Meesteta suvi. Siri Hustvedt

ei töötajad. Isegi tema psühhiaatril oli olnud tühi pilk, kui ta istus Leonardi vastas kohtumisel, mida ma ühest suurest klaasaknast vilksamisi nägin. Mind aga Leonard huvitas ja tema grandioossetes üleskutsetes oli ehtsat geniaalsust. Väljalaskmise hommikul olin istunud koos Leonardiga puhkeruumis. Kiilaneva pealaega, mida ümbritsesid õlgade lähedale langevad hallinevad lokid, sobis ta täielikult oma osasse. Ta pöördus minu poole ja alustas ettekuulutusi. Ta rääkis mulle meister Eckhartist kui Eimillegi sõnumitoojast, kes mõjutas Schellingit, Hegelit ja Heideggeri. Ja ta rääkis mulle, et Kierkegaardi angst oli kokkupuude Eimillegagi ning et me elame tegelikuks muudetud Eimiski ajastul, ja et see on olulise tähtsusega ja müstiline; „Ei tohiks olla väär,” ütles ta nimetissõrmega vehkides, „avada end tõele, et Eimiski on selle ilma algne alus.” Leonard võis olla hullumeelne, kuid tema mõtted polnud pooltki nii pudrused, kui haiglavõimud eeldasid. Ta jätkas oma õpetuskõnet, seletades, et see kõik on seotud budismi sügavamate tasemetega, ja sellal kui astusin Daisy poole, kes oli uksest sisse sammunud, et mind koju viia, kandus Leonard Goethe „Faustile” ning Fausti laskumisele emade riiki ja ühinemisele eimillegagi, ja see oli viimane, mis ma temast kuulsin.

      Üksildane mees. Tema ei saanud ju ometi olla härra Eikeegi, mis? Kahetsesin pärast haiglast lahkumist, et polnud Leonardile selgeks teinud, et suudan vähemalt mõne tema jänesehaagiga sammu pidada, aga siis ei suutnud ma mõelda muust kui oma tütre näost. See miski oli ainus, mis luges.

      Meenutada mind nagu tema,

      õõtsutamas end ruumides,

      mis on valged kui munad.

      Nöörist metroo –

      need sügavad jooned selles,

      mida vanasti kutsuti südameks, kadunud

      mu nüüdseks kibestunud suhu.

      „Pundar,” ütles mees.

      Ei, sõlmed.

      Ei see ega nood.

      See naine oli isesugune, usun ma. Riiulile visatud.

      Pane ta ära.

      Elutu asjapulk.

      Pane ta ära.

      Ja lase tal õõtsuda.

      „Kallis Mia,” kirjutas Boris. „Mis meie vahel ka ei juhtuks, on minu jaoks väga tähtis teada, kuidas sul läheb. Me peame ka Daisy pärast lävima. Palun saada vastusõnum, kui sa selle kätte saad.” Nii mõistlik, mõtlesin ma, nii jäik proosa: lävima. Mul oli tahtmine millessegi hambad sisse lüüa. Nagu näha, oli Boris mures. Ta oli mind näinud päev pärast seda, kui olin haiglasse maandunud, kui olin akuutne, luuludega ja nägin hallutsinatsioone, bouffée délirante, ja olin veendunud, et ta kavatseb korterile käpa peale panna, mind tänavale visata, koos Pausi ja labori teiste teadlastega sepitsetud vandenõu, ja kui ta koos dr. P-ga selles ruumis minu vastas istus, ütles üks hääl: „Muidugi ta vihkab sind. Kõik vihkavad sind. Sinuga on võimatu koos elada.” Ja siis: „Sa lõpetad samamoodi nagu Stefan.” Kisendasin: „Ei!”, ja sanitar kiskus mu eemale ja nad süstisid veel haldooli, ning ma mõistsin, et nemad on kõik ühes mestis.

      Vend ja siis naine kah veel. Vaene Boris, kuulsin neid ütlemas. Vaene hulludest ümbritsetud Boris. Mäletan, kuidas jahvatasin midagi Feliciale, kes oli koristama tulnud. Mäletan, kuidas kiskusin dušikardina alla, seletasin salasepitsust, röökisin. Mäletan seda täiesti selgelt, aga nüüd on tunne, nagu oleksin olnud keegi teine, nagu vaataksin end kaugelt. Pärast Bea tulekut kadus see kõik. Aga ma olin Borisele hirmu nahka ajanud, ja kuna ta oli mind osakonnas ärritanud, ei tahtnud nad, et ta mind enam külastaks. Vahtisin sõnumit tükk aega, enne kui kirjutasin vastu: „Ma pole enam hull. Ma olen haiget saanud.” Need sõnad kõlasid tõeselt, aga kui üritasin täpsustada, tundusid kõik lisakommentaarid üksnes dekoratiivsed. Mida siin veel lävida on? Ja saatuse iroonia, et Boris lävimist tahab, oli peaaegu talumatu.

