Panin iga raamitud pildi ettevaatlikult kasti, tähendades kleeplinditükikesele üles, kuhu igaüks kuulus. Voltisin mitu vaipa kokku ja panin koos umbkaudu kahekümne ülemäärase padjaga ja lastemängudega ära, ning siis kraamisin maja metoodiliselt puhtaks, kaevandades tolmukänkraid, mille külge olid kleepunud kirjaklambrid, põlenud tikud, kassiliivaterad, mitu lömastatud M&Msi kommi ning tuvastamata praht. Nühkisin kolme kraanikaussi, kaht tualetipotti, vanni ja dušši klooriga. Küürisin köögipõrandat, pühkisin ja pesin puhtaks kõntsast nätsked laelambid. Puhastus kestis kaks päeva ning sellest jäid mulle valusad liikmed ja mitu lõikehaava kätel, kuid metsik tegevus andis tubadele klaarima ilme. Iga mu nägemisvälja jääva objekti hallitanud ebamäärased servad olid omandanud täpsuse ja selguse, mis tõstis vähemalt hetkeks mu tuju. Pakkisin oma raamatud lahti, seadsin end sisse kabinetis, mis paistis kuuluvat mehele (juhtlõng: piibutarbed), istusin maha ja kirjutasin:
Kaotus.
Teadaolev puuduolek.
Kui sa seda ei teaks,
oleks see eimiski,
mis see muidugi ka on,
üks isemoodi eimiski,
sama teravalt tuntav kui rakk,
ent ka mäsu
südame ja kopsude piirkonnas,
tühjus, millel on nimi: Sina.
Mu ema ja tema sõbrannad olid lesed. Nende abikaasad olid enamjaolt aastaid surnud olnud, aga nemad olid edasi elanud ega olnud lahkunud mehi edasielamise jooksul unustanud, ehkki nad ei paistnud ka mahamaetud kaasade mälestuse külge klammerduvat. Õigupoolest oli aeg need vanad daamid aukartustäratavaks muutnud. Kutsusin neid endamisi Viieks Luigeks –Voogavate Väljade idatiiva eliit, naised, kes olid oma staatuse välja teeninud mitte tühipalja vastupidavusega või ihuhädade puudumisega (nad kõik põdesid ühel või teisel moel), vaid sellega, et viisikut ühendas vaimne vintskus ja sõltumatus, mis jättis mulje kadestamisväärsest vabadusest. George (Georgiana), vanim, tunnistas, et Luikedel oli vedanud. „Meil kõigil on arunatuke seni veel peas,” viskas ta. „Ei või muidugi iial teada – ütleme ikka, et iga hetk võib midagi juhtuda.” Naine oli kergitanud paremat kätt jalutusraamilt ja sõrmi nipsutanud. Hõõre oli aga väeti ega tekitanud häält – tõsiasi, mida George paistis taipavat, sest tema näole kägardus vildakas naeratus.
Ma ei öelnud George’ile, et minu arunatuke oli kadunud ja üles leitud, et selle kadumine oli mulle kabuhirmu peale ajanud või et kui ma siin pikas koridoris seistes temaga juttu ajasin, tuli mul pähe ühe teise George’i, Georg Trakli rida: In kühlen Zimmern ohne Sinn. Jahedates tubades ilma aruta. Jahedates arututes tubades.
„Kas tead, kui vana ma olen?” jätkas George.
„Sada kaks aastat vana.”
Talle kuulus terve sajand.
„Ja Mia, kui vana sina oled?”
„Viiskümmend viis.”
„Laps alles.”
Laps alles.
