Märguande peale astus rahvahulgast välja üks kogu. See oli tugeva kehaehitusega mees, kelle hinnaline roheline ürp, kuldsed kaunistused ja uhke olemine andsid märku, et tegemist on tähtsa ülikuga. Käes hoidis ta lamedat neljakandilist metalleset, mille poleeritud pealispind helkis õrnalt üha helenevas valguses. Ta ulatas selle keskel seisvale pikakasvulisele valge habemega druiidile.
Druiidid pöörasid näod õhetava silmapiiri poole ning keskel seisnud vanaldane druiid läks parvele. Samal hetkel astusid ka ootavad mehed – Segovaxi isa ja üks teine mees – nende kõrval seisvale parvele ning hakkasid pikkade teivastega seda laiale jõele tõukama.
Teised neli druiidi loitsisid ja nende ühetooniline hääl, mis salapäraselt üha paisus, levis üle vee, kui parv kaugemale liikus. Sada jardi. Kakssada.
Päike ilmus vee kohale nagu tohutu punane kaar. Ta kasvas üha suuremaks ja tema sõõr ujutas jõe kuldse valgusega üle. Kaldalejäänud neli druiidi, kes seisid tumedate siluettidena päikesetõusu taustal, näisid äkitselt hiiglastena, sest nende pikad varjud ulatusid ootava rahva sekka.
Vanem druiid oli nüüd keset jõge ja mehed hoidsid oma pikkade teivaste abil parve kindlalt voolus. Kaks madalat küngast põhjapoolsel kaldal olid punaka päikesevalgusega üle valatud. Ning siis tõstis parvel olev pikakasvuline druiid nagu vete rüpest tõusev iidne hallihabemeline merejumal metallist eseme oma pea kohale, nii et see püüdis kinni päikesekiired ja välgatas.
See oli pronksist tehtud kilp. Kuigi enamik relvi saarel oli rauast, kasutati kultusrelvade puhul, mis nõudsid peenemat sepatööd, vanemat ja kergemini töödeldavat pronksi. Ja see kilp oli tõepoolest meistritöö, mille oli saatnud oma kõige usaldatavama ülikuga suur pealik Cassivelaunus ise. Põimuvatest joontest muster ja sissepressitud kalliskivid andsid tunnistust kõige peenemast ja imetlusväärsemast keldi sepatööst, mille poolest saar oli kuulus. See oli kõige suurem kingitus, mida saare inimesed said jumalatele teha.
Üheainsa laia käeliigutusega heitis druiid kilbi kõrgele vee kohale. Kilp moodustas läbi õhu lennates helkiva kaare, enne kui kukkus päikese poolt veele laotatud sillerdavale rajale. Väike rahvahulk tõi kuuldavale ohke, kui jõgi ohvri vaikselt vastu võttis ja edasi voolas.
Aga vana druiid pani tähele, et juhtus midagi kummalist. Selle asemel et kohe põhja vajuda, jäi pronkskilp otse veepinna alla pidama ning tema metalne pind helkis valguse käes. Alul oli vanamees imestunud, kuni mõistis, et põhjus on väga lihtne. Metall oli taotud hästi õhukeseks. Selle all oli kerge puit. Niikaua, kuni see vees läbi liguneb, pidi kultuskilp jääma sinna hõljuma, kaetud ainult õhukese veekihiga.
Juhtus veel midagi. Sel ajal kui koit vaikselt lähenes, oli veetõus alanud. Vesi ei voolanud nüüd enam alla-, vaid ülesjõge, suudmest kuni ühe kohani, mis asus mitu miili Londinosest ülesvoolu. Seetõttu liikus kilp nüüd külmade läbipaistvate lainete all samuti ülesjõge, nagu tõmbaks mingi nähtamatu käsi teda õrnalt saare sisemaa poole.
Vanamees vaatas ja mõtles, mida see tähendab. Kas kohutava ohuga silmitsi seistes ennustas see head või kurja?
Oht tuli Roomast. Tema nimi oli Julius Caesar.
Tuhandeid aastaid pärast jää suurt taandumist olid paljud inimesed teinud Briti saarest oma kodu. Need olid kütid, lihtsad põldurid, meistrid, kes ehitasid selliseid templeid nagu Stonehenge, ning hilisematel sajanditel veel hõimud, kes kuulusid Kirde-Euroopa suurde keldi kultuuri. Saarlaste elu rikastasid bardide laulud, rikkalik folkloor ja hämmastavalt fantastiline sepakunst. Nad elasid toekates ümmargustes palkhüttides, millel olid soojad roogkatused. Suuremad asundused olid ümbritsetud pihtaedade või kõrgete muldvallidega. Nad kasvatasid otra ja kaera, pidasid kariloomi, jõid õlut ja meest pruulitud kanget mõdu. Sumedate põhjamaiste udude taga asudes jäi nende saar kõrvaliseks paigaks.
