„Oled juba üleval? Kujuta ette, see tüüp kiirustab sellepärast tööle, et saaks autoroolis kassetilt pornot kuulata.”
„Või lahkub töölt – oh nii väsinult – et… ooperit kuulata.”
„Või keelekursust!”
„Ooh, ooh, ooh, nüüd mul tuleb.”
„Tule, kallis, tuu-tuu-tuu!”
KAKS
Diamond and the promises and a million dollar bills
All the lives we’re wasting in the Hollywood Hills
KONTORIHOONE ÜLE TÄNAVA süttis igal hommikul nagu jõulupuu. Pling-pling-pling ajasid päevavalguslampide hõõgniidid üksteist taga, süttisid ruum ruumi järel ja vedasid inimesed endaga kaasa. Vaatasin igal hommikul sama näitemängu, hommikumantel seljas, tõmmates hommikust sigaretti Joonatani vastikult päikeselisel aknal. Ma ei ärkaks sel kellaajal, kui Joonatan tööle ei läheks. Ma ei pea tõusma, aga tõusen siiski, tõusen voodist, panen intensiivhoolduskreemi näole ja joon hommikukohvi ja valan Joonatanile hommikukohvi ja kuulan värske hommikuse ajalehe krabinat ja keedan veel kohvi juurde ja kuulen oma kuklanahaga, kuidas üle tänava ärihoones alustavad hõõgniidid hommikujooksu ühelt korruselt teisele. Joonatan alustas oma hommikut alati sellega, et süütas köögis päevavalguslambi, aga mina käisin alati seda kustutamas ja süütasin parema meelega mõne teise lambi, milles oli vähemalt mingigi soojus.
Jooned mu peopesas olid sügavamaks muutunud, mu näol mitte. Vahest peaksin hakkama käsi samade toodetega määrima, millega nägu määrin. Südamejoont polnud varem nähagi. Nüüd vohas see oksliku ja roosana keset peopesa nagu värskelt kooriku kaotanud haav.
Pärast hommikusi sigarette kandsin päevakreemi hoolikalt intensiivhoolduskreemi peale ja ootasin köögis selle imendumist.
Röstrit köögiriiulil polnud kunagi kasutatud. Ka Alessi sidrunimahlapressi mitte. Aeg-ajalt käisin silmatilku panemas, et punetus kaoks. Köögis krabises endiselt ajaleht. Koridoris avanesid ja sulgusid uksed ja kõik läksid tööle. Joonatan läheb ka kohe. Hakkasin juukseid föönitama. Oli väljakannatamatu hommikuti üleval olla ja kuulata tööle minevate inimeste uksekolksatusi. Föönitasin tugevamini. Ajas nutma. Peaks kulme ja ripsmeid värvima. Peaks nõusid pesema ja prügi välja viima ja juuksurisse minema ja mida kõike veel.
Kohe, kui Joonatan on lahkunud, lähen tagasi voodisse ja panen kella helisema nii, et jõuaksin enne Joonatani tulekut riidesse panna ja poes käia.
Hommikuid ei ole ärkvel olles võimalik hulluks minemata välja kannatada. Pigil ja minul oli hea olnud, sest Pigi oli selles asjas sama meelt. Hommikuvalgus ja hommikused hääled olid meid mõlemat masendanud ja nii pugesime nende eest teki alla peitu. Kui Pigi juurest läbi hommiku koju kiirustasin, võisime oma ängistuse telefoni teel minema rääkida.
Nüüd olin juba teist aastat valesid hommikuid talunud.
Pärast päevakreemi ajasin laiali meigialuskreemi ja lasin sellel imenduda. Suitsetasin ühe sigareti. Lisasin silmadele tilkadega veelgi sära ja haarasin jumestuskreemi, mille hoolikalt meigikäsnaga laiali ajasin ja kaelale hajutasin. Lisasin kreemjat põsepuna sellesse lohku, mis ilmus, kui põsed sisse tõmbasin, ja puuderdasin oma nägu tolmpuudri ja puudritupsuga. Suitsetasin veel ühe sigareti. Kandsin aluskreemi silmalaugudele, panin tumedamat lauvärvi välisnurka ja heledamat sisenurka, piirasin silmad vedela laineriga ja hajutasin joone pliiatsi svammotsaga. Lisasin pliiatsit lau siseküljele ja viimistlesin silmade raamistuse veekindla ripsmevärviga. Pärast huulemeigi aluse pealekandmist piirasin huuled pehme kontuurpliiatsiga, kandsin pintsliga eriti kauapüsivat huulevärvi, puuderdasin huuled, lisasin uuesti huulevärvi ja surusin suu vastu salvrätti. Oimuluule ja põsesarnadele veel pisut pärlmutrist sädelust? Praegu, mil ma värvimise jaoks veel liiga vana pole, tuleb sellest kõik võtta. Enne kui asusin riideid valima, läksin ja tegin kohvi juurde.
Kui kohvikannuga jändasin, kukkus soolatoos põrandale ja soola pudenes vaibale, ja see ajas mind nutma. Lõin soolatoosi laua alla, läksin vannituppa ja imesin silmanurka kogunenud vee vatipulkadesse, et pisarad ei jõuaks voolama hakata ja meiki rikkuda. Muidu äratab see Joonatanis imestust.
