Lõpuks jõudsid nad laia koridorini, punaselt valgustatud ja kõrge laega, nurkades väänlemas ronitaimed. Wales juhatas nad edasi, koridori lõppu metallukseni. Ta tõmbas ühe sujuva liigutusega vöö vahelt plastikkaardi ja libistas selle läbi luku kui sooja noa läbi või. Tuluke luku kohal lõi rohekalt helendama, klõpsatas ning uks tõusis hoogsalt üles.
«Minu kodu,» ütles Wales, kui nad sisenesid.
Korter oli avar, ees laius elutuba, rikkalikult sisustatud ning moodne, täis topitud tehnikat ja mööblit, kallid vaibad seinu katmas. Tuba meenutas rohkem lahtist puhkesaali, sellest viis palju uksi järgmistesse tubadesse.
«Mida täpsemalt sa seal korravalves teed?» küsis Morgan, näol salakaval irve.
«Ma ei usu vanaduspõlve.» Adarlane kehitas õlgu. «Parem olla rikas praegu kui hiljem. Õlut tahad?» Ta kõndis paremale, elutoaga kokku ehitatud kööki ning võttis külmikust kaks pudelit, ühe viskas kaarega Morgani poole.
Morgan püüdis ja keeras korgi pealt, kuid enne kui ta pea kuklasse jõudis ajada ning kummutada, jäi tal hing kinni. Tuppa sisenesid neli meest, kaks adarlast ja kaks eliaadi, ning jäid akna alla poolkaares seisma. Wales pöördus ning ajas hambad irevile.
«Kes raisk te veel olete?» küsis ta.
Pikem eliaad astus edasi. Ta õlad paisusid palgasõduri mundri all, hall nägu piklik, otsekui väljavenitatud inimese oma. Kõrvades rippusid kaks täringut, mis hüplesid, kui mees pead pööras. Käes puhkas automaat vintpüss, üks käsi pidemel, teine päästikul, valmis vähimagi liigutuse peale suruma. «Küsimusi esitan mina.»
Wales Grey nõjatus vastu seina ja võttis pudelist pika sõõmu. «Hakka siis pihta.»
Eliaad vaid naeratas. Ta hambad olid kõverad, kollakas kiht peal roostetamas, helesiniste otsadega habe suud raamimas. Ta astus edasi, libistas käe üle raamaturiiuli, vaatas Morganile kaua otsa ja vaikis. Ta vaikis pea minuti, aeg kulges pikalt, õhk otsekui sillerdas lambivalguse käes. Kolm sõdurit selja taga sihtisid sünges vaikuses Walesi ja Morganit samasuguste relvadega nagu pealikul.
Morgani laup tõmbus higiseks, ta tunnetas korraga, et toas oli lämbe ja palav. Õhk oli paks ja läppunud, tundus, nagu keegi poleks nädalaid ei aknaid avanud ega koristanud. Meenutas veidi urgast, milles Pooljala Joe oli oma otsa leidnud. Ta vilksatas pilgu Walesile, adarlase suu oli kinni ning silmad ei kinkinud pilkumiseks juhust, jälgides avanenud olukorda. Keel kleepus Morgani suulakke, ta üritas seda liigutada, ent kogu suu oli kui liiva täis.
Eliaad sammus tagasi, paari meetri kaugusele oma alluvatest ja hingas sisse. Viimaks, pärast pausi, mis tundus pikemana kui tund, avas ta suu. «Kast Root 5A-d.» Ta vaikis taas hetkeks, lastes öeldul maad võtta. «Pool miljonit on kena summa.» Ta noogutas, täringud rabelesid ja lõid vastu põski. «Ma aiman, et te saate aru, kuhu ma sihin.»
Wales heitis pilgu Morganile ja lubas endale kaks naerupahvakut. «See sinu Hall Vari Donn armastab lõugu lõksutada.»
«Näib nii,» nõustus Morgan.
«Hall Vari Donn?» küsis eliaad. Ta vaatas kolmele sõdurile otsa, keegi ei vastanud. «Pean nentima, et ma ei tea, kes see on.» Nägu ei teinud märkigi nime tundmisest.
Morganit see ei morjendanud. Isegi kivistunud ilmed peitsid saladusi. Kivistunud ilmed veel kõige enam. «Ta on see väärtusetu närakas, kes jagas teile kerge rahateenimise vihje ja aadressi.» Sõnad tundusid kuivad ja õõnsad ning üsnagi viletsa kilbina. Sellegipoolest tundis Morgan, et nüüd oli tema kord turtsatada. «On põhjus, miks Hall Vari väikeste kaladega ujub, mitte Kuuvarju ja teiste samalaadsetega. Ta vihjed pole väärt mu väikest varvastki.» Kumbki väide ei sisendanud erilist lootust või kindlustunnet.
«Donn ongi Kuuvarjuga,» lisas üks adarlane palgasõdurite hulgast. «Nii et su väide ei pea vett.»
