Uduprints. Carlos Ruiz Záfon

tea,” vastas Alicia ja kehitas õlgu, justkui oleks see ükskõik, ehkki värisev hääl reetis tema mõtteid. „Arvad, et sel on mingit tähtsust?”

      „Ei,” luiskas Max, „tõenäoliselt mitte.”

      „Ega vist,” nõustus Alicia. „Kas homne jääb jõusse? Sukelduma minek…”

      „Ikka. Kas ma äratan sind?”

      Alicia naeratas oma nooremale vennale. See oli esimene kord mitme kuu, kui mitte aasta jooksul, mil Max nägi oma õde naeratamas.

      „Ma olen üleval,” vastas Alicia oma tuppa minnes. „Head ööd!”

      „Head ööd!” vastas Max.

      Max ootas, kuni oli kuulda, kuidas Alicia toa uks sulgub, ja istus siis elutoa tugitooli projektori juurde. Temani kostis vanemate vaikne vestlus magamistoas. Ülejäänud maja mattus tasapisi öövaikusesse, mida katkestas vaid lainemüha rannas. Max tundis, et keegi vaatab teda trepijalamilt. Irina kassi merevaiguvärvi hiilgavad silmad jälgisid teda ainiti. Max vaatas vastu.