„Abban am’Haman am’Kaji,” ütles Qeran, „sa tuled koos meiega Kaji’sharaj’sse, et leida oma Hannu Pash, tee, mille Everam on sulle määranud.” Nende sõnade peale hakkas poiss värisema.
Omara halas, kahmas pojast kinni ja sikutas teda enda poole. „Palun! Ta on liiga noor! Veel üks aasta, ma anun teid!”
„Vait, naine,” lausus Kaval, tõugates ta põrandale. „Poiss on juba niigi küllalt vana ja paks. Kui teda veel päevakski sinu juurde jätta, lõpetab ta khaffit’ina nagu tema isa.”
„Ole uhke, naine,” kuulutas Qeran. „Sinu pojale antakse võimalus oma isast kõrgemale tõusta ning teenida Everami ja Kajid.”
Omara surus käed rusikasse, kuid ei tõusnud sealt, kuhu oli kukkunud, vaid nuttis langetatud päi. Ükski naisterahvas ei söandanud dal’Sharum’eid trotsida. Abbani õed klammerdusid ema külge, jagades tema leina. Abban sirutas käe nende poole, aga Kaval kiskus ta eemale. Poiss kisas ja halas, kui ta telgist välja tiriti. Jardir kuulis naiste nuttu veel siis, kui raske telgisiil oli juba alla langenud ja neid ümbritses turuplatsi kära.
Sõdalased ei teinud poistega eriti tegemist, juhatades teed harjutusväljakule ja lastes neil järele lonkida. Kuni nad läksid, nuttis ja vappus Abban edasi.
„Miks sa nutad?” küsis Jardir. „Meid ootab ju ees aupaiste.”
„Ma ei taha sõdalaseks saada,” ütles Abban. „Ma ei taha surra.”
Jardir kehitas õlgu. „Võib-olla tehakse sinust dama.”
Abban judises. „See oleks veelgi hullem. Üks dama tappis mu isa.”
„Mispärast?” küsis Jardir.
„Minu isa ajas ta rüüle kogemata tinti peale,” vastas Abban.
„Ja dama tappis ta selle eest?” küsis Jardir.
Abban noogutas, uued pisarad silmi valgumas. „Ta murdis sealsamas paigas mu isa kaela. See juhtus nii kiiresti… ta sirutas käe, kõlas prõksatus ning isa kukkus maha.” Ta neelatas ägedalt. „Nüüd olen ma ainuke mees, kes mu ema ja õdede eest hoolt kannab.”
Jardir võttis tal käest kinni. „Minu isa on ka surnud ja räägitakse, et mu ema on neetud, kuna sünnitas järjest kolm tütart. Aga meie oleme Kaji hõimu mehed. Me võime oma isadest ülemaks tõusta ja oma naisterahvaste au taastada.”
„Aga ma kardan,” nohises Abban.
„Mina ka, natuke,” tunnistas Jardir, langetades seejuures pilgu. Hetke pärast tema tuju paranes. „Lepime omavahel kokku.”
Abban, kes oli kasvanud basaari armutu äri tingimustes, silmitses teda kahtlustavalt. „Milles me kokku lepime?”
„Et me aitame üksteist, kuni Hannu Pash kestab,” ütles Jardir. „Kui sa komistad, püüan ma su kinni, ja kui mina kukun,” ta irvitas ja laksas käega vastu Abbani ümarat kõhtu, „teed sa mulle maandumise pehmeks.”
Abban kiunatas ja hõõrus kõhtu, aga ei kaevanud, vaid vaatas Jardirile imestavalt otsa. „Kas sa mõtled seda tõsiselt?” küsis ta, kuivatades käeseljaga silmi.
Jardir noogutas. Nad kõndisid basaari lõuendist purikatuste varjus, ent ta kahmas Abbani käsivarrest ja tõmbas ta päikesevalgusse. „Vannun Everami valguse nimel.”
Abban naeratas laialt. „Ja mina vannun Kaji kalliskividega krooni nimel.”
„Ärge maha jääge!” käratas Kaval ning nad lippasid järele, kuid Abbani samm oli nüüd enesekindlam.
Võimsast Sharik Hora templist möödudes joonistasid meistrid õhku loitsumärke ja pomisesid palveid Everamile, Loojale. Sharik Hora taga laiusid harjutusväljakud ning Jardir ja Abban püüdsid vaadata korraga kõikjale, uudistades treenivad sõdalasi. Mõned askeldasid kilbi ja odaga või võrguga, sellal kui teised marssisid või jooksid ühtses rivis. Vahimehed seisid redelite ülemistel pulkadel millelegi toetumata, lihvides tasakaaluoskusi. Veelgi rohkem dal’Sharum’eid sepistas odaotsi ja loitsumärkidega kilpe või harjutas sharusahk’i – tühjade kätega võitlemise kunsti.
