1
Ühel aprillikuu pärastlõunal, kohe peale lõunasööki, teatas minu abikaasa, et kavatseb mu maha jätta. Ta teatas seda siis, kui me parajasti koos lauda koristasime, lapsed tülitsesid nagu tavaliselt kõrvaltoas, koer magas radiaatori juures ja uratas aeg-ajalt unes. Mees ütles, et ta on segaduses, teda vaevavad kohutavad väsimuse, rahulolematuse, võib-olla arguse hetked. Ta rääkis kaua meie viieteistaastasest abielust, lastest, ning tunnistas, et tal pole ei neile ega mulle midagi ette heita. Käitumismaneer oli tal vaoshoitud nagu alati, välja arvatud parema käe äge vehkimine, kui ta lapseliku naeratusega seletas, et malbed hääled, midagi sosinataolist, kutsuvad teda mujale. Seejärel võttis ta kogu süü juhtuva pärast enese kanda ja pani välisukse enda järel ettevaatlikult kinni, jättes mu tardunult kraanikausi kõrvale seisma.
Veetsin öö mõtteid mõlgutades, tundes end suures abieluvoodis väga üksildasena. Ükskõik kui palju kordi ma meie suhte hiljutiste etappide üle juurdlesin, ei leidnud ma kriisist mingeid märke. Tundsin oma meest hästi, teadsin, et ta oli oma tunnetes reserveeritud ning et meie kodu ja perekondlikud rituaalid olid talle asendamatud. Me rääkisime kõigest, meile meeldis ikka veel suudelda ja kallistada; aeg-ajalt oskas ta olla nii naljakas, et ajas mu pisarateni naerma. Tundus täiesti võimatu, et ta tahab mind päriselt maha jätta. Kui mulle siis meenus, et mees ei olnud kaasa võtnud ühtegi talle olulist asja ega olnud ka lastega hüvasti jätnud, olin kindel, et asi pole tõsine. Ta oli lihtsalt kogemas üht sellist hetke, nagu kirjeldatakse raamatutes, kui tegelaskuju reageerib tavalistele eluhädadele ootamatu ägedusega.
Tegelikult oli seda juhtunud ennegi: aeg ja üksikasjad tulid mulle nüüd voodis väherdes meelde. Palju aastaid tagasi, kui olime koos olnud vaid kuus kuud, teatas ta mulle vahetult peale suudlust, et ei soovi mind enam näha. Ma olin armunud, ning seda kuuldes tõmbusid mul veresooned kokku, nahk jäätus. Mul oli külm, tema läks minema, mina seisin Sant’Elmo kindluse all kivirinnatise ääres ning vaatasin värvitut linna, merd. Viis päeva hiljem helistas ta mulle häbelikult, õigustas ennast, väitis, et teda oli haaranud äkiline mõistusekadu. See väljend süüvis mulle mällu ja ma keerutasin seda tükk aega peas ringi.
Palju aega hiljem kasutas ta seda uuesti, umbes viis aastat tagasi. Tollal käisime tihti läbi tema kolleegi Ginaga polütehnikumist, jõukast perest pärit haritud intelligentse naisega, kel oli viieteistaastane tütar ja kes oli hiljaaegu leseks jäänud. Me olime mõned kuud varem Torinosse kolinud ning ta leidis meile imekauni jõeäärse maja. Algul see linn mulle ei meeldinud, tundus kuidagi metalne, varsti aga avastasin, kui meeldiv oli meie maja rõdult aastaaegade vaheldumist jälgida: sügisel oli näha, kuidas Valentino pargi rohelus kollaseks või punaseks muutub, tuulest rebitud lehed kihutasid uduvineses õhus ja keerlesid Po tinahallil pinnal; kevadel õhkas jõelt värsket sillerdavat tuulehõngu, mis ajas uuele elule võsud, oksad puudel.
Ma kohanesin kiiresti, seda enam, et ema ja tütar andsid endast parima, et mul vähem ebamugavusi oleks, juhatasid kätte tänavaid, viisid parimatesse poodidesse. Niisugusel lahkusel oli aga üsna mitmemõtteline alus. Mul polnud mingit kahtlust, et Gina oli Mariost sisse võetud; ta flirtis liiga palju ja mõnikord narrisin oma meest, öeldes otse välja, et tema pruut helistas. Mario kaitses end teatava rahuloluga ja me viskasime selle üle koos nalja, ent läbikäimine tolle naisega läks aina tihedamaks; ei möödunud päevagi, mil ta poleks helistanud. Mõnikord kutsus ta Mariot endaga kuhugi kaasa, teinekord tõi mängu oma tütre Carla, kes ei saanud jagu keemiaülesandest, või otsis ta mõnd raamatut, mida enam saada ei olnud.
Teisalt oli Gina võimeline käituma erapooletu suuremeelsusega, tõi mulle ja lastele alatasa väikesi kingitusi, laenas mulle oma autot, andis meile tihtipeale oma Cherascos asuva maja võtmed, et me saaksime seal nädalalõppu veeta. Võtsime pakkumise meelsasti vastu, sest seal oli tore olla, ehkki oli alati risk, et ema ja tütar sajavad ootamatult sisse ning paiskavad meie perekondlikud harjumused segi. Pealegi tuli teenele vastata teenega, ja viisakusavaldustest sai meid vangistav ahel. Mario oli aegamööda hakanud tüdruku eestkostjaks, ta käis koolis vestlemas kõikide tema õpetajatega, nagu asendaks surnud isa, ning ehkki ta oli tööga üle koormatud, pidas ta mingil hetkel vajalikuks tüdrukule keemiatunde anda. Mida teha? Mõnda aega üritasin leske lihtsalt eemal hoida, mulle meeldis aina vähem, kuidas ta minu abikaasal käe alt kinni võttis või talle midagi naerdes kõrva sosistas. Ühel päeval sai aga kõik selgeks. Köögiuksel seistes nägin, kuidas väike Carla, kes peale järjekordset tundi Marioga esikus hüvasti jättis, suudles teda mitte põsele, vaid otse suule. Hetkega taipasin, et ma ei pea muretsema mitte ema, vaid tütre pärast. Võib-olla endale aru andmata oli tüdruk katsetanud minu abikaasa peal, kes teab kui kaua, oma õõtsuva keha, oma rahutute silmade mõju; too omakorda vahtis teda, nagu vaadatakse varjust päikese käes kiiskavat valget seina.