      Ma ei taha sellest rääkida. Ma alles ärkan praegu. Las ma joon nüüd teed. Hiljem räägime. Ma ei saa sellest rääkida. Me oleme sellest juba tuhat korda rääkinud. Kui palju kordi oli ta neid lauseid kuuldavale toonud? Kordus. Kordus, mitte identiteet. Midagi ei korrata täpselt, isegi sõnu mitte, sest miski on kõnelejas ja kuulajas muutunud, sest kord juba öelduna ja siis üha uuesti öelduna muudab kordus ise sõnu. Kõnnin samal korrusel edasi-tagasi. Laulan sama laulu. Olen abielus sama mehega. Ei, mitte päris. Kui palju kordi oli Boris keset ööd Stefani telefonikõnedele vastanud? Aastate viisi kõnesid ja päästmisi ja arste ja traktaati, mis pidi filosoofiat igaveseks muutma. Ja siis vaikus. Kümme aastat ilma Stefanita. Ta oli surres neljakümne seitsme aastane. Boris oli viis aastat vanem ning korra, ainult korra oli vanem vend mulle kahe šoti viski järel sosistanud, et kõige hirmsam on see, et see on ühtlasi kergendus, et tema enda kalli venna enesetapp oli olnud ühtlasi kergendus. Ja kui siis suri Borise ema – leegitsev, keerukas, ennast haletsev Dora –, oli Boris ainus ellujäänu. Tema isa oli südamepuudulikkuse pärast jalapealt surnud, kui poisid olid veel väiksed. Boris ei näidanud leina mitte millegagi välja. Selle asemel ta taandus. Mida oli mu isa öelnud? „Ma ei suuda. Ma ei suuda.” Ma olin ju igatsenud mõlemat meest üles leida, kas pole? Oma isa ja oma abikaasat, kes mõlemad kaldusid pikkadele arutlustele õiguserikkumistest või geenidest ning olid omaenda kannatuste koha pealt nii tummad. „Su isal ja su abikaasal oli terve rida ühiseid jooni,” oli dr. S. öelnud. Mineviku ajakategooria: oli. Vaatasin sõnumit. Ma olen haiget saanud. Ka Boris oli haiget saanud. Lisasin: „Ma armastan sind. Mia.”

      Seksipäevik ei pakkunud mulle sellist auru väljalaskmist, nagu olin lootnud. Jäädvustused varajastest varglikest masturbeerimisreisidest mäe otsa, mis oli ühtäkki näidanud end ronimisväärsena; keelekad M.B-ga, millest mu keel oli hommikuks valusaks jäänud, sest ei mina ega kõnealune nooruk polnud söandanud kaugematele lõunapoolsetele territooriumidele suunduda; J.Q. hilisemad uljad lähenemiskatsed rinnahoidja alla ja teksadesse, kui ta tungis edasi, vaatamata vastupanule asumaa poolt, mille väesalgad, tuleb tunnistada, ajapikku raugesid – see kõik kokku oli omandanud sentimentaalse haleduse, millest mul oli raske mitte välja teha. Keda see huvitab, mõtlesin ma. Ja ometi, miks vaatas küps naine omaaegset tüdrukut säärase jaheduse, säärase kaastundepuudusega? Miks tuli see vananev isik lagedale üksnes uurimisretkedega irooniasse? Kas ma siis polnud õhanud ja ohanud ja igatsenud ja nutnud? Kas ma siis polnud kaotanud süütust keevalises, kuid sügavalt segases seisundis, olles hoolimata seiklustest M. B. ja J.Q-ga endiselt teadmatuses, kuidas asi käib? Mäletan teisele korrusele viivat puutreppi, puntras linu ja tekke, aga mitte värvi ega üksikasju. Ainult et seal oli kahvatu valgus, mis aknast läbi paistis, ja et õues liikusid puuoksad ja valgus liikus koos nendega. Oli mõningane valu, aga verd ega orgasmi polnud.