Nad viibisid isemoodi kongis, ainult et see kong oli väga suur. Nii seinad kui ka lagi ja põrand olid kivist. Põrand alanes keskpaiga poole, kus oli suur äravoolurenn. Ruumil oli üksainus aken, mis paiknes väga kõrgel. Uksi polnud rohkem kui see, mille kaudu nad sisse olid tulnud. Aga mitte see ei sundinud Tessat õhku ahmima.
Nad viibisid tapamajas. Ruumi ühest seinast teiseni jooksid pikad puust lauad. Nendest ühel lebasid laibad – inimeste surnukehad, kahkjad ja alasti. Igaühel oli rinnal must Y-kujuline sisselõige ning kõigil rippus pea üle laua serva alla, naiste juuksed pühkisid harjana põrandat. Keset lauda oli kuhjatud veriseid nuge ja tööriistu – vask- ja messingteravikke ning ihutud hammastega hõbedakarva raamsaage.
Tessa surus rusika suu ette, summutamaks karjet, ning vajutas hambad nii kõvasti sõrmedesse, et tundis vere maitset. Will ei paistnud seda märkavat; näost kahvatu, vaatas ta ringi, pomisedes endamisi – mida nimelt, seda Tessa ei kuulnud.
Kostis kõrvulukustav mürtsatus ja metallist uksepooled vappusid, nagu oleks midagi rasket teisel pool nende vastu paiskunud. Tessa võttis veritseva käe suu eest ja karjatas: „Härra Herondale!”
Käis uus mürtsatus ja poiss pöördus. Teiselt poolt ust hüüti: „Preili Gray! Tulge otsekohe välja ning me ei tee teile midagi halba!”
„Nad valetavad,” lausus Tessa kiiresti.
„Oi, kas tõesti?” Olles pannud sellesse küsimusse nii palju sarkasmi kui üldse võimalik, torkas Will hiilgava nõiavalguskivi tasku ja hüppas laua keskele, kus lebasid verised tööriistad. Kummardunud, haaras ta ühe massiivse messingkangi ja kaalus seda käes. Pingutusest ägisedes lennutas ta selle kõrgel paikneva akna poole; klaas purunes kildudeks ja Will hüüdis valjusti: „Henry! Pisut abi, kui tohib paluda! Henry!”
„Kes on Henry?” uuris Tessa, aga siis kostis kolmas raksatus ning metalli sisse ilmusid kitsad praod. Oli selge, et kuigi kaua uks enam vastu ei pea. Tessa tormas laua juurde ja haaras sealt relva, peaaegu huupi – esimese, mis kätte sattus. See oli sakiliste hammastega raamsaag, niisugune, millega lihunikud luid läbi saevad. Seda käes pigistades pöördus ta hetkel, kui uks paiskus valla.
Lävel seisid Tumedad Õed – proua Dark oma säravrohelises kleidis, pikk ja kondine nagu taputeivas, ja proua Black, näost punane, silmad ahenenud kitsasteks piludeks. Naisi ümbritses eredate siniste sädemete vihk nagu väike ilutulestik. Nende pilgud riivasid korraks Willi – seistes ikka veel keset lauda, oli too tõmmanud vöölt ühe jäiselt sädeleva noa – ning peatusid siis Tessal. Proua Blacki huuled, punane haav kahvatus näos, tõmbusid irvele. „Väike preili Gray,” lausus ta. „Mind paneb imestama, et otsustasite põgeneda. Ütlesime ju selge sõnaga, mis juhtub, kui proovite uuesti plehku panna…”
„Eks laske siis käia! Piitsutage mind pealegi veriseks. Kas või tapke mind – see ei lähe mulle korda!” karjus Tessa ning tundis põgusat rõõmusähvatust, nähes Tumedate Õdede näol kerget jahmatust: varem oli ta olnud liiga arg, et nende peale häält kõrgendada. „Ma ei lase teil ennast Magistrile anda! Pigem suren!”
„Poleks arvanudki, et teil võib olla nii terav keel, kallis preili Gray,” ütles proua Black. Väga aeglaste liigutustega hakkas ta sikutama paremast käest kinnast ning esimest korda nägi Tessa teda paljakäsi. Naise nahk oli hall ja paks justkui elevandil ning sõrmedel olid pikad tumedad küünised. Need paistsid olevat teravad nagu noad. Suu irveks tardunud, jätkas proua Black Tessalt pilku pööramata: „Et sulle kombeid õpetada, peaks sul keele ehk ära lõikama.”
Ta hakkas tüdrukule lähenema, aga juba oli Will hüpanud laualt tema ja Tessa vahele ning tõkestas tal tee. „Malik,” sõnas poiss ning tema käes olev jäiselt helkiv terariist lõi tähena loitma.
„Kao mu tee pealt eest, väike nefilimi sõdalane,” käsutas proua Black. „Kasi minema koos oma seeravinugadega. See siin pole sinu lahing.”