Arutasime seda probleemi, aga vaikselt. Ma vihkasin kõrgendatud hääli, liiga ägedaid liigutusi. Minu oma perekond eelistas kärarikkaid emotsioone, alati kõigile näha, ja eriti kasvueas, kui ma vaikselt meie Napolis asuva Salvator Rosa tänava liikluses lämbuva maja mingis nurgas kükitasin, käed kõrvadele surutud, tundsin ma end olevat kesk lärmakat elu, kus suvaline liiga kriiskav lause või keha järsk liigutus võib kõik uppi keerata. Sestap õppisin rääkima vähe ja mõtlikul moel, ma ei kiirustanud kunagi, isegi mitte bussi peale, vaid selle asemel püüdsin pikendada reageerimise aega, täites seda hämmeldunud pilkude ja ebakindlate naeratustega. Töö distsiplineeris mind veelgi. Jätsin maha oma kodulinna ega kavatsenud sinna enam kunagi tagasi pöörduda; töötasin kaks aastat Roomas ühe lennukompanii kaebuste osakonnas. Pärast abiellumist tulin töölt ära ning järgnesin Mariole kuhu iganes ta maailmas insenerina saadeti. Uued paigad, uus elu. Et muudatustest põhjustatud ängistust kontrolli all hoida, harjutasin end kannatlikult ootama, kuni iga tundepuhang kokku vajus ning omandas vaoshoitud hääletooni, mis mu kõrri takerdus, et ma ennast naeruväärseks ei teeks.
Meie väikese abielukriisi ajal osutus minu distsipliin asendamatuks. Veetsime pikki uneta öid, mil me tülitsesime rahulikult ja tasasel häälel, et lapsi mitte üles ajada ja et mitte lausuda ettevaatamatuid sõnu, mis lööksid lahti parandamatud haavad. Mario ajas üsna segast juttu nagu patsient, kes ei oska oma sümptoome täpselt kirjeldada; mul ei läinud kunagi korda panna teda ütlema, mida ta tundis, tahtis, mida mul oodata oli. Ühel pealelõunal tuli ta koju, üsna hirmunud, või polnud see päris hirm, vaid lihtsalt peegeldus hirmust, mida ta minu näol oli näinud. Igatahes avas ta suu, et mulle midagi öelda, ja siis, sekundi murdosa jooksul, otsustas öelda midagi muud. Ma panin seda tähele – peaaegu nägin, kuidas sõnad tema suus muutusid –, ent ma surusin oma uudishimu maha ega uurinud, mida ta oli tahtnud tegelikult öelda. Piisas märkamast, et vastik periood oli läbi, et tegemist oli vaid ajutise peapööritusega. Mõistusekadu, seletas ta ebatavalise rõhukusega, korrates väljendit, mida ta oli ka aastaid tagasi kasutanud. See olevat tast võitu saanud, takistanud tal tavalisel kombel näha ja tunda; nüüd oli sellega kõik, meeltesegadus oli möödas. Järgmisel päeval lõpetas ta igasuguse läbikäimise nii Gina kui Carlaga, ei andnud enam keemiatunde, oli taas inimene, kes ta oli alati olnud.
Need olid meie sentimentaalse teekonna üksikud tähtsusetud vahejuhtumid, ja sel ööl vaagisin neid viimse kui pisiasjani. Siis ronisin voodist välja, närvis une pärast, mis ei tulnud, ning tegin endale kummeliteed. Mario lihtsalt oli selline: aastaid täiesti rahulik, ainsagi segaduseviivuta, ja siis korraga lööb mittemiski ta rööpast välja. Nüüdki pidi mingi asi teda häirima, ent muretsemiseks pole põhjust, tuleb vaid anda talle aega ennast koguda. Seisin tükk aega akna all, millest avanes vaade pimedasse parki, ja püüdsin laupa vastu külma klaasi surudes oma peavalu leevendada. Virgusin alles siis, kui kuulsin lähikonnas parkiva auto müra. Vaatasin aknast välja, ent see ei olnud minu mees. Nägin neljandal korrusel elavat muusikut nimega Carrano, kes lähenes mööda teed, kandes seljal kes teab mis pilli suurt kasti. Kui ta väikesel platsil kasvavate puude alla kadus, kustutasin tule ja läksin voodisse tagasi. Oli päevade küsimus, kuni kõik jälle korda saab.
2
Möödus nädal, ja minu abikaasa mitte ainult ei jäänud oma otsuse juurde, vaid kinnitas seda omamoodi halastamatu ratsionaalsusega.
Algul tuli ta koju kord päevas, alati täpselt samal ajal, nelja paiku pealelõunal. Ta tegeles lastega, lobises Gianniga, mängis Ilariaga, ja tihti läksid nad kolmekesi koos välja, võttes kaasa ka meie lambakoera Otto, kuldaväärt looma, et talle pargis keppe ja tennisepalle loopida.
Tegin näo, nagu oleks mul köögis tegemist, ent