Kuid see oli traditsioon, mida keegi peale mõne üksiku inetu kahtluse alla ei seadnud. Nii et Tallyl oli jäänud nädal üksinda oodata.
Shay polnud temaga pärast nende suurt tüli rääkinud. Tally oli üritanud kõlksu saata, kuid kõige selle ekraanil uuesti läbi võtmine tegi ta lihtsalt jälle vihaseks. Ja selle lahendamine ei tundunud nüüd mõttekas. Kui nad on mõlemad ilusad, pole enam midagi, mille pärast tülitseda. Sest isegi kui Shay teda ikka vihkab, on alati olemas Peris ja nende vanad sõbrad, kes ootavad teda teisel pool jõge oma suurte silmade ja imeliste naeratustega.
Siiski veetis Tally palju aega mõeldes sellele, kuidas
Shay ilusana välja nägema hakkab, kui tema luu-ja-nahk keha on kosunud, tema niigi täidlased huuled täiustatud ja narmendavad küüned igaveseks kadunud. Tõenäoliselt teeksid nad tema silmad tumedamaks roheliseks. Või ehk mõnd uuemat tooni – violetseks, hõbedaseks või kuldseks.
„Hei, Kõõrdsilm!”
Tally võpatas sosinat kuuldes. Ta piilus pimedusse ja nägi üht kogu üle katusekivide tema poole sibamas. Tema nägu tõmbus naerule. „Shay!”
Siluett peatus hetkeks.
Tally ei vaevunud isegi sosistama. „Ära seisa seal niisama. Tule sisse, juhmakas!”
Shay roomas aknast sisse ja naeris, kui Tally teda seal soojalt, rõõmsalt ja usaldavalt kallistas. Nad astusid sammu tagasi, endiselt teineteisel käest kinni hoides. Hetkeks nägi Shay inetu nägu välja täiuslik.
„Sind on nii tore näha.”
„Sind ka, Tally.”
„Ma tundsin sust puudust. Ma tahtsin – mul on nii kahju, et – ”
„Ei,” katkestas Shay. „Sul oli õigus. Sa panid mu mõtlema. Ma pidin sulle kirjutama, aga see kõik oli…” Ta ohkas.
Tally noogutas, pigistades Shay käsi. „Jah. See oli nõme.”
Nad seisid hetkeks vaikides ja Tally heitis pilgu üle sõbra õla aknast välja. Äkitselt ei tundunud vaade Uute Ilusate linnale nii kurb. See nägi välja särav ja ahvatlev, justkui oleksid kõik kahtlused temast välja kurnatud. Avatud aken oli jälle põnev. „Shay?”
„Jah?”
„Läheme täna kuhugi. Teeme ühe suuremat sorti tembu.”
Shay naeris „Ma natuke lootsingi, et sa seda ütled.”
Tally märkas, kuidas Shay riides oli. Ta kandis tõsist tembuülikonda: üleni mustad riided, juuksed tihedalt patsis, seljakott üle ühe õla. Shay naeratas laialt. „Ma näen et sul on juba plaan olemas. Väga hea.”
„Jah,” ütles Shay tasa. „Mul on plaan.”
Ta kõndis Tally voodi juurde, visates seljakoti õlalt maha. Ta sammud kriuksusid ja Tally naeratas, kui nägi, et Shay kandis nakkuvaid kingi. Tally ei olnud enam mitu päeva hõljuklaual olnud. Üksinda lendamine tähendas kogu rasket tööd ja ainult poolt lõbust.
Shay tühjendas oma seljakoti sisu voodile ja osutas esemetele. „Asukohaleidja. Tulesüütaja. Veepuhastaja.” Ta korjas üles kaks võileivasuurust säravat rulli. „Need saab lahti tõmmata magamiskottideks. Ja seest on need väga soojad.”
„Magamiskotid? Veepuhastaja?” hüüatas Tally. „See peab olema mingisugune võimas mitmepäevane temp. Kas me läheme mereni välja või mida?”
Shay raputas pead. „Kaugemale.”
„Oh, lahe.” Tally hoidis naeratust näol. „Kuid meil on jäänud operatsioonini ainult kuus päeva.”
