Proua Talpsep oli tõeline kaunishing, kelle väline ilu, õrnus ja haprus ei põimunud mitte üksnes sisemise headuse ja iluigatsusega, vaid kes oskas näha ilusat ka kõiges kujuteldavas ning igas käegakatsutavas nähtuses ja seisundis.
Tema suurim armastus, võiks öelda, koguni kirg oli tütar Helle. See armastus oli ennastunustavalt imetlev, õigustav ja toetav ning ma julgen kasutada sõna – jumaldav.
Siis ilmus Helle ellu Heino Lipp, kelle spordimehekuulsus Eestimaalt kaugemalegi ulatus ning kelle tuntuseoreooli kena neiu meeleldi nautis. Nad abiellusid, ja proua Talpsep säras tütre õnnest.
Tütar oli ka igas pisemaski asjas proua mõõdupuuks. Mäletan, kuidas ta mulle instituudipäevil Hellet eeskujuks tõi, öeldes:
„Vaata, kui ilus sale on Helle, sa peaksid küll natuke alla võtma.”
Paljude aastate pärast, kui Helle oli minust soliidselt vormikamaks muutunud, lausus proua heatahtlikult:
„Olivia, sul tuleks tublisti juurde võtta, näed, kui hästi naiselikud vormid Hellele sobivad.”
Ühelt võistlusreisilt Gruusiasse oli Heino Lipp toonud abikaasale kauni karusnahast kasuka. Helle imetles oma kingitust ning lubas minulgi seda selga proovida. Äkki tuli ta mõttele, et ma võiksin tema kasukmantlis linna peal koguni väikese tiiru teha.
Taolisi mõtlematusi meenutades on mul hiljem nii mõnigi kord tulnud eneselt küsida – olin see tõesti mina? Aga tookord võõraste sulgedega eputades ma koguni mõtlesin, et nüüd peaks vastu tulema mõni huvitav meesterahvas, siis oleks asi täielik. Ma mõtlesin isegi seda, et kes see meesterahvas võiks olla, ja äkki ma teadsin – Arnold Koop, pedagoogilise instituudi rektor, paljude naisüliõpilaste suur sümpaatia.
Koop oli välimuselt kena ning parajalt ülbe ja üleolev mees, tüdrukud olid temast vaimustuses. Mina olin temaga väljaspool instituuti mitmetel koosviibimistel kokku puutunud ning teatud teemadel ägedat sõnasõda pidanud.
Jalutan mina siis südalinnas, ja imede ime – vastu tuleb ei keegi muu kui Koop ise!
Millest me tookord rääkisime, polnudki tähtis, tähtis oli, et mu kasukademonstratsioon oli läinud täie ette.
Otse kümnesse! Nii ma tookord oma naiivsuses arvasin.
Teine, lausa anekdootlik ja rahvaluulena – võib-olla ta seda oligi – tunduv lugu Heino Lipuga.
Spordimees oli kord jahilt tulles abikaasale öelnud, et ta tõi maalt vanatädi linna, olgu Helle nii kena ja mingu aidaku tädike autost välja.
Helle avanud autoukse, tervitanud viisakalt ja püüdnud vanainimest, kes üleni suurrätikusse oli mässitud, välja saada. Vanatädi millegipärast ei kõssanud sõnagi ja kui siis noorproua räti äärest sikutas, nii et see alla vajus, pidi ta küll ehmatusest karjatama – tagaistmel istus karu!
Kuidas selle karjatusega oli, ma ei tea, võib-olla ehmus ta hoopis hingetuks, suutmata häältki teha, aga väliselt nii tõsimeelse mehe nali oli vapustavalt välja kukkunud.
Elus esimest ja küllap ka viimast korda maitsesin ma Helle ema juures karupraadi. Kas oli see toosama karu, ma ei mäleta, aga eks neid karusid ja põtru oli Lipul teisigi, kes tema jahiteele ette sattusid.
Uljas Šaliko
Sõitsime Eha Pollisinskajaga, kes oli lühikest aega „Sädeme” toimetuses töötanud, Musta mere äärde suvitama.
Päevad olid kuumad. Päike põletas ning mina muutusin nii punaseks, et inimesed tänaval mulle kaastunnet avaldasid. Me äratasime Ehaga, tema oma heledate juuste ja mina punase peaga, üldse tähelepanu, sest mustade maal olid sellised heledaverelised harva esinev nähtus.
Millegipärast otsustasin tol õhtupoolikul peaaegu pimedas – lõunas läheb ju varakult kottpimedaks – mööda tühja kiviklibust mereranda otsemat teed meie peatuspaiga poole minna, kui pimedusest äkki suur mehekogu välja kargas ja minust jõuga kinni rahmas.
