Üksilduse päevad. Elena Ferrante

ta mind ja ütles nördinult:

      „Näete, rikkusin kinga ära.”

      Mitte miski ei osutanud, et see oleks minu süü, ometi vabandasin piinlikkust tundes ning hakkasin tungivalt hüüdma: Otto, Otto, justkui paluks koer meie naabri käest ise vabandust ja säästaks mind süütundest. Ent kollakat värvi Otto tuhises läbi tänavalampide valguslaikude ning haihtus pimedusse.

      Muusik nühkis kingatalda närveldades vastu teerada ääristavat rohtu ja uuris siis seda pedantse tähelepanuga.

      „Pole vaja vabandada, viige oma koer lihtsalt kuhugi mujale. Inimesed nurisevad…”

      „Mul on tõesti kahju, minu abikaasa on tavaliselt nii hoolas…”

      „Teie abikaasa, andke andeks, on üks kasvatamatu…”

      „Kasvatamatu olete hoopis teie,” nähvasin ma vastu, „pealegi pole meie ainsad, kellel siin koer on.”

      Ta vangutas pead, rehmas laialt käega, andmaks märku, et ta ei taha tülitseda, ja pomises:

      „Öelge oma abikaasale edasi, et ärgu liiale mingu. Ma tean mõnesid inimesi, kes ei kõhkleks siia mürgitatud koeratoitu puistamast.”

      „Ma ei kavatse oma abikaasale midagi öelda,” hüüatasin vihaselt. Ja lisasin kohatult, iseendale meeldetuletuseks:

      „Mul ei ole enam abikaasat.”

      Sellega jätsin ta teeraja keskele seisma ning pistsin mööda rohumaad jooksma, puude ja põõsaste hämaras osas, hõigates täiest kõrist Ottot, justnagu jälitaks too mees mind ja ma vajaksin koera kaitseks. Kui ma hingetuna ringi keerasin, nägin muusikut viimast korda oma kingataldu uurimas, misjärel ta oma lõdval sammul ukse poole suundus.

      4

      Järgnevatel päevadel ei ilmunud Mario välja. Ehkki olin endale sisendanud teatud käitumisviisi ja kõigepealt otsustanud meie ühistele sõpradele mitte helistada, ei suutnud ma vastu panna ja helistasin ikkagi.

      Selgus, et mitte keegi ei teadnud minu abikaasast midagi, polnud teda päevi näinud. Siis teatasin kibedusega, et ta on mind maha jätnud ja teise naise juurde läinud. Arvasin neid jahmatavat, ent jäi mulje, nagu ei olekski nad eriti üllatunud. Kui ma ükskõiksust teeseldes uurisin, kes tema armuke on, kui vana, mida teeb, kas Mario juba elab tema juures, sain põiklevaid vastuseid. Üks kolleeg polütehnikumist, nimega Farraco, üritas mind lohutada, öeldes:

      „See on see vanus, Mario on nelikümmend, ikka juhtub.”

      Ma ei suutnud seda kuulata ja sisistasin raevukalt:

      „Ah nii? Kas sinuga juhtus või? Kas see juhtub kõigi teievanustega, viimase kui ühega? Miks sina siis veel oma naise juures oled? Las ma räägin Leaga, ütlen talle, et see on sinuga ka juhtunud!”

      Mul ei olnud plaanis niimoodi reageerida. Teine reegel oli mitte muutuda vastikuks. Kuid ma ei suutnud ennast talitseda, tajusin äkilist, kurdistavat veretulva, mis mu silmi kõrvetas. Teiste mõistlikkus ja mu enda soov jääda rahulikuks hakkasid mulle närvidele käima. Hingamine takerdus kõrri, valmis võnkuma raevukatest sõnadest. Tundsin vajadust kellegi kallal nägeleda ja nii läkski – esmalt tülitsesin meie meestuttavatega ja seejärel nende naiste või sõbrataridega, kuni lõpuks sattusin vastuollu igaühega, mehe või naisega, kes püüdis kuidagi aidata mul leppida sellega, mis minu elus parajasti toimus.

      Eriti kannatlikult üritas Lea, Farraco naine, kellel oli kalduvus vahendada ja väljapääse otsida, kes oli nii tark, nii arusaaja, et temaga pahuksis olemine näis solvavat kogu väikest gruppi heasoovlikke inimesi. Ma ei suutnud ennast aga ohjeldada ning üsna pea asusin kahtlustama isegi teda. Olin veendunud, et niipea kui ta lõpetab minuga rääkimise, tormab ta minu abikaasa ja tema armukese juurde ja pajatab neile üksikasjalikult, kuidas ma reageerin, kuidas ma laste ja koeraga hakkama saan, kui kaua läheb mul olukorraga leppimiseks veel aega. Lõpetasin järsult temaga läbikäimise ja olingi ilma sõbrannast, kelle poole pöörduda.