Milline oleks aga siinkirjutaja egogramm? Püüdes olla maksimaalselt objektiivne (aga kes seda iseenese suhtes oskaks või suudakski olla?), pean tunnistama, et näen vaimusilma ees eelpoolmainitud kartulitaolist kujundit, millel on üksikud ja paraku üsnagi sügavad sisselõiked. Kui kujutleda vastupidist, st. negatiivsete omaduste ja puudujääkide egogrammi, näeks see välja tähekujuline. Ja selle tähe tipud oleksid: küllaldane egotsentrism (olen horoskoobimärgilt Jäär), põikpäisus, kärsitus, soov järgida vaid meeliköitvat ja sellest tulenev kohatine minnalaskmine ning eneseunustamiseni tobe hasart oma huvide rakendamisel. Tõsi küll, vanemas eas on need varem üsnagi valusalt esileküündinud teravikud tasandunud, aga lootusetu maailmaparandajana ja mõnel alal töönarkomaanina ma vist ka suren… Ning kui küsitaks eelpoolmainitud pindala, seega võimekuse suhtes, vastaksin – keskmine, ise salamisi mõeldes, et küllap on pisut üle selle.
Niiviisi targutades olen jõudnud õige kaugele esialgsest teemast, küsimusest, kas nende ridade kirjapanemine on õigustatud või mitte. Nõukogude aastatel oli sahtlisse kirjutamine üsna tavaline, kas siis vaid enesemaandamiseks või salasooviga kirjutatu hiljem avaldada, siis, kui kõikvõimsa KGB haare lõtvuma peaks. Mina olin sel ajal vast isegi liiga alalhoidlik ja vähetuntud hobikirjutajana üritasin käsitleda vaid üldinimlikke teemasid ning vältida poliitilist liiderdamist.
Ja sissejuhatuse lõpuks veel kord küsimus – ikkagi miks? Miks ma seda raamatut kirjutan, ise väga hästi teades, et minu loomingul pole Eesti kirjandusloos püsivat kohta? Vastus on lihtne – eespool nimetatud põhjendused on seniajani jõus, seoses viimastel aastatel ilmunud raamatutega on aga lisandunud veel üks: see peaks selgitama minu loomingu lätteid ning põhjendama mõningates romaanides esinevaid kokkupuutepunkte ja mõnikord ka sarnaseid situatsioone. Sest romaanid „Äravalitu”, „Majad jõe ääres”, „Kaksikelu”, „Lummetallatud rada”, „Elutöö” ja „Kaldaliiva” ongi minu eluteelt nopitud peeglikillud, milles olen püüdnud mind ümbritsenud inimesi ja nende elu kirjanduslikus vormis jäädvustada. Kunagi kavandatud memuaaritriloogiast on lõpuks saanud kuus romaani seitsmes köites. Muidugi olen ma nendesse lisanud mitmeid kõrvalliine ning sündmustikku fabuleerides toonud sisse kõrvaltegelasi ja kirjeldanud stseene, mis tegelikkuses ei tarvitsenud aset leida; prototüüpide põhilist elukäiku ja seda mõjutavaid sündmusi olen püüdnud siiski võimalikult adekvaatselt edasi anda.
Ning lõpuks – olgu selles raamatus kohta ka nendele minu elu seikadele, mis loetletud teostes ei ole käsitlemist leidnud.
Kui vanaisast sai Nooruke
Lapsepõlvele mõeldes kangastub ikka ja jälle mu silme ees pilt, mida ma ei ole välja mõelnud, kuigi on väidetud vastupidist. Aga vaid teiste jutu põhjal ei saa näha värve ja detaile ega sisendada endale sellist tunnet, mis mind iga kord seda pilti vaimusilma ees nähes valdab.
Üleval on tumesinine õhtutaevas. Vasakul helendab majasein, üsna lähedal kumab roosas valguses aken. Minu ees, näoga minu poole, kõnnivad kaks inimest ja parempoolsel neist on läikivad mundrinööbid. Taust liigub, inimesed kõnnivad ja ma vaatan nende poole alt üles. Seda tihti korduvat meenutuspilti hakkasin ma seostama tegelikkusega alles täiskasvanuna, kui mulle räägiti minu esimesest eluaastast ja sellest, kuidas ema ja sõjaväelasest isa õhtuti mind lapsevankris vanematekodust oma koju sõidutasid. Väidetagu mis tahes, kuid mina pidin olema seda pilti oma mällu salvestades selili lapsevankris ja ma mäletan seda!
Olen sündinud Rakvere linnas 1933. aastal. Minu isapoolne sugupuu on mulle jäänudki segaseks ja mul pole olnud vajadust ega võimalustki seda detailsemalt selgitama hakata. Seda tingis terve rida minu jaoks mõjuvaid põhjusi – kõigepealt ema ja isa lahutasid oma abielu, kui olin vaid kaheaastane; teiseks on mind kogu lapsepõlve jooksul kasvatatud teadmisega, et minu isa oli vääritu inimene, kel olid küll mitmed vaimuanded, kuid ka ebakindel iseloom ja nõrkus alkoholi järele. Sellepärast tõid harvad ja juhuslikud kohtumised temaga minu lapsesüdamesse ebalust ja isegi hirmu. Alles täiskasvanuks saades suutsin tema olemust veidi põhjalikumalt analüüsida ja veendusin, et vanaema poolt sisendatu oli küll liialdatud, kuid mitte sugugi alusetu.
