Kui kaua oleks Eesti suutnud vastu panna, enne kui oleks olnud sunnitud rahu paluma? Väga palju oleks sõltunud meie toonase sõjaväejuhtkonna operatiiv-strateegilistest otsustest.
Esimene ja kõige olulisem säärane otsus oleks olnud 3. diviisi viivitamatu paiskamine Petseri rindele, kuna seal oli jõudude vahekord Eesti poolele eriti ebasoodne. Meie 2. diviisi vastas oli terve vaenlase 8. armee viie motolaskurdiviisi ja nelja tankibrigaadiga. Näiteks isikkoosseisu puhul olnuks jõudude vahekord 35 600: 100 800, ligi tuhandest vaenlase tankist rääkimata.
Ilma selle manöövrita oleks Punaarmee tõenäoliselt saavutanud Petseri rindel läbimurde juba esimestel sõjapäevadel. Kui see otsus oleks tehtud kohe pärast üldmobilisatsiooni 18.–21. septembril, oleksid meie üksused jõudnud ka korralikult kaevuda ja välikindlustused ette valmistada. Sel juhul oleks suudetud Petseri rinnet hoida heal juhul kuni kolm-neli nädalat.
Vaenlane poleks suutnud kiiresti Narva rinnet läbi murda, nii nagu 1944. aastal tegelikult juhtus. Loomulikult oleks vaenlane võinud kohale tuua üha uusi reserve ja umbes kuuendal–kümnendal sõjanädalal läbimurde lõpuks saavutada. See oleks tähendanud võitluse jätkumist Sinimägede joonel. Tõenäoliselt poleks vaenlane enne rahu sõlmimist kaugemale jõudnud.
Võimalikud meredessandid ja vaenlase laevastiku tegevuse oleksime ilmselt suutnud tõkestada.
Sõja saatus oleks otsustatud Lõunarindel. Vaenlane oleks suutnud Kagu-Eesti vallutada ning lahingutega Suure Emajõe – Väikese Emajõe joonele välja jõuda halvimal juhul kolmandal, parimal juhul kümnendal sõjanädalal.
Tartu langemine ja rinde läbimurdmine Suurel Emajõel oleks olnud murdepunkt, mil Eesti oleks olnud tõenäoliselt sunnitud rahu paluma ja Nõukogude poole esitatud rahutingimused vastu võtma.
Minimaalselt oleks sõda kestnud neli–kuus nädalat, maksimaalselt 2,5–3 kuud. Kaotusi oleks olnud rohkem kui Vabadussõjas. Iga sõjapäev oleks nõudnud umbes 150–200 inimelu, seega kolmekümne päeva jooksul oleksime kaotanud kuni 6000 inimest ja üheksakümne päeva jooksul kuni 18 000 inimest.
Need kaotused võivad tunduda suured, kuid ei ole võrreldavad meie tegelike kaotustega Teises maailmasõjas ja järgnenud vabadusvõitluses. Vaenlase õhujõud oleksid kahtlemata tekitanud kaotusi tsiviilelanikkonnale ning purustanud infrastruktuuri, kuid vaevalt et Narva linna oleks suudetud täielikult maatasa teha. Ka Tallinna purustused ei oleks ilmselt ületanud 1944. aasta märtsipommitamise tagajärgi.
Nõukogude Liit oleks lõpuks vere ja suurte ohvrite hinnaga saavutanud oma tahtmise. Eestisse oleks paigutatud Punaarmee baasid. Ka poleks Eesti lõppkokkuvõtteks pääsenud muutumast Nõukogude Liidu satelliitriigiks, mille nimi võinuks siis olla Eesti Rahvavabariik või Eesti Sotsialistlik Vabariik või mis tahes.
Alistumise õigustajad on sageli väitnud, et sõda oleks kaasa toonud eesti rahva täieliku hävitamise või massiküüditamise tšetšeenide või krimmitatarlaste kombel kusagile Siberi või Kasahstani avarustele. Tšetšeene, tatarlasi ja teisi nõukogude rahvaste vennalikku perre kuulunuid oli võimalik küüditada seetõttu, et nad olid Nõukogude Liidu kodanikud. Tasub meeles pidada, et ka eestlaste karistamatuks tapmiseks ja küüditamiseks andis formaalse põhjenduse just Eesti NSV kodakondsus. Eesti Vabariigist ei olnud raske NSVd teha, sest toonased riigijuhid andsid sellega nõustumiseks ise allkirju.
Kuid olnuks väga raske teha NSVd riigist, kes on neli või kümme nädalat pidanud täiemastaabilist kaitsesõda ja sõlminud selle tulemusena legitiimse rahu.
Mida kauem oleks meil õnnestunud vastu panna, seda erinevamaks meie tegelikust ajaloost oleks kujunenud sõja tulemusena tekkiv kontrafaktiline ajalugu. Võib pikalt spekuleerida, milline see oleks võinud olla. Ometi tundub olevat kindel: vaevalt oleks meil nii halvasti läinud, nagu tegelikult läks.