Tõsi, juba mitme põlvkonna vältel olid saarel käinud kaupmehed päikselistelt Vahemere maadelt, tuues lõunast luksuskaupu vahetamiseks karusnahkade, orjade ja saare kuulsate jahikoerte vastu. Viimaste sugupõlvede ajal toimus elav kaubavahetus sadama kaudu, mis asus lõunarannikul paigas, kuhu suubus üks teine jõgi, mis sai alguse Stonehenge’i mahajäetud templi juurest. Kuid olgugi et briti pealikutele meeldis hankida endale veini või siidi või Rooma kulda, oli maailm, kust need luksuskaubad tulid, ikka veel kaugel silmapiiri taga ning sellest teati vaid ähmaselt.
Siis aga võttis klassikaline maailm ette ühe kõige suurema ürituse, mida ajalugu eales tundnud.
Julius Caesar soovis saada Rooma valitsejaks. Selleks vajas ta vallutusi.
Alles hiljuti oli ta liikunud põhja poole kuni Inglise kanalini ning asutanud uue suure Rooma provintsi nimega Gallia. Nüüd oli ta pööranud pilgu põhjas asuvale uttumähkunud saarele.
Caesar oli tulnud eelmisel aastal. Ta maabus Britannia lõunaranniku valgete rannakaljude all tagasihoidliku väesalgaga, mis koosnes peamiselt jalaväest. Briti pealikke oli ette hoiatatud, kuid sellest hoolimata oli Rooma distsiplineeritud vägede kinnipidamine kohutavalt raske. Keldi sõdalased olid siiski vaprad. Hobustel ja kaarikutel kohale tormates õnnestus neil mitu korda roomlaste valvesalgad kinni võtta. Torm hävitas Caesari laevastiku. Pärast rannikupiirkonnas toimunud mitut väiksemat lahingut ja manöövrit lahkus Caesar oma vägedega ning pealikud juubeldasid. Jumalad olid andnud neile võidu. Kui välismaalased neid hoiatasid, et see oli ainult luureretk, ei uskunud enamik britte seda.
Kuid siis hakkas halbu uudiseid tulema. Ehitamisel oli uus laevastik. Kuulujutud rääkisid, et ootevalmis olevat vähemalt viis leegioni ning umbes kaks tuhat ratsaväelast. Kümne päeva eest oli Londinoses peatunud pealike käskjalg. Tema sõnum oli lühike ja selge.
„Caesar on tulemas.”
Ohver oli toodud. Rahvahulk läks laiali. Neli druiidi pöördusid tagasi, kaks lõuna ja kaks põhja poole jõge. Mis puutus kõige vanemasse, kes oli ohverdamise läbi viinud, siis Segovaxi isa ülesandeks jäi see preester kaks miili ülesjõge asuvasse koju sõidutada.
Kõigi kohalviibijatega vaikselt hüvasti jätnud, pidi vanamees juba paati astuma, kuid pöördus siis ümber ja tema pilk peatus naisel. Ainult hetkeks. Siis andis ta alandlikule kalurile märku ja nad asusid teele.
Ainult hetk, aga piisavalt pikk. Cartimandua värises. Räägiti, et vanamees teab kõike. See võis tõsi olla. Naine ei osanud öelda. Last puusal hoides tõukas ta Segovaxi ja Branweni enda ees, minnes sinnapoole, kus nende hobused kütkes olid. Kas ta toimib õigesti? Ta ütles endale, et jah. Eks ta ju kaitse neid kõiki? Eks tee ta ometi seda, mida vaja? Kuid kohutav süütunne ja ängistus ei jätnud teda maha. Kas see oli tõesti võimalik, et vana druiid, keda tema abikaasa sõidutas, oli ülikust teadlik?
Naine ootas mõne minuti hobuste juures, kuni suure pealiku seltsis olnud mehed kohale jõudsid. Ülik oli nendega. Nähes, et naine ootab, pöördus ta kõrvale ja peatus.
Noor Segovax vaatas ülikut huviga, sest see oli mees, kes oli rahva hulgast välja astunud ja druiidile kilbi ulatanud. Ta oli mehine, paksu musta habeme, karmide siniste silmade ja võimuka ilmega. Rohelise ürbi all oli tal rebasenahaga ääristatud tuunika. Kaelas kandis ta rasket torc’i – keldi kuldvõru –, mis näitas tema kõrget ametiastet.
See polnud esimene kord, kui poiss teda nägi. Too võimukas väepealik oli külastanud seda piirkonda viimasel kuul juba kaks korda, jäädes mõlemal korral peatuma Londinose vastas asuvasse külakesse. „Te peate valmis olema,” käskis ta mehi, kui oli nende relvad üle vaadanud. „Suur pealik Cassivelaunus tahab, et meie vägi koguneks selle koha lähedal. Ma valmistan kaitse ette.” Nüüd jättis Segovaxi ema oma poja koos Branweni ja sülelapsega eemale seisma ja läks üliku juurde, et temaga rääkida.
Kui ta lähenes, vaatles mees teda mõtlikult. Nagu tal kombeks oli, hindas ta naise sugulisi võimeid. Polnud kahtlust, et tegemist oli meeldiva olendiga, seda oli ta juba nende esimesel kohtumisel märganud. Naise paksud ronkmustad juuksed langesid õlgadele. Tema keha