Varasest lapsepõlvest on minu mällu jäänud palju hetkpilte, mida saan soovi korral esile kutsuda. Need on kui filmikatked, mida teistelt hiljem saadud teadmine täiendab nagu helitaust sinna juurde. Ma näen end seisvat aknaalusel lauakesel, kuskil kõrgel, sest allpool paistab katuseid. Ma tunnen, et mind hoitakse kinni, ma ei oska veel seista, ma vaarun. Ma kuulen mamma häält: „Vaata, seal on rong! Vaata, rong!” Ja ma näen, kuidas kuskil kaugel liigub rida musti kastikesi nagu putukaid.
Ma tunnen vanaisa pükste lõhna. Ma ripun vanaisa püksisääre küljes ja nõuan kangekaelselt:
„Anna mamma!”
Need on vist ainsad sõnad, mida tean. Vanaisa, eluaegne kooliõpetaja ja Rakvere tuntud linnakodanik, seletab mulle midagi, mina aga nõuan:
„Anna mamma!” Ma ei oska rohkem rääkida, aga tean täpselt, mida tahan. Ma tean, et vanaema läks mammaga kuskile ja jättis mind vanaisa hoole alla. Mul on nutt varuks, ma nutangi, ma jonnin. Siis vanaisa tõuseb toolilt, lükkab parandatava vihiku eemale ja ütleb:
„Noh, poiss, hoia kinni!”
Seda mängu ma tunnen ja jonn kaob kui nõiaväel. Astun tema saapale, võtan kahe käega kõvasti ümber vanaisa põlve ja me hakkame jalutama mööda põrandariiet. Pikkamisi, ettevaatlikult tõstab ta jalga koos minuga. Mina kilkan rõõmust ja surun näo vastu karedat püksipõlve. Ja tunnen riide lõhna, mida mäletan siiamaani.
Elasime Rakvere turuplatsi ääres tagahoovis. Tänava, õigemini tollal munakividega sillutatud turuplatsi ääres oli ja on veel praegugi kahekorruseline punastest tellistest maja – Matsoni maja, kus asus ka nende talurahvakauplus. Matsonile kuulus ka löövitaoline hoovimaja, milles asus meie kahetoaline ja suure poolpimeda köögiga korter. Kööki pääses valgus ainult läbi kitsa tuulekoja akna, maja asetses naaberkrundi piiril ja köögi üheks seinaks oli paekivist tulemüür, küll krohvitud ja värvitud, aga alati külm ja aurust rõske. Tubade aknad avanesid hoovisisesele paeplaatidega sillutatud terrassile. Otse selle kõrval, piiratud nikerdatud puubarjääriga, oli peremehe iluaed, kuhu mul üksinda minna ei lubatud. Keset aeda laius ilmatu suur lilleklump, ümber selle rehitsetud liivane jalgtee, mille harud ulatusid kaugemale aiasoppi, naaberkrunti piirava tarani. Seal oli huvitav – naabermajas elas köietegija ja just selle hõreda plangu taga venitas ta oma heideid, keerutas neid kokku ning kõndis edasi-tagasi, vormides valmistatavat köit imelike tööriistadega, millele ka vanaisa ei osanud nime anda.
Seal, kus terrass lõppes, otse majandushoovi ja iluaia kokkupuutekohal, asetses suur prügikast, nii suur, et minutaolisele näis see majana. See oli valmistatud laudadest ja musta tõrvapapiga üle löödud, seal lendles suviti sinakaid porikärbseid ning levis imal hais. Minule jäi aga too monstrum meelde seoses Tahu Jaaniga. Tahu Jaan, kelle õiget nime vist keegi ei teadnudki (aga miks ta ei võinud ollagi Jaan Tahu?), oli kogu Rakveres tuntud kuju – väikest kasvu, räbalates, lahutamatu sonimütsiga hall mehike, kaelas vanast kartulikotist tehtud märss. Ta lükkas alati enda ees munakivisillutisel kolisevat käru ja tundis huvi linna kõikide prügikastide vastu. Tema tee viis tihti ka meie suure ja kõigiti soliidse prügikasti manu, et selle sisu revideerida. Kuna kast oli suur ja luuk asus kaanel, tuli selle sisuga tutvumiseks sinna sisse ronida, mida vanamees ka tegi. Ta olevat otsinud oma sigadele ja kitsedele toidupoolist, rahvas aga rääkis, et Tahu Jaan on ihnuskoi, kes on niiviisi kokku kantud kraamist kogunud kena kopika ja tal olevat isegi oma maja.
Kord, kui härra Tahu jälle meie prügikastis istus, tuli kellelegi vallatu mõte – ta läks ja lükkas prügikasti luugi mürtsuga kinni. Kes see lükkaja oli, ei mäleta, igatahes mitte mina või minusugune, sest alla-kahekümneseid