Veel oli seal kaheksakümne kaheksa aastane Regina. Ta oli Bondenis üles kasvanud, kuid provintsist põgenenud ja diplomaadiga abiellunud. Ta oli elanud mitmel maal ja tema diktsioonis oli midagi võõrandunut – see oli ehk ülemäära selgelt välja hääldatud –, niihästi korduvate võõrkeskkonda sukeldumiste kui, nagu ma kahtlustasin, pretensioonikuse tulemus, kuid see teadlik lisand oli koos kõnelejaga vananenud, kuni seda ei saanud enam tema huultest ega keelest ega hammastest eraldada. Reginast õhkus ooperlikku segu haavatavusest ja sarmist. Abikaasa surmast saadik oli ta kaks korda abielus olnud – mõlemad mehed viskasid vedru välja – ning sellele järgnes mitu segast suhet meestega, nende seas temast kümme aastat noorema jalustrabava inglasega. Kui Reginal oli vaja usaldusisikut ja kohalike kultuuriürituste – kontsertide, kunstinäituste ning mõne harva näidendi – järeleproovimiskaaslast, olid tema lootused rajatud mu emale. Siis oli seal veel kaheksakümne nelja aastane Peg, kes oli sündinud ja üles kasvanud Lee’s, Bondenist veelgi väiksemas linnas, tutvunud abikaasaga keskkoolis, saanud temaga kuus last ja omandanud arvukalt lapselapsi, kellega ta suutis kaduvväikeste üksikasjadeni kursis olla – märk neurotsüütide rabavast tervisest. Ja lõpuks üheksakümne neljane Abigail. Ehkki kunagi oli see naine olnud pikk, oli selgroog luuhõrenemisele järele andnud ning ta oli hullusti küürus. Tagatipuks oli ta peaaegu kurt, kuid olin talle heidetud esimesest pilgust peale imetlust tundnud. Tal oli kombeks kanda lihtsa joonega pükse ja omaenda kätega tehtud kampsuneid, millele olid aplitseeritud või tikitud õunad või hobused või tantsivad lapsed. Abigaili mees oli ammu läinud – mõni ütles, et surnud; teised väitsid, et tegu oli lahutusega. Igatahes oli reamees Gardener Teise maailmasõja ajal või kohe pärast seda haihtunud ning tema lesk või lahutatud naine oli omandanud õpetajakraadi ja hakanud algkooli kunstiõpetajaks. „Kõver ja kurt, aga mitte ohmu,” oli Abigail meie esimesel kohtumisel toonitanud. „Ära kõhkle külla tulemast. Mulle meeldib seltskond. Ma olen kolm-kaks-null-neli. Korda minu järel, kolm-kaks-null-neli.”
Kõik viis olid kirglikud lugejad ning kohtusid korra kuus paarikolme teise naisega raamatuklubis – koosviibimine, millel, nagu ma mitme allika jutust järeldanud olin, oli mõnevõrra võistluslik maik. Selle aja jooksul, mis mu ema oli Voogavates Väljades elanud, oli terve rida tema igapäevaeluteatri tegelaskujusid lavalt hooldusse lahkunud, ja sealt juba tagasi ei tulda. Ema ütles mulle avameelselt, et kui inimene nende territooriumilt kord juba lahkub, kaob ta musta auku. Lein oli minimaalne. Viisik elas raevukas olevikus, sest erinevalt noortest, kes meelisklevad oma lõplikkusest osavõtmatul, filosoofilisel viisil, teadsid need naised, et surm pole midagi abstraktset.
Kui mu inetut koostkukkumist oleks olnud võimalik ema eest salata, oleksin seda teinud, aga kui üks pereliige minema kärutatakse ja lollimajja lukustatakse, sööstavad teised mure ja haletsusega esile. Seda, mida olin hirmsasti tahtnud mamma eest varjata, sain oma õele Beatrice’ile vabalt välja näidata. Uudis jõudis temani ning kaks päeva pärast minu vastuvõtmist lõunakorpusesse hüppas ta New Yorgi lennukile. Ma ei näinud, kuidas nad talle klaasukse lahti tegid. Mu tähelepanu pidi olema hetkeks uitama läinud, sest olin ometi tema saabumist oodanud ja varitsenud. Tema vist märkas mind kohemaid, sest tõstsin pilgu, kuuldes tema kõrgete kontsade sihikindlat klõpsumist, kui ta minu poole marssis, puhkeruumi veidralt libedale diivanile maha istus ja mul kahe käega ümbert kinni võttis. Niipea kui tundsin, kuidas tema sõrmed mu käsivarsi pigistasid, purunes lämmatav kuivus psühhoosivastases kookonis, milles ma elanud olin, kildudeks ning hakkasin kõva häälega nuuksuma. Bea kiigutas mind ja paitas mu pead. Mia, ütles ta, minu Mia. Kui Daisy teiseks külaskäiguks tagasi pöördus, olin juba täie mõistuse juures. Varemed olid vähemalt osaliselt üles ehitatud ning ma ei töinanud tema ees.
Nutupursked, ulgumine, kriisked ja põhjuseta naer polnud selles korpuses sugugi tavatud ning enamjaolt ei tehtud neid märkamagi.
Hullumeelsus on sügava endassesüvenemise seisund. Selleks, et oma minaga sammu pidada, on vaja äärmist jõupingutust ning pööre paremuse poole toimub hetkel, mil tükike maailma lubatakse tagasi sisse, kui mõni inimene või asi sellest väravast läbi tuleb. Bea nägu. Mu õe nägu.
Mu kokkuvarisemine tegi Beale haiget, aga ma kartsin, et emale teeb see otsa peale. Ei teinud.
Selles väikeses korteris emaga vastakuti istudes tabas mind mõte, et ema on minu jaoks niihästi inimene kui ka paik. Meie pere avarate elutubade ja ülakorruse kanakuuditaoliste magamistubadega Victoria-aegne maja Moon Streeti nurgal, kus mu vanemad olid üle neljakümne aasta elanud, oli pärast isa surma maha müüdud, ning kui ma sellest mööda kõndisin, valmistas see kaotus mulle valu,