Või sinu oma. Chetti meelest vajasid nad seda hiiglast rohkem kui Larki. „Ära Väikese Pauli pärast muretse. Sina teed oma töö, tema enda oma.”
Videvik hiilis läbi metsa, kui Chett lõpuks Sõsarlasest lahti sai ja maha istus, et oma mõõka ihuda. Kinnastega oli seda neetult raske teha, kuid ta ei mõelnudki neid käest võtta. Sellise külmaga kaotaks iga lollpea, kes palja käega terast katsuks, tüki nahka.
Kui päike loojus, pistsid koerad vinguma. Chett kostitas neid vee ja sõimuga. „Kannatage poole ööni ja siis hangite endale ise pidusöögi.” Tema ninna kandus õhturoa lõhn.
Dywen jutustas parajasti toidulõkke juures, kui kokk Hake Chettile tema jao – kannika kuiva leiba ja kausitäie oa- ja peekonisuppi – kätte andis. „Mets on liiga vaikne,” rääkis vana metsnik. „Mitte ühtegi konna seal jõe ääres ega ühtegi öökulli pimeduses. Ma pole nii hääletut metsa eales kuulnud.”
„Su hambad on ka metsast pärit, aga teevad kõva häält,” sõnas Hake.
Dywen plagistas oma puuhambaid. „Ja hunte pole ka kuulda. Enne küll, aga enam mitte. Mis te arvate, kuhu nad läksid?”
„Kuhugi sooja kohta,” vastas Chett.
Kümmekonnast vennast, kes lõkke ääres istusid, olid neli temaga mestis. Süües kõõritas ta neid kõiki valvsalt, et näha, kas mõni neist ei kipu äkki vedelaks lööma. Vestu näis olevat üpris rahulik, istus vaikides ja ihus oma relva, nii nagu igal õhtul. Ja Silmarõõm Donnell viskas vaid muretult nalja. Tal olid valged hambad ja täidlased punased huuled ja kollased kiharad, mis puhmasse sätitult ta õlgadele kangesid, ja ta väitis, et on ühe Lannisteri sohipoeg. See võis ehk tõsigi olla. Chett ei sallinud ilusaid poisse ega sohikuid, kuid Silmarõõm Donnell tundus olevat tehtud üpris kõvast puust.
Ta polnud sama kindel metsnikus, keda vennad hüüdsid Puusaeks, seda küll rohkem tema norskamise pärast, mitte et tal puudega midagi pistmist oleks olnud. Praegu tundus ta nii ärevil olevat, et norskamist polnud tema poolt küll enam karta. Ja Maslyn nägi veel hullem välja. Chett nägi, kuidas higi jäisest tuulest hoolimata üle mehe näo nirises. Niisked piisad sätendasid lõkkevalgel nagu hulk väikeseid märgi kalliskive. Maslyn ei söönud, ainult jõllitas oma suppi, nagu ajaks selle lõhn ta kohe iiveldama. Ma pean tal silma peal hoidma, mõtles Chett.
„Kogunemine!” See hüüe kõlas äkitselt tosinast kõrist ja kandus kähku künkapealse laagri igasse soppi. „Öise Vahtkonna mehed! Kogunege pealõkke juurde!”
Kulm kortsus, sõi Chett oma supi lõpuni ja järgnes teistele.
Vana Karu seisis lõkke ees, Smallwood, Locke, Wythers ja Blane tema taga rivis. Mormontil oli seljas paksust mustast karusnahast mantel ja tema kaaren istus oma musti sulgi kohendades ta õlal. See ei tõota head. Chett surus ennast Pruuni Benarri ja paari Varjutorni mehe vahele. Kui kõik olid koos, välja arvatud piilurid metsas ja vahimehed ringvallil, köhatas Mormont kurgu puhtaks ja sülitas. Sülg külmus kõvaks juba enne mahalangemist. „Vennad,” alustas ta, „Öise Vahtkonna mehed.”
„Mehed!” kisendas tema kaaren. „Mehed! Mehed!”
„Metslased on sõjateele asunud ja tulevad mööda Piimvett mägedest alla. Thoren arvab, et nende eelvägi jõuab meieni kümne päeva pärast. Selles eelväes on koos Harma Koerapeaga nende kõige kogenumad sõjamehed. Ülejäänud moodustavad ilmselt järelväe või ratsutavad Mance Rayderi enda ligikonnas. Mujal venivad nende sõdalased hõredalt piki rännakuteed. Neil on härjad, muulad, hobused… kuid mitte palju. Enamik on jalgsi ja viletsalt relvastatud ja vilumatud. Nende relvad on enamjaolt kivist ja luust, mitte terasest. Neil on koormaks naised, lapsed, lamba- ja kitsekarjad ja lisaks kogu nende maine vara. Lühidalt – kuigi neid on palju, on nad kergesti rünnatavad… ja nad ei tea, et me siin oleme. Vähemalt palvetame, et see oleks nii.”
