„Jah, on küll,” vastas mees. „Miks te seda küsite?”
Talle vastati: „Noh, oodake üks minut, ma toon pulli välja teid vaatama!”
Kaheksateist last! Isegi pull tunneb kadedust.
Teadvustamatult te muudkui teete endast koopiaid. Kõigepealt mõelge: kas olete sellises olukorras, et last saada, kas te annate maailmale kingituse? Kas see on maailmale õnnistuseks või needuseks? Ja seejärel mõelge: kas olete valmis olema lapsele ema või isa? Kas olete valmis jagama tingimusteta armastust? Sest lapsed tulevad teilt, aga ei kuulu teile. Te võite anda neile oma armastuse, ent te ei tohi neile oma mõtteid peale suruda. Te ei tohi sundida neile peale oma neurootilist eluviisi. Kas te lubate neil õitsele puhkeda omamoodi? Kas te lubate neile vabadust olla nad ise? Kui olete valmis, siis on hästi. Kui ei, siis oodake, kuni olete valmis.
Inimesega tuli maailma teadlik areng. Ärge olge nagu loomad, lihtsalt paljunedes ebateadlikult. Olge valmis, enne kui otsustate lapse saada. Saage meditatiivsemaks, saage vaiksemaks ja rahulikumaks. Loobuge kogu sellest neuroosist, mis teis on. Oodake ära, kuni olete täiesti puhtad, seejärel saage laps. Seejärel andke lapsele elu, andke armastus. Siis aitate luua paremat maailma.
• Ma olen rase. Otsustasin teha aborti ja pidasin oma otsust õigeks, aga see otsus teeb mu kurvaks.
See kurbus on ajutine. Kui tahad saada emaks, siis peadki mõtlema suuremate asjade peale, millega ei saa enam tegeleda, kui laps on olemas. Ema ei saa ise areneda, ta ei saa töötada, ta peab laste eest hoolitsema. Ja olukord on raske.
Kui oled lõpetanud oma arengu, siis on väga hea. Laps peaks olema vaba aja lõbu, viimane luksus. Siis võid kinkida endale võimaluse olla ema, muidu lood raskeid olukordi. Niisiis otsusta. Keegi ei sunni sind, sinu asi on otsustada: kui soovid emaks saada, siis soovid. Aga arvesta tagajärgedega.
Inimesed ei tea, mida nad teevad, kui nad toovad siia maailma lapse. Kui teaks, oleks neil seetõttu kurb, mitte nad ei tunneks kurbust abordi pärast. Mõelge võimalustele – mida te võite lapsele anda? Mis teil on olemas, mida lapsele anda?
Te annate talle oma olemuslikud pinged ja tema elu saab olema samasugune nagu teie elu. Ta hakkab käima psühhoanalüütiku juures, psühhiaatri juures, kogu tema elu on probleeme täis – nagu kõigil. Mis õigust on sul tuua maailma hing, kui sa ei suuda anda talle terviklikku ja tervislikku olemist? See on kuritegu! Inimesed mõtlevad teisiti: nad arvavad, et abort on kuritegu. Aga laps leiab kellegi teise endale emaks, sest mitte miski ei sure. Ja on palju naisi, kes oleksid õnnelikud lapse üle; lihtsalt sina ei vastuta tema eest.
Ma ei ütle, et ära saa emaks, ma ütlen, et tea – emaks saamine on suur kunst, see on suur saavutus. Kõigepealt loo endas see kvaliteet, see loovus, see rõõm, see pühitsemine, ja seejärel kutsu laps siia ilma. Siis on sul midagi lapsele anda – oma pühitsus, oma laul, oma tants – ja sa ei loo patoloogilist olendit. Maailm on juba liiga tulvil patoloogilisi olendeid. Las kannatab mõni teine planeet! Miks Maa? Maailm nälgib, toitu pole, inimesed surevad, kogu ökoloogia on häiritud ja elu muutub üha inetumaks ja põrgulikumaks – see pole õige aeg.
Ja isegi kui sa arvad, et asjad on hästi, et maailm hoolitseb ise enda eest, leitakse mingi uus tee, pead sina ikka oma lapsele mõtlema. Kas sa oled valmis olema ema? Asi on järgmine. Kui arvad, et oled valmis, siis lase käia: saa laps. Kui oled valmis, siis oled õnnelik, et saad lapse, ja laps on õnnelik, et tal vedas sellise emaga nagu sina. Muidu mine psühhiaatri juurde ja küsi tema käest: „Millised probleemid inimestel enamasti on?” Need võib taandada ühele asjale: ema – sest ta polnud suuteline andma psühholoogilist üska, polnud võimeline andma spirituaalset üska. Psühholoogiliselt oli ta neurootiline, spirituaalselt oli ta tühi, ning lapsel polnud spirituaalset toitu. Laps tuleb maailma füüsilise olendina, ilma hingeta, ilma keskmeta. Ema polnud oma keskmes; kuidas saaks laps olla keskmes? Laps on lihtsalt ema pikendus, jätk. Kui selle tähendust mõistetakse, siis tahab üha vähem inimesi saada isaks või emaks. Ja maailm oleks parem, kui väiksem arv inimesi otsustaks emaks või isaks saada. See poleks inimestest nii tulvil, oleks vähem neurootiline, vähem patoloogiline, vähem hullumeelne.