Sharaj’sid ehk koole oli kokku kaksteist, need ümbritsesid harjutusväljakut, üks igale hõimule. Jardir ja Abban kuulusid Kaji hõimu ning viidi seega Kaji’sharaj’sse. Siin pidi algama nende Hannu Pash, mille käigus igaühest sai kas dama, dal’Sharum või khaffit.
„Kaji’sharaj on ülejäänutest nii palju suurem,” lausus Abban, silmitsedes hiiglaslikku paviljontelki. „Ainult Majah’sharaj küünib ligilähedale.”
„Iseendastki mõista,” ütles Kaval. „Kas sinu meelest on siis kokkusattumus, et meie hõimu nimi on Kaji – Shar’Dama Ka, Päästja järgi? Meie oleme tema tuhande naise järeltulijad, veri tema verest. Majah’ hõim,” sülitas ta, „on üksnes selle nõrgukese veri, kes valitses pärast Shar’Dama Ka siit maailmast lahkumist. Teised hõimud on meie kõrval igas mõttes alamad. Ära seda kunagi unusta.”
Nad viidi paviljoni, kus neile anti bidod – lihtsad valged niudevööd –, ja nende pruunid rõivad võeti ära ja põletati. Nüüd olid nad nie’Sharum’id; mitte veel sõdalased, aga mitte enam ka lapsed.
„Kuu aega körti ja kõva harjutamist põletab rasva su kerest, poiss,” ütles Kaval, kui Abban särgi seljast kooris. Tülgastust tundes äigas meister rusikaga vastu Abbani ümarat kõhtu. Abban tõmbus hoobist kõverasse, kuid Jardir püüdis ta kinni, enne kui ta kukkuda jõudis, hoides teda püsti, kuni ta jälle hingata sai. Kui nad olid oma uue riietuse kätte saanud, viisid meistrid nad kasarmusse.
„Värske veri!” hüüdis Qeran, kui nad tõugati avarasse mööblita ruumi, mis oli teisi nie’Sharum’eid täis. „Ahmann asu Hoshkamin am’Jardir am’Kaji ning Abban am’Haman am’Kaji! Nüüd on nad teie vennad.”
Abban lõi õhetama ning Jardir taipas otsekohe selle põhjust, nagu ka kõik ülejäänud poisid, kes juures viibisid. Jättes välja tema isa nime, oli Qeran sama hästi kui teatanud, et Abbani isa oli khaffit – Krasia ühiskonna kõige madalam ja põlatum kast. Khaffit’id olid argpüksid ja nõrgukesed, mehed, kes ei suutnud kinni pidada sõdalase teest.
„Haa! Meile toodi paks seaõgija poeg ja üks lahja rott!” karjus kõige suuremat kasvu nie’Sharum. „Kupatage nad minema!” Teised poisid naersid kooris.
Meister Qeran urises ja virutas poisile rusikaga näkku. See prantsatas kivipõrandale ja sülitas suust vereklimbi. Naer lakkas.
„Pilgata võid siis, kui sa enam bidot ei kanna, Hasik,” ütles Qeran. „Kuni selle ajani olete kõik lahjad seaõgijad khaffit’i rotid.” Nende sõnadega pöördusid tema ja Kaval kannal ringi ning väljusid pikkade sammudega.
„Selle eest te rotid veel maksate,” ähvardas Hasik, hääldades sõnu veidra vilinaga. Ta kaksas lahtilöödud hamba suust ja viskas Abbani pihta, kes tabamuse peale võpatas. Jardir astus tema ette ja lõrises, aga Hasik oli salgaga juba eemale pöördunud.
Varsti pärast saabumist anti neile kausid ning kördipott toodi sisse. Näljane Jardir tahtis kohe poti juurde minna ning Abban kiirustas veelgi enam, kuid üks vanem poiss tõkestas nende tee. „Kas te mõtlesite, et saate enne mind süüa?” nõudis ta. Ta tõukas Jardiri Abbanile otsa ning mõlemad kukkusid põrandale.
„Tõuske püsti, kui süüa kavatsete,” lausus meister, kes oli kördi toonud. „Järjekorra lõpus jäävad poisid nälga.”
Abban karjatas ning nad kargasid püsti. Enamik poisse oli juba järjekorda võtnud, laias laastus kasvu ja tugevuse järgi, Hasik kõige ees. Järjekorra tagaosas kaklesid väikseimad poisid raevukalt, et mitte päris lõppu sattuda.
„Mida teha?” küsis Abban.
„Trügime