„Need on minu vanemad?”
Albiino kinnitas seda. Mateus Buchmann ja Eva Miller, ühel päikselisel pärastlõunal Chimpumpunhime jõe ääres. Pildi autor ei saanud olla keegi muu kui tema ise, José, tollal üheteistkümneaastane. Félix näitas talle üht vana Vogue’i numbrit, milles oli reportaaž suurulukijahist Aafrikas. Artiklit illustreeris akvarellmaal stseeniga loomade elust – elevandid järves suplemas –, signatuuriks Eva Miller.
Paar kuud pärast selle foto tegemist, kui jõgi voolas raugelt oma saatuse suunas ja rohi kasvas päiksepaisteliste pärastlõunatega kõrgeks, läks Eva Kaplinna-reisile, mis pidi kestma ühe kuu, ega tulnud enam kunagi tagasi. Mateus Buchmann kirjutas tuttavatele Lõuna-Aafrikas ja päris naise kohta teateid, kuid kuna ta niimoodi edu ei saavutanud, jättis ta lapse teenija, ühe vana pimeda ajaja hoolde ja läks naist otsima.
„No ja kas ta leidis ta üles?”
Félix kehitas õlgu. Ta korjas kokku fotod, dokumendid ja ajakirja ning pani need kõik kartongmapi vahele tagasi. Sulges selle, sidus veel mapi ümber laia punase siidlindi, nagu oleks see kingitus, ja ulatas José Buchmannile.
„Lubage hoiatada,” ütles ta. „Ärge oma jalga Chibiasse tõstke.”
Juba viisteist aastat on mu hing selles kehas kinni ja ma pole ikka veel ära harjunud. Elasin peaaegu sajandi inimkuues ega tundnud end siiski täiesti inimesena. Ma olen praeguseks tutvunud umbes kolmekümne sisalikuga, viit või kuut eri liiki, ega ma kuigi hästi tea, bioloogia pole mind kunagi huvitanud. Kakskümmend neist kasvatas riisi või ehitas maju kusagil tohutus Hiinas, lärmakas Indias või Pakistanis, enne kui ärkasid oma esimesest luupainajast sellesse teise, mis on minu arvates veidi vähem hirmus – aga ega nende jaoks erilist vahet ei ole. Seitse tegid sedasama, või peaaegu sama, Aafrikas, üks oli Bostonis hambaarst, üks müüs Brasiilias Belo Horizontes lilli ja viimane just nagu mäletaks, et oli kardinal. Tunneb Vatikanist puudust. Keegi neist pole Shakespeare’i lugenud. Kardinalile meeldis Gabriel García Márquez. Hambaarst ütles mulle, et luges Paulo Coelhot. Mina pole kunagi Paulo Coelhot lugenud. Ma vahetan meelsasti gekode ja sisalike seltskonna Félix Ventura pikkade monoloogide vastu. Eile pihtis ta mulle, et kohtus ühe eriskummalise naisega. Ta rõhutas, et sõna „naine” ei ole siinkohal päris täpne:
„Ângela Lúciat teiste naistega võrrelda on sama mis inimkonda ahvilistega.”
Karmid sõnad. See nimi aga äratas minus ühe teise, Alba, ja ma muutusin korrapealt valvsaks ja süngeks. Mälestus sellest naisest muutis Félixi jutukaks. Ta rääkis temast nagu keegi, kes püüab tabada imet.
„Ta on selline…”, mees tegi pausi, peopesad koos, silmad keskendumisest kinni, otsides pikkamisi sõnu, „puhas valgus!”
See ei tundunud mulle võimatu. Nimi võib olla needuseks. Mõned nimed veavad oma kandjat kaasa nagu mudased jõevood pärast vihmavaliguid ja kui tahes palju kandja ka vastu ei punniks, suruvad talle ikka peale oma saatuse. Teised, vastuoksa, on nagu maskid – peidavad, tüssavad. Enamik, iseenesest mõista, ei oma mingit väge. Meenutan rõõmutult – ja ka suurema kurbuseta – oma inimesenime. Ma ei tunne sellest puudust. See polnud mina.
José Buchmannist sai meie veidra laeva sage külaline. Veel üks hääl teiste seas. Tahtis, et albiino tema minevikku kasvataks. Küsimustega ta ei koonerdanud:
„Mis minu emaga juhtus?”
Tema pealekäimine hakkas mu sõbra jaoks (arvatavasti võin teda juba niimoodi nimetada) kergelt tüütuks muutuma. Ta oli oma osa täitnud ja arvas, et pole rohkemaks kohustatud. Mõnikord aga andis ta järele. Eva Miller, ütles ta, ei tulnud enam Angolasse tagasi. Üks isa ammune klient, vanake Bezerra, lõunast pärit nagu Buchmannidki, kohtas teda ühel pärastlõunal juhuslikult New Yorgi tänaval. Ta olevat olnud habras daam, juba üsna eakas, kes liikus rahvasummas mureliku aeglusega – „nagu murtud tiivaga lind”, rääkinud Bezerra. Ta jooksis mehele ühel tänavanurgal sülle, sõna otseses mõttes jooksis sülle, ja Bezerra kukkus ehmunult njanjeka keeles ropendama. Naine kutsus teda laia naeratusega korrale:
„Selliseid asju daamile ei öelda!”