• Meil pole veel lapsi ja ma tahaksin last saada. Ma olen kolmekümne kahe aastane ja tunnen, et olen valmis, aga tahaksin teada, mida teie soovitate.
Üks asi – kui armatsete, siis tehke seda alati pärast meditatsiooni. Tehke nii, et mediteerite, ja kui energia on väga meditatiivne, ainult siis armatsege. Kui olete sügavas meditatiivses olekus ja energia voolab, siis eostate kõrgema kvaliteediga hinge. Millist tüüpi hing teisse siseneb, sõltub sellest, kus te ise olete.
Peaaegu alati, kui inimesed on seksuaalselt erutunud, siis nad armatsevad. Seksuaalsus on madalam keskus. Vahel juhtub, et kui inimesed on vihased ja tülitsevad, siis nad armatsevad. Ka see on väga madal. Te avate ukse palju madalamale hingele. Või inimesed armatsevad rutiini, mehaanilise harjumuse tõttu, seetõttu, et seda peaks tegema iga päev või kaks korda nädalas või mida iganes. Nad teevad seda mehaanilise rutiinina või psüühilise hügieeni mõttes, aga siis on see väga mehaaniline. Selles pole hinge ja siis lasete siseneda väga madalatel hingedel.
Armastus peab olema peaaegu nagu palve. Armastus on püha. See on kõige püham asi, mis inimeses on.
Niisiis, kõigepealt tuleb end armatsemiseks ette valmistada. Palu, mediteeri, ja kui oled tulvil teistsugust energiat, millel pole midagi füüsisega pistmist, tegelikult ka mitte seksuaalsusega, siis oled vastuvõtlik kõrgema kvaliteedi hingele. Väga palju sõltub emast.
Kui sa pole selles suhtes valvas, siis seod end väga tavalise hingega. Inimesed ei tea peaaegu üldse, mida nad teevad. Kui hangid auto, isegi siis mõtled sellele palju. Kui hangid tuppa mööblit, siis on sul sada erinevat varianti ja sa mõtled, milline sobiks. Aga last eostades ei mõtle sa kunagi, millist last sa soovid, millist tüüpi hinge sa äratad ja kutsud.
Ja alternatiive on miljoneid… alates Juudast kuni Jeesuseni, kõige pimedamast hingest kuni kõige pühamani. Alternatiive on miljoneid ja su hoiak on otsustav. Milline on su hoiak, seda tüüpi hingele oled sa kättesaadav.
• Ma olen rase. Kas on mingeid meditatsioone või muid harjutusi, mis oleks kasulikud lapsele ja meile kui lapsevanematele?
Ole lihtsalt nii õnnelik ja armastav kui võimalik. Väldi negatiivsust – see hävitab lapse meele. Kui laps on välja kujunemas, siis teda mitte ainult ei mõjuta su keha, vaid ka meel, sest need on ühesugused. Niisiis, kui sa oled negatiivne, siis see negatiivsus hakkab kohe algusest peale imbuma lapse kujunemisse. Sellest lahtisaamine on pikk ja piinarikas teekond. Kui emad oleks pisut ettevaatlikumad, poleks vaja mingit „primaalteraapiat”. Kui emad oleks pisut ettevaatlikumad, siis kaoks psühhoanalüüs.
Psühhoanalüüs on suur äri just emade tõttu. Ema on tegelikult suure tähtsusega, sest üheksa kuud elab laps ema kliimas; ta imab endasse ema meele, kogu ta meele. Niisiis, ära ole negatiivne. Ole üha rohkem jaatavas meeleolus – isegi siis, kui see näib vahel raske. Aga selline ohver tuleb lapse heaks tuua. Kui sa tõesti tahad väärt last, terviklikku last, isiksusega last, õnnelikku last, siis tuleb see ohver tuua. See ohver kuulub emaduse juurde. Niisiis – ära ole negatiivne; väldi kõike negatiivset. Väldi viha, väldi armukadedust, väldi omandihimu, näägutamist, tülitsemist, väldi neid seisundeid. Sa ei saa neid endale lubada – sa lood uut olevust! See töö on nii tähtis, et ei tohi olla loll ja rumal.
Rõõmusta üha rohkem, palveta, tantsi, laula, kuula head muusikat – mitte popmuusikat. Kuula klassikalist muusikat, mis on rahustav ja jõuab sügavale alateadvusesse, sest laps kuuleb seda vaid seal.
Istu vaikselt nii palju kui saad, naudi loodust. Ole koos puude, lindude, loomadega, sest nad on tõeliselt süütud. Nemad on siiani Eedeni aias – välja visati ainult Aadam ja Eeva. Isegi hea ja kurja tundmise puu on ikka veel Eedeni aias olemas; ainult