Ta osutas sõrmega. „Kas näed seda halliseguste juustega meest?”
Renna vaatas näidatud suunas ja märkas meest, kelle kätel-jalgadel pungitasid jämedate veresoontega lihased, silmitsi seismas seitsme jala kõrguse puudeemoniga. Ta noogutas.
„Tema nimi on Yon Hall,” ütles Arlen, „ja ta on siitkandi vanim mees. Aasta eest olid tal juuksed lumivalged. Ta komberdas kepile toetudes ja tema käed värisesid.”
„Ausalt?” küsis Renna.
Arlen noogutas ja osutas jälle, sedapuhku parimas eas purikale, kes tungis deemonile selja tagant kallale, kuni elukas Yonile keskendus. „Linder Puuraidur. Mitte üle viieteistkümne aasta vana.”
Üks puudeemon äigas ühele hiiglakasvu mehele tagantkätt, lennutades mehe mitu jalga eemale. Mees maandus prantsatusega, pillates kirka. Renna ei näinud küll verd, kuid mees ei jõudnud end maast üles ajada, kui deemon juba ründas.
Rennal oli sedamaid nuga pihus, aga Arlen hoidis teda tagasi, kui ta tahtis appi joosta. Ta jõllitas vihaselt üle õla, kuid Arlen viipas vaid peaga sündmuste poole. Vaadates nägi Renna päratut hundikoera deemonile turja kargamas; koer tõmbas kolli pikali ja rebis oma hiigellõugadega deemoni karedast pahklikust soomusest tüki välja, puredes pehmet liha selle all.
Mees oli nüüd toibunud ning mattis kirkatera märja matsatusega maa-aluse pealuusse. Koon mustast deemoniverest tilkumas, tõstis koer pilgu, ja Renna loitsumärkidega ümbritsetud silmadele säras loom heledalt võlujõust. Suuremat koera polnud Renna iial näinud: see kaalus vähemalt viissada naela, süsimust karv oli pulstis ja küünised nii vägevad, et neid ei saanudki korralikult sisse tõmmata. Koer urises puuraidurile, kes ainult naeris ja sügas teda kõrva tagant. Tagasi lahingusse tõtates puuraidur vilistas ning koer limpsas hambad verest puhtaks ja järgnes mehele.
„Looja,” ütles Renna. „Ta on ju hundisuurune.”
„Varem ei olnud,” lausus Arlen, „aga ta on deemoneid söönud. Maapõu võtku, see koer läheb iga korraga suuremaks.”
„Kas sedasi hundid nii suureks kasvasidki?” küsis Renna.
„Ju vist,” vastas Arlen.
Lahingumöllus pääses üks kaheksa jala kõrgune puudeemon raiduritest mööda ja lähenes Puusõduritele. Mehed karjatasid, unustades täielikult odad ja surudes oma kilbid kokku. Kui loitsumärgid lõõmasid, tõukas lööklaine neid ja nad koperdasid otsa naistele, keda nad pidanuks valvama. Üks sõdur kaotas täielikult jalgealuse, kukkudes uperkuuti kahe naisega, kellel olid vinnastatud ammud. Teine sõdur kisendas, kui üks amb lahti läks ja nool selja tagant ta kintsu tabas, läbistades lakitud turvise kergesti.
Rünnaku nurjudes püsti jäänud puudeemon tormas hirmuäratava väledusega avause poole.
Prints Thamos röögatas, et oma hirmu peletada, ja hüppas vahele. Käega vehkides tõrjus ta kilbi abil deemoni küüniseid, mis võlujõu sädemeid puistates kõrvale libisesid, ning suskas seejärel lühikese torkeoda deemonile kõhtu. Renna nägi, kuidas võlujõud mööda relva printsi käsivarde pumpas, andes talle väge.
Rünnak oli meisterlik, aga Thamose hoop ei olnud kahjustanud elutähtsaid kohti ning deemon toibus viiv hiljem jahmatusest, viibutades taas oma oksataolisi käsi. Thamos kummardus esimese löögi eest ära ja tõrjus järgmise kilbiga, hoides odast kinni ja püüdes tulutult seda deemoni paksust puukoort meenutavast soomusest välja tõmmata. Odaotsa torkeloitsud olid küll vaevata läbi murdnud, kuid miski ei aidanud tal relva uuesti kätte saada.
„Kena oda, aga kehvad loitsud,” tähendas Arlen. „Kui tal oidu on, laseb ta lahti ja jätab asja naiste hooleks.” Tõsi, mitmel naisel olid ammud palges ja nad oleksid nooled lendu lasknud, kui prints poleks ette jäänud.
Siiski üllatas Thamos neid. Ta möiratas, tõstis odavarre külge klammerdudes oma soomustatud saapa ja hakkas maa-alusele jalaga kõhtu taguma. Saapakannal lõõmasid löögiloitsud ning deemon sai armutult peksa; prints kangutas oda vabaks ja paiskas vaenlase selili. Ta oli silmapilk jaol, torgates vabastatud oda maa-alusele otse südamesse.
