tekk kõikus jalge all, pea oli plahvatamas. Teda tabas välklambi sähvatus. Siis veel üks ja veel üks. Kanalist kostus hääli ja Thomas vaatas ettevaatlikult sinnapoole. Selsamal hetkel libises mööda ekskursioonipaat, täis jaapani turiste, kes olid ametis tema viletsuse jäädvustamisega. Ta pööras end neist eemale ja vajus tekile kokku. Uksele ilmus Eduardo ja Thomas vaatas üles tema poole.

      „Ma ei arvanud, et neil seal on juba hooaeg käes,” sõnas ta mööduvale paadile osutades.

      „Ma usun, et nad sõidavad aasta ringi, Ronk.”

      „Tõesti?”

      Thomas võttis peast kinni ja pani tähele, et üks põsk oli hell ja paistes.

      „Sa raisk, kui puruks ma olen! Ma vist kukkusin eile.”

      Eduardo noogutas, lausumata sõnagi.

      „Nägemiseni, Eduardo!” kostus peenike tüdrukuhääl Eduardo kahemastiliselt purjekalt, mis seisis ankrus Thomase paadi ees. Eduardo pöördus ja saatis õhumusi kajuti katusel seisvale heledapäisele tüdrukule.

      „Ma helistan,” ütles Eduardo.

      Tüdruk hüppas kaile jalgratta juurde ja tegi selle lukust lahti tegi.

      „Kes, pagan, see veel oli?”

      „Malene? … Maria? … Anna!” naeratas Eduardo.

      „Kohtasin teda Havodderenis.”

      Ta lehvitas tüdrukule, kes parajasti mööda sõitis.

      „Malene-Maria-Anna, see on küll üks pagana ebaharilik nimi,” sõnas Thomas irooniliselt.

      „Ta oli ka üks ebaharilik tüdruk.”

      Kümme minutit hiljem leidis Thomas Nescafé purgi ja tegi endale kaks tassi kohvi. Nad võtsid kohvi endaga kaasa väikesele päikesetekile kajuti kohal, kõrgel ülalpool ekskursioonipaate ja klõpsutavaid turiste. Eduardo lonksas kohvi ja tegi grimassi.

      „Sa ei ole ubadega kitsi.”

      „Kõige lihtsam viis silm klaariks saada.”

      Thomas võttis ühe lonksu. See oli kange, isegi tema jaoks.

      Eduardo silmitses oma hingeõhku, mis külmas õhus pilvena ta ees hõljus.

      „Ma olen su pärast mures, Ronk.”

      „Sa ei pea olema,” vastas Thomas kiiresti ja vaatas mujale, „mul on nüüd kõik hästi, täiesti hästi.”

      „Ma mõtlen rohkem su üldist seisu.”

      „Mul pole kunagi olnud paremini.”

      Eduardo kergitas kulme ja viskas talle pilgu.

      „Millal sa tagasi lähed?”

      „Tagasi? Mida sa silmas pead? Jaoskonda?”

      Eduardo noogutas.

      „Ma ei tea, ma ei mõtle eriti sellele.”

      „Aga nad ei saa sind igavesti hoida ametist ajutiselt eemal, sul on oma õigused.”

      Thomas nõjatus tagasi ja asetas jalad eesistmele.

      „Ma ei ole ametist ajutiselt vabastatud, mind saadeti puhkusele. Haiguspuhkusele, jumal küll …”

      „Aga kui pikaks ajaks?”

      „Kuni nad näevad, et olen paranenud,” vastas ta naeratades.

      „Aga nad tahavad sind ju tagasi?”

      Thomas kortsutas kulmu.

      „Mis see nüüd on? Mingi intervjuu või? Kas äkki ei ootaks tööga, kuni jõuad oma kollase sopaleheni?”

      „Vabandust, ma ei poleks pidanud tuhnima.”

      Thomase kere värises ja ta ei saanud aru, kas see oli pohmellist või hommikusest tuulest.

      Eduardo naeratas.

      „Ma usun, et nad tahavad sind vägagi tagasi. Sa olid hea võmm, oled hea võmm, võta see ühelt kollaselt vastu.”

      Ta kallas järelejäänud kohvi üle reelingu.

      „Sellest pole eriti abi, kui su töö ülaltpoolt peatatakse,” vastas Thomas.

      „Kas nad lausa peatasid selle?”

      Thomas kehitas õlgu.

      „Mind ei kaasatud üldse juhtumisse. Nad hoidsid mind eemal nii kaua, kui suutsid, ja kui enam ei suutnud, saatsid puhkusele. ”

      Ta naeratas mõrudalt.

      „Kui kaua tagasi see oli?”

      „Kui mu puhkus algas?”

      „Ei … sellest teisest asjast.”

      „Varsti aasta.”

      „Sitane aasta.”

      „Jah, sitane aasta.”

      Eduardo tõusis pingilt ja läks tekiredeli juurde. Ta keeras end ümber, astus redelil paar sammu alla ja vaatas siis Thomase poole.

      „See on üks neetud lugu, Ronk. Selline, mida ei saa lahendada.”

      „Ma tean,” vastas teine.

      „Äkki on aeg edasi minna … kõige sellega.”

      „Ma tean,” kordas Thomas.

      Strängnäs, oktoober 1979

      9

      Aher must maa lasus inimtühjana tema ees. Päikese esimestel kiirtel oli raske tungida läbi maastikku katva uduvineteki, mis pani ümbritsevad puud peaaegu üleni haihtuma. Madalate jalgadega rohelises jahionnis istus Erik koos isa ja Johan Edeliga, ühega isa jahiseltsilistest. Erik oli just saanud kümneseks, see oli esimene jaht, kuhu isa oli ta kaasa võtnud. Nad olid istunud siin ülal peidupaigas üle kahe tunni ja oodanud, millal ajajad oma koertega juhiksid ulukid nendeni ja kõigi teiste küttideni, kes igal pool mööda jahiala laiali olid. Eriku käed värisesid külmast ja tal oli halb hoida rasket binoklit, millega ta ulukite järele luuras.