«Marian!» karjus ta, ent ei kuulnud isegi omaenda häält. Vastust ei olnud. Muidugi mitte. Kell oli alles veidi pärast viit. Polnud mingit põhjust, miks keegi peaks siin üldse olema. Morgan tagus vastu ust kasvava ängiga, rind kiskus krampi ning ta hakkas üha enam tajuma, mida tunnevad Tuuletallajad, kui nad on linnast välja tormi kätte jäetud. Ta hõikas veel paar korda Mariani nime, taas tulutult. Tuul kogus kiirust, Morganil oli raskusi jalul püsimisega. Viimases meelehärmis tõmbas ta vöötaskust püstolkuulipildujad ning sihtis ust. Marian lööb ta maha, aga see oli hilisem mure. Hetkel oli tarvis varju alla saada.
Morgan vajutas päästikutele. Tuul oli nii vali, et mees kuulis vaevalt laske, küll aga andsid relvad tavapärasest tugevama tagasilöögi ning Morgan paiskus ümber. Ta kissitas silmi vaatamaks, kas klaas purunes, ent ei näinud läbi vihma. Siiski teadis ta juba lamades, et nii ei olnud. Neetud. Valus saatuse iroonia, kui universumi kuulsaim piraat hukkuks õues tormi käes. Olnuks siis vähemalt laeval tormi käes, aga ei. Laevaga kõrgelt allakukkumine oleks olnud vähemalt uljas ja piraadile omane, see siin aga oli solvang kõigele, mida ta ihkas veel saavutada. Morgan tulistas teisegi laengu vastu ust, ent taas ei olnud sellest tolku. Tähevõrgu hooned oli ehitatud vastu pidama rohkemat kui pelgalt tormituult. Morgan vandus mõttes. Hõljukisse tagasi poleks ta nüüd juba jõudnud ning ega sealgi palju parem ei oleks olnud. Kõik on aus. Mingil määral. Cara surma eest jääb kätte maksmata, veritasu jõuab hoopis Morgan Mustani.
Järsku tundis Morgan, et keegi haaras tal õla alt kinni ning tiris edasi. See oli peenike käsi, peente sõrmede ja tugeva haardega ja rebis läbi riiete valusalt ta nahka. Sellest aga piisas. Morgan ajas end neljakäpukile ning vedas edasi, läbi avanenud ukse. Tema ja ta ootamatu abiline vähkresid tuules, torm mürisemas kõrvades, lämmatades isegi Morgani hirmus kaikuvad südametuksed. Lõpuks langesid nad uperkuuti baari sisse. Uks paukus nende järel kinni.
Morgan hingeldas, lahing Tähevõrgu hommikutormiga oli ta täiesti läbi võtnud. Ta sulges silmad ega suutnud mõni minut end isegi liigutada. Ta kuulis, kuidas keegi uksele riivi ette lõi, kaks lukku kinnitas ning kergel sammul üle ruumi liikus. Ma olen kodus, mõtles Morgan. Siin on ohutu olla. Ta kuulis ka klaasi asetamist letile ning ajas end selle peale jalule.
«Rag?» suutis ta läbi kurgu esile tuua. Ta oli surmkindel olnud, et Marian oli ta päästnud, ent leti tagant vaatas vastu hoopis Rag Pühkija vinniline nägu.
«Mina jah.» Rag lükkas täidetud rummiklaasi leti äärde. «Mu isa ütles alati, et huvitavamad külalised saabuvad tormiga.» Ta lubas endale tagasihoidliku naeratuse. «Seekord siis sõna otseses mõttes.»
«Ära sa märgi.» Morgan lohistas end letini ja peaaegu kukkus toolile, jalad olid teda alt vedanud, pea kaela otsas oli raskem kui raudkuul. «Päästsid mu elu, poiss.» Ta jõi klaasi tühjaks ja lõi letile. Siis aga vaikis, asetas küünarnukid lauale ning pani lauba vastu peopesi. Vesi nirises märgadest juustest kaela pidi veel märjematesse riietesse. Eluvaim oli veel sees, vaevu.
Rag Pühkija valas Morgani klaasi uuesti rummi täis. Hääletus ruumis kõlasid vaid pudelikaela kõlksumine vastu klaasiäärt ning vedeliku aeglane voolamine. Morgan ei öelnud midagi, vaid laskus unustusrikkasse taevasse, tõstis, lõi pea tagasi ja jõi, lasi poisil uuesti täita ning tundis, kuidas meeled aegamööda pehmeks muutuvad. Ta ringutas paremat rannet ning venitas kätt, tuim valu, mitte enam nii terav. Alkohol aitas. Lõpuks ei suutnud noormees enam vaikust taluda. «Kuidas Adaril läks?» küsis ta mõõduka ükskõiksusega.