Läksin magamistuppa tagasi sukkpükstepakki avama, venitasin uusi sukkpükse ja istusin diivanile, et hakata neid varvastest ülespoole rullima. Viilisin enne üht sõrmeküünt, et see sukkpükse katki ei teeks, ja rullisin siis teisegi jalga 40 den-ise Wolfordi, mis paksusest hoolimata oli täiuslikult nahaga ühte tooni ja jättis mulje, et mu sääred on paljad. Kui sukasilmad päeval jooksma hakkavad, võin vanad sukad ära visata ja pakist uued Wolfordid välja harutada. Isiklik aluspesu, millega võib teha, mida ise tahad, on siiski päris tore asi. Ehkki Joonatan on see, kes mul pesu seljast võtab. Ega siin suurt vahet pole.
Kõhklesin pisut Chantelle’i ja La Perla vahel, valisin viimase ja samas jõudis mu ninna Burberry meestelõhn. Joonatan oli minekul. Läksin esikusse teda põsele suudlema kauni ja pooleldi rõivastununa, natuke nii, nagu oleks minulgi kiire. Ja kui uks Joonatani järel kinni kolksatas, lõpetasin hommikuste askelduste teesklemise, tõmbasin kardinad kontorinäidendile ette, istusin köögilaua äärde ja suitsetasin aeglaselt ühe sigareti.
Pisut puhanud, mõtlesin, et kui siiski peseks pärast ärkamist nõud ära. Söögipulgad ja soolaleivaks saadud igavad puidust Arteki puuviljad, millele on midagi peale pritsinud. Või kui peseks kohe nõud, siis ei ole seda pärast ärkamist vaja teha. Alustasin tööd ja pesin kogemata ka sisustustoimetaja toodud granaatõunad ära. Viskasin need biojäätmete nõusse. Suitsetasin ühe sigareti. Külmkapi uksel oli sõrmejälgi ja toiduplekke. Otsustasin, et jaksan need maha pesta. Suitsetasin esmalt ühe sigareti. Aknast oli näha tööle tõttavaid inimesi ja Burberry vestiga karvutu koer, kellel oli kaelas Burberry kaelarihm. Kolm lapsevankrit üksteise järel. Taga jooksis väike ilusa mantliga tüdruk ja hüüdis: „Mamma, vänta lite!”
Kustutasin sigareti tuhatoosi – Joonatan oli keelanud konisid aknast välja visata, nagu mul varem kombeks oli. Keegi teine siin kuuldavasti niimoodi ei tee ja Joonatan ei taha, et tema akna all asfaldil oleks koniistandus. Joonatan oli ostnud uue ja võimsama õhupuhastaja, sest naaber kaebas, et nende korterisse tuleb meie juurest nii palju suitsulõhna. Olin taas unustanud selle sisse lülitada, nii et vajutasin ta nüüd surisema.
Pärast suitsu läksin rahus meikimist lõpetama. Nahk nägi välja, nagu oleks see munavalgega pingule tõmmatud. Pritsisin nahale pisut allikavett sisaldavat näovett, et jumestuskreem kinnituks, ja lisasin põsesarnadele veel loomulikku õhetust ja mujale sama värvi tumedamas toonis. Veel natuke varju silmanurka, ja kui munavalgepitsitus oli näolt kadunud, läksin magama. Meigiga magamises ei olnud muidugi midagi mõistlikku ja see pole nahale hea, aga nii õnnestub mul pärast ärkamist kiiremini poodi jõuda. Ja ma võin kauem magada. Ja igal juhul värviksin ennast hommikul, et Joonatanile mingilgi määral teovõimelisena paista.
Võtsin pool Zopinoxi, panin ärataja kella kaheks helisema ja pugesin teki alla.
JOONATANI JUURES TEGIN iga päev samu asju. Iga päev oli eelmisega sarnane sellest hetkest alates, mil olin temaga tutvunud. Ja iga õhtu. Igal ööl vaatasin Joonatani selga. Minu meeleheaks võttis ta mu esialgu kaissu, aga pärast uinumist keeras alati eemale voodi teisele poolele, pööras selja minu poole ja ma ei ärganud kunagi nii, et oleksin avanud silmad samal hetkel kui tema ja märganud, et vaatan talle silma. Nii ei juhtunud kunagi, sest ta ei maganud kunagi, nägu minu näo vastas.
Joonatanil oli vann ja see muutis Joonatani märgatavalt meeldivamaks kui mõne teise mehe. Minu vanniskäik kestis tunde. Vahepeal lasin sooja vett juurde ja jätkasin ligunemist. Vannis tohtis vabalt seina vahtida ja olla midagi tegemata ning ütlemata. Siis, kui ta kodus polnud, võisin muidugi seina vahtida ükskõik millises korteri nurgas, aga kui Joonatan kohal oli, oleks see teda imestama pannud.
Alguses juhtuski tihti niimoodi. Aga kui Joonatan oli mind piisavalt palju kordi ärkvele ehmatanud, küsides, mis