Kuidas säilitas Arlen väe ka päikese käes? Kas tänu sellele, et tema loitsumärgid olid püsivad tätoveeringud, mitte mustjuurega joonistatud? Niisugusel juhul oli Renna valmis juba täna nõela ja tindiga oma ihu töötlema.
Deemonite laibad põlesid suure kuumusega ja kiiresti, viivu pärast oli alles vaid kõrbenud maapind ja tuhk. Renna kustutas trampides viimased põlevad rohututid, et ei vallanduks tulekahju, alistus siis lõpuks väsimusele, tõmbus Varjutantsu kõrvale kerra ning uinus magama.
Ärgates oli Renna endistviisi Varjutantsu kõrval, aga ei lamanud enam samblaasemel, kus oli uinunud, vaid karedal tekil veereva vankri kastis. Ta piilus üle ääre ja nägi Arlenit vankri ees aisu kandmas. Mees vedas neid muljet avaldava hooga edasi.
See pilt pühkis tal viimase uneraasu silmist ning Renna hüppas kergesti pukki, haaras ohjad ja laksutas neid valjusti. Arlen võpatas üllatusest sirgeks ja Renna naeris. „Nõõ!”
Arlen heitis talle nördinud pilgu ja Renna naeris uuesti. Ta kargas vankrilt alla ning sammus koos mehega. Tee oli kehvas seisus ja paiguti rohtunud, kuid mitte nii palju, et neid pidurdada.
„Kohe jõuame Kaevumagusale,” ütles Arlen.
„Kaevumagusale?” küsis Renna.
„Asulale pandi selline nimi,” vastas Arlen. „Kuna sealne vesi maitses nii hästi.”
„Mina arvasin, et me väldime asulaid,” ütles Renna.
„Selles asulas elavad ainult vaimud,” lausus Arlen ja Renna kuulis tema hääles valu. „Öö võttis Kaevumagusa paari aasta eest.”
„Kas see koht oli sulle ennegi tuttav?” küsis neiu.
Arlen noogutas. „Kui ma veel sõnumitooja olin, käisin seal vahetevahel. Kokku kümme peret. „Kuuskümmend seitse töörügajat,” tavatsesid nad kõnelda. Neis oli mõndagi kentsakat, kuid sõnumitooja tulek rõõmustas neid alati ja nad ajasid kõige kangemat porujommi, mida olen maitsnud.”
„Minu papa porujommi pole sa saanud,” uratas Renna. „See kõlbas ühtviisi joogiks ja lambiõliks.”
„Kaevumagusa oma oli nii kange, et Angiers’ hertsog keelustas selle,” ütles Arlen. „Asula kustutati kaartidelt ja sõnumitoojate gildil keelati seda rohkem külastada.”
„Aga te külastasite ikka,” nentis Renna.
„Maapõu võtku, muidugi,” ütles Arlen. „Kelleks ta end õige peab, et ühe asula niimoodi ära lõikab? Pealegi võis sõnumitooja korra Kaevumagusalt porujommi tuues teenida poole aasta palga. Ja sealne rahvas meeldis mulle. Terve asula oli loitsumärkidega kaitstud, askeldati päeval ja ööl. Nende laul kostis miili kaugusele.”
„Mis juhtus?” küsis Renna.
Arlen kehitas õlgu. „Minu töö viis kaugemale lõunasse ja ma ei käinud seal mõne aasta. Sattusin siiakanti alles siis, kui olin hakanud ihule loitsumärke maalima. Selleks ajaks olin hulga kuid kõnnumaal veetnud. Mul oli nii üksildane tunne, et ajasin Varjutantsuga kõval häälel juttu, vesteldes meie mõlema eest. Olin segi minemas ja teadsin seda ise ka.”
Rennale meenusid kõik korrad, kui ta oma isatalus loomadega samamoodi juttu ajas. Kui palju südamlikke jutuajamisi oli tal Proua Kratsi või Sõrakesega? Harliga elades oli üksildus tema alaline hingeseisund.
„Ühel päeval taipasin, et olen Kaevumagusa lähistel,” jätkas Arlen, „ja otsustasin käed ja näo riidega kinni katta, luisata mingi piibujutu sellest, kuidas tulesülg mind kõrvetas. Et ainult kellegagi rääkida ja et minuga räägitaks. Aga kui asulasse jõudsin, oli seal esimest korda vaikne.”
Nad möödusid puudesalust ning küla ilmus nähtavale – pühakoda ja kümme toekat õlgkatusega maja ümbritsesid kauni sõõrina laudsillutist, mille keskel oli vägev kaev. Küla välisserva piirasid loitsupostid ning igal majal oli kaks korrust, ülemine elamiseks ja alumine kas töökoja või poe tarbeks. Siin olid sepikoda, trahter, tall, pagariäri, kangur ja teisedki, mida kohe ära ei tundnud.