«Mitte liiga halvasti,» ütles Morgan ja hõõrus kuivaksjäänud silmi. Väsimus vallutas ta keha, tundus, nagu oleks eelmisest magamiskorrast möödunud rohkem kui igavik ja mees palus mõttes, et seekord ühtki avantüristi uksest sisse ei jalutaks. Torm, mis hetki tagasi oleks ta vastu tänavat laiaks litsunud, osutus nüüd hädavajalikuks sõbraks. «Ausalt öelda läks nii, nagu elu juhatas, natuke hästi, natuke halvasti ja natuke nii, et oleks, kuhu edasi minna. Kõik on aus, poiss. Kõik on aus.» Ta tühjendas järjekordse klaasi. «Sooviks muidugi, et vahepeal oleks ka…» Morgan vakatas ja raputas korraga peas kõik meeled selgeks. «Adaril.» Vasak käsi tõmbas vaistlikult vöötaskust püstolkuulipilduja ning lõi kolksuga vastu baariletti, püstolisuu noormeest sihtimas. «Kuidas sina teadsid, et ma Adaril käisin?»
Ragi silmad paisusid suuremaks kui adarlastel, poisil jäi hing kinni samamoodi, nagu mõned päevad tagasi, kui ta siinsamas Morgan Musta klaasi oli täitnud. «Adaril?» kokutas ta. «Mis Adaril? Ma ju, ei sa ju ise. Mis Adaril?»
«Kuidas sa, krants, teadsid, et ma Adaril käisin?» Morgani hääl oli kare, mees põimis sellesse kogu viha, valu ja pettumustunde, mis talle osaks oli saanud alates Mho Cara surmast kuulmisega ning lõpetades Wales Grey reeturlikkusega.
«Ise ütlesid!» hüüatas poiss kogu julgust kokku võttes. Siiski ei piisanud sellest enamaks kui kiljuva hääle äginaks.
Morgan litsus nimetissõrme ümber päästiku. «Poiss, sul on aega täpselt kolm sekundit, enne kui mu sõrm alla vajutab ning su lõustale vinnide kõrvale veel ka kolm kuuliauku tekib. Kes pärast aga Rag Pühkija järel pühib, see on omaette küsimus.»
«Oota! Oota!» karjus poiss.
Morgan ei raisanud muige jaoks aega. Tundus, nagu kõik tahtsid alati millegi targema järele oodata. «Sinule pole ma päris kindlasti öelnud, kus ma käinud olen. Nii et lao aga lagedale.»
Rag Pühkija võttis suure klõmaka otse pudelist ning hakkas köhima. «Oota!» ütles ta läbi pisarate. «Kohe.»
«Kolm sekundit on läbi, poiss.»
«Pandi maad kuulama!» hüüdis Rag. «Ma ise ei tahtnud, ausõna.»
Progress, mõtles Morgan. «Tubli. Algus on paljulubav,» ütles ta. «Kes, millal ja kus.»
«Punane Kuuvari mõne aja eest, enne kui sa Tähevõrku jõudsid.» Rag vahtis Morganit niisugusel pilgul nagu noored poisid oma isa siis, kui on mõne tembuga vahele jäänud. «Ja üldse ei ole see tähtis, mis vahet seal on?»
Morgan tõmbas ka teise püstolkuulipilduja vöötaskust ning asetas parema käe lauale. Valus randmele, aga tõhus mõtte edastamiseks. Nüüd sihtisid baarimeest kaks toru. «Lase ma otsustan ise, mis on või ei ole tähtis. Lao lagedale.»
«Kaks meest tulid ja käskisid öelda niipea, kui keegi huvitav on Lühtrist läbi käinud. Ma ütlesingi neile, et sina oled. Saatsin sõnumi niipea, kui siia tulid.»
«Need neli, kes tookord sisse sadasid?» Morgan hõõrus käeseljaga krimpsus ilmel habet, püstol ikka veel pihku surutud, meenutades, kui ebameeldiv oli Lühtris kakelda ja millise pilguga Marian teda pärast vaadanud oli.
«Ei, mitte need.» Ragi hääl värises. Baar oli endiselt tühi. «Mingi tüüp, näol silmaklapp ja kehas rohkem raudosi kui siin ruumis pudeleid. Teine oli üsna tavaline.»
Hall Vari Donn, mõtles Morgan poolrõõmsalt. Eks ka Eden Caj oli suutnud oma kodutöö teha ning ette näha, et Morgan kellegagi oma vanadest tuttavatest Root 5A teisaldamiseks ühendust