Autor on kasutanud faktimaterjali koguteosest „Sõja ja rahu vahel. I köide. Eesti julgeolekupoliitika 1940. aastani”.
Sõda alistumise asemel II
Saabuv Võnnu lahingu 90. aastapäev on hea põhjus jätkata 1939. aasta „hääletu alistumise” kriitikat, mida alustasin enne iseseisvuspäeva. Kui Eesti ajalugu koosneks ainult alistumistest, poleks meil ju võidupüha, mida tähistada, iseseisvast riigist rääkimata.
Ma ei arva, et ühe-kahe artikli või isegi kümne või saja raamatuga võiks alistumise pooldajaid ja õigustajaid veenda nende seisukoha ekslikkuses. Kuid omaenda mõtteviisi sisuliseks mõistmiseks soovitaksin neil lugeda üht lõiku Albert Speeri mälestusteraamatust (lk 142): 1939. aasta 15. märtsil juhatati Tšehhoslovakkia president Hitleri uude kabinetti. Selles ruumis leidis aset tragöödia, mis algas Hácha alistumisega öösel ja tema maa okupeerimisega varahommikul. „Lõppude lõpuks töötlesin ma seda vana meest nii,” rääkis Hitler hiljem, „et tema närvid olid täiesti läbi ja ta oli juba valmis alla kirjutama; siis aga tuli südameatakk. Kõrvaltoas tegi minu arst dr. Morell talle ühe süsti, mis aga mõjus liigagi hästi. Hácha kogus jõudu, elavnes ja ei tahtnudki enam alla kirjutada, kuni ma ta lõplikult alla surusin.”
Paremat näidet selle kohta, et vastupanu või alistumise küsimus ei ole tegelikult sõjalis-poliitiline, sõjalis-strateegiline või sõjalis-tehniline, on raske leida. Need otsused on sõltunud ja sõltuvad ka edaspidi esmajoones inimpsüühikas ja – teadvuses toimuvast ning väljendavad eelkõige otsustajate moraalset kindlust ja tahet või nende puudumist.
Maailma ajaloost võib leida küllalt juhtumeid, kus riigid, armeed või väekoondised on alistunud, ilma et sõjalis-strateegiline olukord, jõuvahekorrad vaenlasega ja nende potentsiaalne võitlusvõime oleksid säärast käitumist eeldanud või põhjendanud. Tšehhoslovakkia soostumine Müncheni sobinguga ja Sudeedimaa loovutamine 1938. aastal sobib siia klassikaliseks näiteks. Isegi 1939. aasta märtsis, kui Sudeedimaa ja seal paiknenud kindlustused olid juba kaotatud, oli Tšehhoslovakkial tunduvalt suurem potentsiaal Saksamaale vastu hakata, kui Balti riikidel või Soomel sama aasta sügisel-talvel Nõukogude Liidule.
Sama palju võib leida ka juhtumeid, kus olukord on olnud sõjalises mõttes täiesti lootusetu, kuid ikkagi on valitud vastupanu. Lähiajaloost on hea näide Teine Tšetšeenia sõda, kus sissitegevus kestab siiamaani. Kui 1991. aasta augustisündmused oleksid lõppenud putšistide võiduga, oleks enamik mõnest tuhandest kaitseliitlasest, kes olid toona valmis vastu hakkama, kaotanud elu või tervise ja sõjalist edu poleks saavutatud.
Miks olid need mehed, kellel sisuliselt polnud mitte midagi, valmis täiesti lootusetus olukorras võitlema? Miks Eesti poliitiline juhtkond, kelle käsutuses oli terve armee, 1939. aastal alistus, arvates, et on teinud eriti kavala poliitilise manöövri?
Vastust neile küsimustele ei ole vaja otsida poliitilistest ja sõjalistest olukorrahinnangutest, liitlastest või nende puudumisest, jõuvahekordadest, sõjalis-tehnilisest potentsiaalist või veel mingitest objektiivsetest teguritest. See peitub hoopiski kahes täiesti subjektiivses faktoris: usus võitluse paremusse alistumise ees ja tahtes võidelda või nende mõlema puudumises ja hirmus, mis tahet halvab ja usku hävitab.
Millele siis tugineb usk alistumise kasulikkusse ja võitlustahte puudumine? See algab käsitlusest, et meie ajalugu on olnud vilets ja armetu. Säärase ajalootõlgendusega ei saa kuidagi nõustuda. Vastupidi, Eesti ajalugu on väga rikas ja mitmekülgne ning koosneb kõigi siin elanud ja elavate rahvaste lugudest. Meil ei ole põhjust häbeneda ka oma sõjaajalugu, nagu tihti tehakse. Kas tõesti tahame väita, et eestlased ei võidelnudki orduväes, Rootsi kuninga lippude all võiVene tsaari kroonus? Seitsmesaja-aastase orjapõlve käsitlus oli õigustatud rahvuslikul ärkamisajal, kuid võtta seda Eesti ajaloo keskse kontseptsioonina veel 21. sajandi alguse ajalooteadmiste kontekstis on pehmelt öeldes naiivne.
Ajalooga