„Ma tean, mis päev täna on.” Shay avas veekindla koti ja valas selle sisu kõige muu kõrvale. „Toit kaheks nädalaks – kuivatatud. Sa pead lihtsalt ühe neist veepuhastajasse panema ja vett lisama. Ükskõik millist vett.” Ta itsitas. „Puhastaja töötab nii hästi, et sa võid sinna isegi pissida.”
Tally istus voodile ja luges toidupakkide silte. „Kaks nädalat?”
„Kaks nädalat kahele inimesele,” ütles Shay ettevaatlikult. „Neli nädalat ühele.”
Tally ei öelnud midagi. Äkitselt ei suutnud ta vaadata voodil olevaid asju ega ka Shayd. Ta vahtis aknast välja, Uute Ilusate linna, kus oli algamas ilutulestik.
„Aga see ei võta kaht nädalat, Tally. See on palju lähemal.”
Punane suitsusammas lendas linna keskel kõrgele ja ilutulestike kiharad hõljusid allapoole nagu hiiglasliku paju lehed. „Mis ei võta kaht nädalat?”
„Teekond sinna, kus David elab.”
Tally noogutas ja sulges silmad.
„See ei ole nagu siin, Tally. Nad ei eralda inimesi üksteisest, inetuid ilusatest, uusi ja keskmisi ja hiliseid. Ja sa saad lahkuda, millal tahad, minna, kuhu tahad.”
„Nagu näiteks kuhu?”
„Ükskõik kuhu. Varemetesse, metsa, merele. Ja… sa ei pea kunagi operatsioonile minema.”
„Sa mida?”
Shay istus tema kõrvale ja puudutas ühe sõrmega Tally põske. Tally avas silmad. „Me ei pea välja nägema nagu kõik ülejäänud, Tally, ja käituma nagu kõik ülejäänud. Me saame valida. Me võime suureks saada just nii, nagu tahame.”
Tally neelatas. Ta tundis, nagu oleks kõnelemine võimatu, kuid teadis, et peab midagi ütlema. Ta sundis sõnu oma kuivast kurgust välja. „Mitte olla ilus? See on jabur, Shay. Iga kord, kui sa nii rääkisid, arvasin ma, et sa räägid lihtsalt lollusi. Peris ajas alati sama juttu.”
„Ma olin lihtsalt loll. Aga kui sa ütlesid, et ma kardan suureks saada, panid sa mu tõeliselt mõtlema.”
„Mina panin su mõtlema?”
„Panid mu mõistma, millist jama ma ajasin. Tally, ma pean sulle veel ühe saladuse rääkima.”
Tally ohkas. „Hüva. Ma usun, et see ei saa enam hullemaks minna.”
„Minu vanemad sõbrad, need, kellega ma enne sinuga kohtumist aega veetsin? Mitte kõik nad ei lõpetanud ilusatena.”
„Mida sa öelda tahad?”
„Mõned neist jooksid ära, nagu jooksen mina. Nagu ma tahan, et meie jookseksime.”
Tally vaatas Shayle silma sisse, otsides märki, et see kõik on nali. Kuid Shay tungiv pilk jäi püsima. Ta oli surmtõsine.
„Sa tead kedagi, kes päriselt ära jooksis?”
Shay noogutas. „Ma pidin ka minema. Meil oli kõik planeeritud, nädal enne, kui meist esimesed kuueteistaastaseks said. Me olime endale juba ellujäämisvarustuse varastanud ja öelnud Davidile, et me tuleme. Kõik oli paigas. See oli neli kuud tagasi.”
„Aga sa ei…”
„Mõned meist tegid seda, kuid mina lõin põnnama.” Shay vaatas aknast välja. „Ja ma polnud ainuke. Veel mõned jäid ja muutusid selle asemel ilusaks. Ma oleksin ka ilmselt seda teinud, ainult et ma kohtasin sind.”
„Mind?”
„Äkitselt polnud ma enam üksi. Ma ei kartnud tagasi varemetesse minna, et uuesti Davidit otsida.”
„Aga