Öeldakse, et ohuhetkel töötab inimese sisemine signalisatsioon kiiremini ja otsustavamalt kui tavaolukordades ning mulle otsekui oleks antud käsk mitte rabeleda, mitte püüda küünte ja hammaste abil ennast haardest vabastada, vaid kasutada kavalust, täpsemalt hea sõna jõudu.
See tundub uskumatuna, aga kui ma siis kõigest hingest oma viletsas vene keeles seda paadialust palusin, tema kui vene inimese headusele ja avalale südamele koputasin, nuuksudes anusin, et ta mul minna laseks, tundsin, kuidas haare lõdvenes ja mul pääsemislootus tekkis.
Lugu lõppes sellega, et kuna mu ründaja ütles sealkandis kahtlasi kujusid ringi liikuvat, siis otsustas ta mu isiklikult ööbimiskohani saata, nii et ühtäkki oli kallaletungijast saanud mu kaitsja. Kuid ta võttis minult sõna, et ma järgmisel päeval temaga kokku saaksin, et rääkida nagu inimene inimesega – nii ta just ütleski.
Tänavalaternate valgel nägin seda mehemürakat lähemalt ning mu hing jäi kinni – ta oli paljajalu, ta varbad olid suured nagu parajad kartulid, keha kattis tal mingi hõlst ja püksisääred narmendasid. Mehe näkku ma vaadata ei söandanud, kuid korraks siiski vilksatas suutäis plekkhambaid.
Hoidsin pilgu maas, tundes teeveerel kasvavate rooside magusat lõhna, kuuldes mere rasket kohinat ning nägin enda kõrval asfaldil astumas koletu suuri paljaid varbaid.
Panime Ehaga jalamaid oma asjad kokku ja sõitsime samal õhtul Gagrast minema, me ei julgenud sinna enam jääda.
Rong viis meid Sotši.
Jalutasime südalinnas – olime nüüd igal sammul kahekesi koos –, kui meie kõrval peatus buss. Arvasime, et tegemist on linnaliinibussiga, aga selgus, et selles sõitsid Gruusia kuulsa tantsuansambli liikmed, kes linnaparki proovile suundusid.
Olime Ehaga õhtuks kontserdile palutud, meile anti esimesse ritta linnaisade kõrvale piletid ning me tundsime ennast tähtsate aukülalistena.
Lahkumisel küsisid vastsed ansamblituttavad Šaliko ja Nodari igaks juhuks meie aadressi, sest neil seisid ees kontserdid ka Tallinnas ja Tartus.
Ühel õhtul proua Talpsepaga kodus olles kuulsime väljas akende all mingit kahtlast liikumist ja hüüdeid, ikka hassa! ja hassa!
Pilt, mis aknast avanes, oli ootamatu – keset Lomonossovi tänavat tantsis väikese rütmitrummi saatel grupp grusiinlasi, Šaliko nende seas.
Korteriperenaine oli sellest etteastest vaimustatud, mida ta ka oma meeldival moel välja paista laskis, ning meid mõlemaid kutsuti kontserdile.
Kontserdile läksin ma aga millegipärast Juhaniga, kellega me koos komandeeringus olime käinud ning mõnikord ka vabal ajal ringi liikunud, nad olid Heinoga isegi mu Lomonossovi tänava korteris külas olnud.
Kui ma eeskava lõppedes lavalt lilli viimast saali tagasi tulin, oli Juhan kadunud. Vaatasin ka väljas ringi, aga teda polnud kusagil.
Järgmisel päeval tööl olles ei rääkinud me sõnagi, ja mis siin salata – mu riivatud sisetunne ei lubanud pärima hakata, et kuhu ta siis kadus ning nii me ei vahetanud päeva jooksul ainsatki sõna.
Kinnitasin endale, et no ega mina temaga küll esimesena rääkima hakka, kui vaikus, siis olgu täielik! Ainult ma ei kujutanud hästi ette, kuidas see igapäevases töömiljöös võimalik sai olla, tööasjus polnud ju mõeldav tumma mängida.
Õhtul koju jõudes leidsin oma mantlitaskust kokkumurtud paberilehe Juhani luuletusega, millest mul midagi isegi meelde on jäänud.
Oh sa, mu tuline ja uljas Šaliko,
kas ma tõesti olen sinu väljavalitu?
Tunnid on kui hetked, aega on nii vähe,
siiski jäid mu südamesse, nagu vein lõid pähe.
Oh