Prints asetas ühe jala toetuseks deemoni rinnale, kiskus relva musta vere pritsides välja ja pöördus hüüatusega, et abistada tapluses kaht puuraidurit. Urisedes pistis ta oda nendega madistavale deemonile selga, litsudes end nii ligi, et loitsumärgid ta turvisel ergasid.
Enam polnud hirmunud meest, keda Renna oli näinud: prints kisendas kui ogar, joostes lagendikul ringi ja võideldes ennastunustavalt, hoolimata sugugi oma julgeolekust.
Kõlas kriiskamine ja pöördudes nägi Renna, kuidas puudeemon surus küünised ühele puuraidurile rinda. Mees tõukas deemoni nõrga kirvehoobiga sammukese tagasi, aga relv kukkus peost ning ta varises maha.
Renna tõmbus pingule, ent Arlen jooksis juba sinnapoole. Renna järgnes talle nobedalt, aga deemon valmistus tapma ja kumbki neist ei oleks õigeks ajaks pärale jõudnud.
Renna nägi ootamatut vilksatust ja tundis tuttavat peapööritust, kui ilmus sihvakas tütarlaps, kes heitis tagasi umbes samasuguse loitsumärkidega keebi hõlmad, nagu kandis Renna. Tüdruku riietus oli kirju ja kirev – laiad pantaloonid ja pluus, kehale liibuv vest. Ta oli langenud puuraidurist poole väiksem ning sarnanes vägeva puudeemoni ette astudes kodukassiga, kes sisistab hundi peale. Ometi seisis ta kartmatult, vaadates deemonile silma, ja kui elukas küünised välja sirutas, tõstis ta viiuli ja asetas poogna keeltele, tuues kuuldavale rea ebakõlalisi helisid.
Deemon kiljus ja vehkis tema suunas, aga tüdruk viskus eemale, tegi maapinnal kukerpalli ja maandus uuesti jalgadele, mängu hetkekski lõpetamata. Deemon surus küünistega käed kõrvadele ja kiljus taas, taganedes kohmakalt.
Jälle peadpööritav vilksatus ja deemoni selja taha ilmus kogukas naisterahvas, kes jäi märkamatuks, kuni viibutas rasket loitsumärkidega nuga, raiudes kollil küljest ühe peenikese käsivarre. Haav koos viiuli kriipivate helidega oli deemonile liig, too põgenes otse Arleni ja Renna poole. Arlen ei seisatanud, vaid haaras maa-alusel sarvest ja tiris eluka lähemale, joonistades rinnale soojaloitsu. Ta tõukas deemoni kaugemale ning olend lahvatas ergavaks kisendavaks tulekeraks, kuna Arlen ruttas haavatud puuraiduri juurde.
Nähes Arlenit lähemale jooksmas, süttis mõlema naise silmis tuluke, äratundmine segunes jahmatuse ja paraja annuse hirmuga. See, kes oli deemonil käe maha raiunud, toibus üllatusest esimesena.
„Sul oligi aeg tagasi tulla,” ütles ta, põlvitades vigastatud mehe kõrvale ja võttes raske põlle taskutest haavade tohterdamiseks vahendid. Tütarlaps vahtis Arlenit endiselt ammuli sui.
Arleni huuled kõverdusid. „Tore sindki näha, Darsy.” Ta heitis pilgu tüdrukule. „Keskendu muusikale, Kendall.” Ta osutas lõuaga tüdruku viiulile, enne kui taimetundjale appi põlvitas. Kendall ajas selja sirgu, kohendas viiulit ja asus teraselt ümbrust valvama.
Puuraidur köhis vappudes, nii et Arleni nägu tabasid verepiisad, ning jäi vagusi. Arlen ei hoolinud sellest, vaid hoidis meest paigal, kuni Darsy haavu uuris.
„Öö võtku,” sosistas naine. Kolm sügavat rebendit ulatusid rinnast puusani ja verd oli kõikjal. „Me ei saa midagi teha.”
„Jutt või deemonisõnnik,” ütles Arlen, asetades käe esimesele rebendile, vajutades selle kinni ning joonistades teise käega õhku rea loitsumärke. Tema tegutsedes piiras nad sisse pehme kuma, Darsy ja tütarlaps vahtisid aga rabatult eluohtlike haavade sulgumist.
Äkki ahmis mees suurte sõõmudega õhku, köhis seejärel pikalt ja üritas püsti tõusta. Arlen pani käe ta rinnale ja hoidis teda maas. Mees avas silmad, heites Arlenile pilgu. „Sa tulid tagasi,” krooksatas ta.
Arlen naeratas. „Tulin muidugi, Jow Puuraidur.”
„Räägiti,