Küll nad teavad, mõtles Chett. Sa vana kuradi sitakott, nad teavad, selle peale võib mürki võtta. Qhorin Poolkäsi pole tagasi tulnud, eks ole? Ega Jarman Buckwell. Kui keegi neist kinni võeti, siis tead sa kuramuse hästi, et metslased on nad nüüdseks juba kenasti laulma pannud.
Smallwood astus ette. „Mance Rayder kavatseb Müüri purustada ja Seitsmes Kuningriigis verise sõja vallandada. Aga seda mängu võib mängida kahtepidi. Homme läheme ise nendega sõtta.”
„Me asume koidikul kogu väega teele,” jätkas Vana Karu läbi meestesumma leviva pomina saatel. „Me ratsutame põhja ja pöörame siis kaarega läände. Selleks ajaks on Harma eelvägi Rusikast juba kaugel möödas. Külmakihvade eelmäed on täis kitsaid looklevaid orge, mis on varitsuseks nagu loodud. Nende rännakrivi venib mitme penikoorma pikkuseks. Me ründame neid korraga mitmes kohas ja paneme nad uskuma, et meid on kolm tuhat, mitte kolmsada.”
„Me anname kõva hoobi ja taganeme, enne kui nende ratsanikud jõuavad üles rivistuda, et meile vastu astuda,” ütles Thoren Smallwood. „Kui nad meile järgnevad, siis laseme ennast mõnda aega jälitada, pöörame siis ringi ja ründame kaugemal uuesti nende rivi. Me põletame nende vankrid maha, ajame nende karjad laiali ja tapame neid, nii palju kui saab. Ka Mance Rayderi, kui ta kätte leiame. Kui nad loobuvad ja oma hurtsikutesse tagasi lähevad, siis oleme võitnud. Kui ei, siis kimbutame neid terve tee kuni Müürini ja kanname hoolt, et nende teed jääb tähistama laipaderivi.”
„Neid on tuhandeid,” hõikas keegi Chetti selja tagant.
„Meid ootab surm.” See oli Maslyni hääl, tulvil hirmu.
„Surm,” kisendas Mormonti kaaren oma musti tiibu plagistades. „Surm, surm, surm.”
„Paljusid meist,” ütles Vana Karu. „Võib-olla meid kõiki. Aga nagu üks teine ülempealik tuhat aastat tagasi ütles – selleks meile must rüü antigi. Meenutage oma vannet, vennad. Sest meie oleme mõõk pimeduses, vahimehed müüridel…”
„…leek, mis peletab külma.” Ser Mallador Locke tõmbas mõõga tupest.
„Valgus, mis kuulutab koitu,” vastasid teised ja tõmbasid samuti mõõgad tuppedest.
Siis tegid seda juba kõik ja ligi kolmsada mõõka tõusid taeva poole ja sama palju hääli hüüdis: „Sarv, mis äratab uinujad! Kilp, mis kaitseb inimsoo valdusi!” Chettil ei jäänud muud üle, kui häälekooriga ühineda. Nende hingeõhk auras ja nende relvadel vilkus lõkkevalgus. Chett nägi rõõmuga, et Lark ja Tasajalg ja Silmarõõm Donnell Hill järgisid teiste eeskuju, nagu oleksid nad samasugused lollpead. See oli hea. Polnud mõtet endale tähelepanu tõmmata, kui nende tund oli kohe koitmas.
Kui hõisked vaibusid, kuulis Chett taas ringvalli katkuva tuule heli. Leegid keerlesid ja hubisesid, nagu oleks neilgi külm, ja äkilises vaikuses kraaksatas Vana Karu kaaren valjult ja kordas: „Surm.”
Tark lind, mõtles Chett, kui pealikud andsid meestele loa laiali minna ning soovitasid kõigil kõhu täis süüa ja ennast öösel välja magada. Ta puges koerte ligidal oma karusnahkade alla, peas keerlemas mõtted, mis kõik võib valesti minna. Mis siis, kui see neetud vanne mõne ta vandenõulaste hulgast meelt muutma paneb? Või kui Väike Paul unustab ja püüab Mormonti tappa teise, mitte kolmanda vahikorra ajal? Või kui Maslyn vedelaks lööb või keegi nad üles annab või…
Ta jäi tahtmatult ööhääli kuulatama. Tuul kõlas nagu lapse nutt ja aegajalt puutusid Chetti kõrvu meeste hääled, hobuse hirnatus, halu praksumine lõkkes. Kuid ei midagi muud. Väga vaikne.
Ta nägi enda ees hõljumas Bessa nägu. Mitte nuga ei tahtnud ma su sisse pista, tahtis ta tüdrukule öelda. Ma noppisin sinu jaoks lilli, metsroose ja hanijalgu ja tulikaid, mul kulus selleks terve hommik. Tema süda tagus nagu trumm, nii valjusti, et ta pelgas, et see ajab kogu laagri üles. Habe tema suu ümber oli üleni härmas. Miks see Bessa mulle nüüd ette tuli? Varem tüdrukule mõeldes oli Chett meenutanud vaid surmaeelset ilmet tema näol. Mis minuga lahti on? Miski mattis tal hinge. Oli ta magama jäänud? Ta ajas ennast põlvili ja tema nina puudutas midagi märga