Alles siis tundis Bezerra ta ära. Nad istusid Kuuba immigrantide kohvikus maha ja ajasid juttu kuni öö langemiseni. Félix ütles nii ja pidas väheke vahet:
„Kuni öö saabumiseni,” parandas ta end, „New Yorgis öö saabub, mitte ei lange. Siin küll, terve taevas kukub korraga kaela.”
Mu sõbra jaoks on täpsus väga oluline. Öö kukub kaela, rõhutas ta, nagu röövlind. Taolised kõrvalekaldumised ajasid José Buchmanni segadusse. Ta tahtis ülejäänut teada:
„Ja siis?”
Eva Miller töötas sisekujundajana. Elas Manhattanil, üksinda, väikeses korteris vaatega Central Parkile. Tibatillukese elutoa seinad, ainsa magamistoa seinad, kitsa koridori seinad, kõik olid peeglitega kaetud. José Buchmann segas vahele:
„Peeglitega?!”
Jah, jätkas mu sõber, aga kui uskuda vana Bezerra juttu, ei olnud need sugugi tavalised peeglid. Félix naeratas. Mõistsin, et juba on ta end omaenese loosse sisse mässinud. Need olid laadapäevaleiutised, väändunud klaasid, valmistatud julma eesmärgiga kinni püüda ja moonutada iga juhusliku mööduja kujutist. Mõnedele oli antud võime muuta ka kõige elegantsem olend tüsedavõitu kääbuseks, teised jälle venitasid ta välja. Seal oli peegleid, mis suutsid heita valgust isegi kõige läbitungimatumasse hinge. Teised jälle ei peegeldanud mitte vaataja nägu, vaid kukalt või selga. Seal oli imetoredaid peegleid ja kurikuulsaid peegleid. Nõnda ei tundud Eva Miller korterisse sisenedes end kunagi üksi. Temaga koos tuli sisse terve rahvasumm.
„Kas teil selle härra Bezerraga kontakti on?”
Félix vaatas teda hämmeldunult. Ta kehitas õlgu, nagu ütleks, et kui sa tahad sellest kuulda, siis palun väga, ning jutustas, kuidas vaene vanake oli vaid mõne kuu eest Lissabonis surnud.
„Kasvaja,” ütles ta. „Kopsuvähk. Ta suitsetas palju.”
Nad jäid vait, mõlemad, ja mõtisklesid Bezerra surma üle. Öö oli niiske ja tüüne. Aknast puhus sisse vaikne tuulevoog. See tõi endaga õrnad väikesed moskiitod, kes valgusest hullununa sihitult ringi lendasid. Mul läks kõht tühjaks. Mu sõber vaatas teisele otsa ja naeris muhedalt:
„Tohoh pärglit, peaks teilt ületundide eest lisatasu võtma! Mis, ma olen teile mõni Šeherezade või?”
unenägu nr. 2
Üks poiss ootas mind, kükakil, müüri ääres. Ta avas peopesad ja ma nägin, et need on täis varglikku rohekat valgust, nõiutud ollust, mis kiiresti pimedusse hajus. „Jaaniussid,” usaldas ta sosinal. Teisel pool müüri lookles jõgi, läbipaistmatu ja võimas, väsinult hingeldades justkui valvekoer. Jõe teisel kaldal algas mets. Madalavõitu maakividest müüri taga oli näha mustjat vett, tähed tansisklemas ta selja peal, taustaks tihe lehestik – just nagu allikal. Poiss hüppas kivimüürile, pingutuseta, viivitas hetke, peanupp kadumas öhe, ja hüppas siis teisele poole. Unenäos olin ma veel nooremapoolne mees, pikka kasvu, tüsedusele kalduv. Mul õnnestus end mõningase pingutusega müürile upitada. Siis hüppasin alla. Põlvitasin mudas ja jõgi tuli mu käsi limpsima.
„Mis see on?”
Poiss ei vastanud. Ta oli minu poole seljaga. Tema nahk oli veel mustem kui öö, sile ja läikiv, ja ka sellel, nii nagu jõel, pöörles tähtede karussell. Nägin, kuidas ta läheneb metalsele veele ja kaob silmist. Mitu hetke hiljem tuli ta teisel kaldal nähtavale. Jõgi, metsa jalge ees pikali, oli lõpuks magama jäänud. Ma muudkui istusin seal, pikka aega, kindel, et kui ma tõepoolest pingutan, kui jään täiesti liikumatuks ja valvsaks, kui ma oma hinge kuidagi – mine tea! – tähtede hiilgusele avan, siis võin kuulda Jumala häält. Ja siis ma tõepoolest kuulsin seda,