„Selles te küll eksite.” Willi silmad tõmbusid pilukile. „Mu kõrva on teie kohta üht-teist puutunud, armuline proua – sahinaid, mis liiguvad allilmas ringi nagu must mürk. Olen kuulnud, et teie, õeksed, maksate inimlaipade eest kenakest hinda, tegemata erilist numbrit sellest, kuidas elusatest inimestest laibad saavad.”
„Nii suur kära paari maapealse ümber,” kõkutas proua Dark ja astus õe kõrvale, nii et nüüd seisis Will oma leegitseva mõõgaga Tessa ja mõlema naise vahel. „Sinuga, varjukütt, ei ole meil mingit kana kitkuda, kui sa just ise tüli ei nori. Oled tunginud meie territooriumile ja rikkunud sellega teie endi püha Seadust. Võiksime kanda sellest ette Klaavile…”
„Ehkki Klaav taunib võõrastesse valdustesse tungimist, paneb ta – veider küll – veel rohkem pahaks inimeste nülgimist ja pea maharaiumist. See on tema väike iseärasus,” vastas Will.
„Inimeste?” sisistas proua Dark läbi hammaste. „Nad on maapealsed. Teie ise ei hooli neist põrmugi rohkem kui meie.” Ta vaatas Tessa poole. „Kas ta on rääkinud, kes ta päriselt on? Ta pole inimene…”
„Teie suust on seda küll imelik kuulda,” lausus Tessa väriseva häälega.
„Ja kas tüdruk rääkis sulle, kes tema on?” nõudis proua Black Willilt. „Jutustas ta oma andest? Sellest, mida ta teha suudab?”
„Kui minult oodataks vastust,” lausus Will, „pakuksin, et sel on midagi pistmist Magistriga.”
Proua Dark seiras teda kahtlustava ilmega. „Sa siis tead Magistrist?” Ta vaatas Tessa poole. „Nojah, muidugi – ainult seda, mida tüdruk sulle rääkis. Magister, mu väike inglipoisu, on ohtlikum, kui sa eales kujutledagi oskad. Juba pikka aega on ta oodanud, et ilmuks keegi, kellel oleksid Tessa võimed. Võiks koguni öelda, et tema ongi põhjus, miks tüdruk tuli ilmale…”
Tema lause lõpp mattus kõrvulukustavasse kärgatusse. Ruumi idapoolne sein oli löönud vankuma ja varises kokku. Tessale meenutas see Jeeriku müüride langemise illustratsiooni, mida ta oli näinud vanas „Piiblilugude” pildiraamatus. Ühel hetkel seisis sein püsti, teisel hetkel haigutas selle asemel tohutu suur nelinurkne auk, millest paiskus laiali lämmatavat krohvitolmu.
Proua Dark tõi kuuldavale kileda karjatuse ja krahmas kondiste kätega kinni seelikusabast. Ilmselgelt oli varing tulnud temale samasuguse üllatusena kui Tessalegi.
Will haaras Tessal käest kinni ja tõmbas ta enda ligi, kaitstes tüdrukut ümberringi sadavate kivi- ja krohvilahmakate eest oma kehaga. Hetkel kui noormees käed ümber tema lõi, kuulis Tessa proua Blacki kriiskamas.
Tüdruk pööras end Willi haardes, püüdes näha, mis toimub. Proua Dark oli tardunud paigale ning osutas väriseva kinnastatud käega seina sisse tekkinud tumeda avause poole. Tolm oli pisut hajunud – piisavalt palju, võimaldamaks järjest selgemini eristada läbi selle lähenevaid kogusid. Nähtavale tuli kaks inimkuju; mõlemad kandsid mõõka, mille tera leegitses sinkjasvalgelt nagu seegi, mida hoidis Will. Inglid, mõtles Tessa, täis aukartust, aga ei öelnud seda välja. Kes muu võinuks nii eredalt särada?
Proua Darki huulilt vallandus röögatus. Ta sööstis edasi, käed ette sirutatud. Neist paiskusid prahvatava tulevärgina laiali sädemed. Tessa kuulis hõiget – see kõlas vägagi inimlikult. Will laskis Tessast lahti, pöördus ning saatis oma eredasti leegitseva mõõga proua Blacki poole lendu. Keereldes tuhises see läbi õhu ja tungis naisele rindu. Kriisates ja vääneldes vaarus too tagasi ning kukkus ühele jubedale lauale, mis varises kokku, paisates laiali verd ja puukilde.
Will hakkas naerma. See polnud meeldiv naer. Siis pöördus ta Tessa poole. Nende pilgud kohtusid ja viivu silmitsesid noored teineteist üle neid lahutava ruumi. Siis kogunesid poisi juurde kaaslased – kaks meest, kes kandsid tumedat tihedasti liibuvat mantlit ning liikusid oma säravate relvadega vehkides nii kiiresti, et tüdrukul läks silme ees kirjuks.
Tessa taganes kaugema seina poole, eemale ruumi keskel valitsevast kaosest, kus proua Dark tõi ulgudes kuuldavale needusi ning hoidis ründajaid tagasi põletava energiaga, mis sädemevihmana tema kätest välja paiskus. Proua Black vingerdas põrandal;