Morgan tundis sisimas rõõmutorget. Kergemeelseid oli jalaga segada. «Ma annan teile võimaluse siit lahkuda nii, et eluvaim on veel sees. Soovitan tungivalt võimalust kasutada.» Tal polnud mingit tahtmist praegu lähivõitluses osaleda. Adar oli jätnud nii hea ja vastuvõtliku mulje. Ta jõi uue sõõmu ja vaatas kuidas palgasõdurite juht relva surus.
«Vabanda mind, kui ma nii ei arva.» Eliaad ajas hambad irevile. «Root 5A.»
«Diplomaatia veab alt.» Morgan sammus toa äärde ja asetas pudeli raamaturiiulile. «Kindel?»
Pealik kõndis ta juurde, käed ikka veel püssi ümber. «Kindel. Kus on uimastid?»
Morgan noogutas, justkui nõustuks. Mõnikord tuleb olla tark ning teha kaks sammu tagasi. Siis on lootust järgmist päeva näha. «Just nagu vanasti, eh Cara?» ütles ta. Korraga tuli talle meelde, et oli vea teinud. Neetud. Valutorge sööstis läbi meelte ning ta hammustas huulde. Mida kõike ta poleks andnud, et Cara siin oleks. Aga Cara oli surnud ja hetkel polnud mahti tähelepanu kaotada. Muidu võis pealekauba veel midagi unustuse hõlma vajuda. Näiteks elu.
«Mu nimi on Wales,» ütles adarlane ja raputas pead. «Aga jah, just nagu vanasti.»
«Oleme nõus,» ütles Morgan eliaadile. «Te saate, mille järele siia tulite.»
Eliaadi näole tõusis rahulolev muie. «Või nii.» Ta vaatas selja taha sõdurite poole. «Kuulsite, poisid? Me saame rikkaks.»
Morgan pööras vasakut kätt niiviisi, et pöial jäi allapoole ning libistas käe aeglase sujuvusega ümber pudelikaela. Siis, silmapilgu jooksul või ehk isegi kiiremini, kõlas klirin, kui ta pudeli vastu riiuli äärt puruks virutas. Kilde ja õlut pritsis kui õhku lastud purskkaevust. Eliaad jõudis vaid pead pöörata kui Morgan juba nõelterava pudelisilueti talle lõua alla lõi. Mehe silmad suurenesid. Kaelast purskas verd, korraga oli ta unustanud vintpüssi. Käed liikusid hoopis ümber kõri, sõrmede vahelt jooksid pikad punased joad. Morgan äigas jalaga eliaadile rindu, mees vaarus tagasi, kurgust kostmas korin, ning paiskus üle elutoa laua. Täringud kõrvus hüplesid edasi-tagasi, elujõud neis suurem kui eliaadi pärani silmades, mis lakke vahtisid, samal ajal kui ta ise oma vere sisse lämbus.
Toas kõlasid ühtäkki lasud, üks sõduritest, adarlane, kes oli tunnistanud Hall Vari Donni suurt suud, sai lasu silma. Pea nõksatas äkiliselt ebaloomuliku nurga all tagasi ning mees kukkus. Morgan viskus läbi elutoa ukse teise tuppa ning lõi selja vastu seina. Ta lootis, et Wales oli teisel pool sama teinud. «Adarlane elus?» hüüdis ta. Vastuseks kõlasid kaks jaatust ja Morgan tundis ühena ära Wales Grey kareda hääle. Seni oli kõik hästi. Ta haaras vöö vahelt kaks püstolkuulipildujat. Lasud elutoas ei lakanud.
Morgan julges pea veidike ukseavast välja turritada, ent järgnesid nobedad lasud, mis seina aplalt õgisid. Morgan tõmbas pea kiiruga tagasi. Seekord asetas ta käe madalale, peaaegu põranda kõrgusele ning pistis selle elutuppa. Ta suunas relva sinnapoole, kus palgasõdurid olid, ning vajutas päästikule. Käsi oli väändunud asendis, relv andis tugeva tagasilöögi. Morgan oli veendunud, et oli tabanud vaid mööblit ja klaasiklirina kostmise järgi aknaid.
«Sa raisk ära lase mu korterit õhku!» röökis Wales seinte tagant. «Kui tulistad, siis tulista neid närakaid. Kus on Morgan Must, universumi relvakangelane? Või on su laitmatu sihik vaid kõrtsijoodikute kõlakate tasemel, ei enam?»
Morgan kortsutas kulme. Tõepoolest, ei tasu palgaandja elutuba päris räbalateks rebida. Ta kuulis, kuidas sõdurid tema nime sosistasid, justkui oleks Morgan Must legendidest välja astunud ja maailmas õiglust jagama hakanud, seejärel teise adarlase karjet ja Walesi võidurõõmsat hüüatust. Morgan sööstis seina mööda edasi, järgmise ukse juurde, ja sealt elutuppa. Ta oli täpselt vastakuti viimase elusa palgasõduriga ning võttis ta kahele kirbule. Kaks kolmiklasku hiljem oli eliaad siruli maas. Vereloik aina suurenes, mehe suust, rinnust valgus mulinal verd ja Morganile tuli ühtäkki peale iiveldushoog.
Ta sulges silmad.