Kui nad üle laudtee talli juurde läksid, haaras Rennat kõhedus. Kõik oli nii hästi säilinud. Deemonite rünnakust polnud vähimatki jälge ning jäi mulje, et iga hetk valguvad majadest välja inimesed. Ta nägi vaimusilmas, kuidas siin elati igapäevast elu.
„Kui ligi jõudsin, oli laudtee täis konte ja verd ja deemonisõnnikut,” ütles Arlen. „See haises alles, nagu oleks möödas vaid paar päeva. Paar päeva! Kui ma oleksin varem tulnud, oleksin võinud …”
Renna puudutas vaikides ta käsivart.
„Üks loitsupost paistis olevat murdunud ja tuules ümber kukkunud,” jätkas Arlen. „Puudeemonid leidsid vististi tühemiku ja tungisid õhtustavale rahvale kallale. Mõned pagesid öösse, kuid nende jälgi otsides avastasin ainult jäänused.”
Renna kujutles seda elavalt: laudsillutisele puust söögilaudade ümber kogunenud Kaevumagusa asukad, kes üheskoos täiesti pahaaimamatult einetasid, kui maa-alused ründasid. Ta kuulis nende karjeid ja nägi surijaid. Ta vajus põlvili, pea pööritas ja kõhus keeras.
Järgmisel hetkel pani Arlen talle käe õlale ning Renna taipas, et oli nutma puhkenud. Ta tõstis süüdlaslikult pilgu.
„Pole midagi häbeneda,” ütles mees. „Mulle mõjus see hoopis hullemini.”
„Mida sa tegid?” küsis Renna.
Arlen ohkas. „Mõne nädala olin täitsa ogar. Päeval matsin konte, porujommist purjus, ja öösiti tapsin Kaevumagusast kümne miili ulatuses kõik Maapõue sigitised.”
„Teel nägin ma nende värskeid jälgi,” tähendas Renna.
Arlen uratas. „Homme hommikuks saab neist lõke.”
Renna asetas käe noapeale ja sülitas laudsillutisele. „Tõesõna.”
Nad suundusid talli, kus Arlen aitas Varjutantsu õrnalt põrandale. Ta uratas pingutusest, kuid tuli ülesandega hõlpsasti toime. Renna vangutas pead, kaheldes, kas tema oleks öise võlujõu abilgi seda jaksanud.
„Meil on vett tarvis,” ütles Arlen.
„Ma toon,” vastas Renna tanuma kaevule pöörates. „Tahakski maitsta magusat vett, mille järgi asula nime sai.”
Arlen kahmas tal käsivarrest. „Enam pole vesi sugugi magus. Asulavanema Kennit Kaevumagusa leidsin ma kaevus hulpimas. Mädanes seal üle nädala, enne kui mul õnnestus alla ronida ja tema riismed üles tassida. Kaev on nüüd mürk. Puhas vesi tuleb trahteri taga pumbast, aga asula nime see ei vääri.”
Renna sülitas taas, otsis ämbri ja seadis sammud trahteri juurde. Tema käsi nihkus jälle noale, hellitades luust käepidet. Ta ootas kärsitult ööd.
Kui Varjutantsu eest oli hoolitsetud, jäi neile mahti tühjas trahteris pesta ja külma einet võtta. „Ülakorrusel on üürituba,” ütles Arlen. „Võime enne öö saabumist mõne tunni magada.”
„Üürituba?” küsis Renna. „Kui terved majad on käepärast?”
Arlen raputas pead. „Ei ole õige kellegi voodit endale nõutada, kui maaalused on ta maha murdnud. Sõnumitoojana magasin seal toas, ja sellest piisab.”
Armastan sind, Arlen Põldaja, mõtles Renna, aga juba öeldu kordamiseks polnud vajadust. Ta noogutas ja järgnes mehele trepist üles.
Üüritubagi oli suurem kõigist, kus Renna oli seni maganud, ja laia sulevoodiga. Voodi pehmusest hämmeldunud Renna istus sinna. Ta polnud iial maganud millelgi õlekotist pehmemal. Ta heitis selili. See oli pilvestki pehmem.
Kuni ta sügavamale sulisesse sülelusse vajus, eksles tema pilk toas ringi. Arlen oli siin selgelt üksjagu aega veetnud. Igal pool olid mehele iseloomulikud esemed: värvipotsikud, pintslid, uuristusvahendid ja raamatud. Väike kirjutuslaud oli tööpingiks muudetud, põrandat katsid puidulaastud ja saepuru.
Arlen kõndis läbi toa, keeras vaiba kokku ja leidis