Klaasveranda. Tõnu Õnnepalu

ja apelsinipuud

      on külmade klaaside juurest tahapoole tõstetud.

      Anton segab kolletes tuld.

      Siis võtab ta oma lühikese kõvera väga terava noa

      ja kummardub hüatsintide kohale.

      Täna on see päev,

      kui ta viib noorele preilile esimesed valged kobarad.

      Ta teab, et noor preili

      ei vaatagi tema poole, ega nende õite poole.

      Et ta käsib need teise tuppa viia.

      Sest ta ei või nende lõhna kannatada.

      Vana Anton teab,

      et see tuletab noorele preilile meelde kevadet

      ja seda poissi, kes nüüd on õnneks ära saadetud,

      ja Antoni tervis on sestsaadik palju parem,

      tal on jälle noore mehe jõud, kui ta taimekaste tõstab

      valguse kätte. Ja lõikab esimesi spargleid

      härraste lauale.

      Sest sparglites

      on uus kevad

      ja tervis

      ja paranemine.

      Vana Anton teab,

      et noor preiligi paraneb ükskord.

      Unustab.

      Vanapreili krahmab hüatsindid ja tuhiseb saali.

      Talle ei tee need haiget.

      Talle pole kunagi keegi kuulunud,

      nagu vanale Antonilegi.

      Sellepärast armastavad nad mõlemad lilli

      ja põlastavad teineteist.

      Ja mamma, Frau Gürnewaldt,

      nähes vanapiigat lilledega,

      taganeb oma tuppa, järjeromaani vastu rinda surudes.

      Uued Gazette de Lausanne’i numbrid on tulnud,

      nädala jagu korraga, nagu ikka.

      Ja neis pole seekord midagi naljakat.

      Kõigi tubade uksed on kinni.

      Ainult hüatsintide lõhn

      meenutab siin kedagi.

      Õhtune elevus mõisas

„Ein Stern… so groß, so hell! Schau, Mama!

Я так несчастлива, мамочка!”

      Vene keeles on ta veel laps,

      ah, ainult kolm aastat tagasi,

      Peterburi tüdrukutekooli karsked kiindumused,

      Marie, Aleksandra, Mathilde,

      ja kui ta oli õpetajatele Jelizaveta Aleksandrovna,

      sõbrataridele lihtsalt Liza

      ja kirjutas nende salmikutesse värsse!

      Kui hea ja süütu aeg see oli,