„Seda pole nüüd küll ülearu raske ära arvata. Jumal hoidku!”
„Las ma lõpetan, Lloyd. Las ma nüüd räägin lõpuni. Mitte kedagi Jérôme Burko nimelist seal ei tööta.”
„Oh teid idioote küll. Tal on oma ema neiupõlve nimi.”
„Ahah.”
Lloyd peab poega hoiatama, andma talle aega, et mingi vabandus välja mõelda. Ta helistab Jérôme’i mobiilile, kuid see ei vasta. Võib-olla on poeg seekord varakult tööl. Jumal, milline katastroof. Lloyd helistab ministeeriumi valvelauda.
„Ma vaatasin läbi kõigi töötajate nimekirja,” vastab seal istuv ametnik. „Sellist nime siin ei ole.”
Lloyd tormab alla Boulevard du Montparnasse’ile ja tõstab takso peatamiseks käe, kuid laseb selle siis kiiresti alla. Ta jääb kõnnitee servale kõhklema, pigistades oma rahakotti, mis on õhem kui kunagi varem. Siis ajab ta jälle käe püsti; kui ta peakski pankrotti minema, siis toimugu see juba sel moel. Ta peatab takso.
Ministeeriumihoones ei taha valvur teda sisse lasta. Ta ütleb uuesti oma poja nime ning rõhutab, et tegu on väga kiire ja olulise perekonnaasjaga. See ei vii teda kuhugi. Ta näitab oma pressikaarti, kuid see on 2005. aasta 31. detsembrist aegunud. Ta ootab maja ees, proovides ikka ja jälle Jérôme’i mobiilile helistada. Ametnikud tilguvad aeg-ajalt hoonest välja suitsetama. Ta otsib nende seast oma poega, pärides, kas ehk mõni suitsetajatest ei tööta Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida direktoraadis.
„Ma mäletan seda kutti,” tähendab üks naine. „Ta oli siin praktikal.”
„Ma tean, aga mis osakonnas ta praegu töötab?”
„Ta pole mingis osakonnas. Me ei võtnud teda tööle. Ta vist tegi eksameid, aga ei saanud keelte osast läbi.” Naine tõmbab silmad kissi ja naeratab. „Ma arvasin alati, et oma ameeriklasest isa kohta ta valetab.”
„Mida te silmas peate?”
„Lihtsalt seda, et tema inglise keel oli nii lootusetult kehv.”
Naine kaevab kusagilt välja Jérôme’i vana aadressi ja ulatab selle Lloydile. Lloyd sõidab metrooga Château Rouge’i peatusse ja otsib üles aadressil märgitud maja, katkise peaväravaga pehkinud krohvihunniku. Ta laseb pilgu üle kõigi sisehoovide elanike nimekirja, otsides sealt Jérôme’i perekonnanime. Seda pole. Siis järsku satub ta täiesti ootamatu nime peale, tema enda perekonnanimi. Kellanupu kõrval seisab „Jérôme Burko”.
Lloyd vajutab kellanupule, kuid ei saa mingit vastust. Majaelanikud tulevad ja lähevad. Ta istub hoovi serva maha ja vaatab üles luukidega akende poole.
Tunni aja pärast astub Jérôme peaväravast sisse, kuid ei märka kohe isa. Ta teeb oma postkasti lahti, sobrab selles leiduva rämpsposti läbi ja viskab koridori põrandale.
Lloyd lausub oma poja nime ja Jérôme võpatab. „Mida sa siin teed?”
„Anna andeks,” sõnab Lloyd valulikult. „Palun andeks, et ma niimoodi kohale sadasin.” Ta pole kunagi varem oma pojaga sel viisil süüdlaslikul toonil rääkinud. „Ma lihtsalt astusin läbi – ega sa ei pahanda?”
„Kas sa tulid oma artikli pärast?”
„Ei. See ei puutu üldse asjasse.”
„Mis siis lahti on?”
„Kas me võiksime üles minna? Mul on külm. Olen juba mõnda aega siin väljas oodanud.” Ta naerab. „Ma olen vana, tead ju küll! Ma ei pruugi sedamoodi välja näha, aga…”
„Sa ei ole vana.”
„Olen küll vana. Olen ikka.” Ta sirutab käe välja ning naeratab. Jérôme ei astu sammugi tema poole. „Ma olen viimasel ajal oma perekonna peale mõelnud.”
„Millise perekonna peale?”
„Kas ma ei võiks sisse tulla, Jérôme? Kui sul midagi selle vastu pole. Mu käed on jääkülmad.” Ta hõõrub käsi teineteise vastu ja puhub neile hingeõhku. „Mul oli üks mõte. Ma loodan, et sa sellele vastu ei ole. Ma võiksin sind inglise keelega aidata. Kui me pidevalt praktiseeriksime, siis hakkaks see sulle külge, ma olen täiesti kindel.”
Jérôme punastab. „Mida sa silmas pead? Mu inglise keelel pole häda midagi. Ma õppisin seda sinu käest.”
„Sul polnud just väga palju võimalusi seda kuulda.”
„Ma ei vaja järeleaitamistunde. Ja pealegi, kust ma peaksin nende jaoks aja leidma. Ministeerium mulle selleks kindlasti vaba aega ei annaks.”
Et oma sõnade õigsust tõestada, läheb Lloyd inglise keelele üle, rääkides meelega kiiresti: „Mul on kiusatus välja öelda, mida ma tean, poeg. Aga ma ei taha, et sa ennast kehvasti tunneksid. Mida sa ometi siin urkas teed? Jumal küll, see on lausa uskumatu, kui väga sa mu isaga sarnaned. Nii kummaline on teda taas näha. Ja ma tean, et sa ei tööta kusagil. Neli last olen ma sigitanud ja sina oled neist ainus, kes minuga veel rääkida tahab.”
Jérôme ei ole kogu jutust sõnagi aru saanud. Alandusest värisedes vastab ta prantsuse keeles: „Kuidas ma peaksin aru saama, mida sa räägid? Sa kõneled nii kiiresti. See on naeruväärne.”
Lloyd läheb ka ise prantsuse keelele üle. „Ma tahtsin sulle midagi rääkida. Sinult midagi küsida. Tead, ma mõtlen pensionile minna,” nendib ta. „Ma arvan, et olen kahekümne teisest eluaastast saadik kirjutanud keskeltläbi ühe artikli päevas. Ja nüüd ei suuda ma leida mitte ühtegi uut ideed. Mitte ühtegi. Ma ei tea enam, mis pagana päralt ümberringi toimub. Ajaleht isegi ei avalda mind enam. See oli mu viimane – mu kõige viimane kaastöö. Kas sa teadsid seda? Mitte keegi ei trüki mu lugusid enam ära. Ma arvan, et ma kolin oma korterist välja, Jérôme. Ma ei suuda selle eest maksta. Ma ei peaks seal olema. Aga ma ei tea. Miski pole veel kindel. Ma küsin, ma mõtlen – ma üritan selgust saada. Mida ma õigupoolest tegema peaksin. Mida sina soovitaksid? Mida sina sellest asjast arvad?” Lloydil tuleb endaga kõvasti võidelda, et seda küsimust esitada. „Mida sina soovitaksid mul teha? Poeg?”
Jérôme teeb majaukse lahti. „Tule,” kutsub ta. „Sa jääd minu juurde.”
1953. Greco kohvik, rooma
Betty loksutas jooki klaasis ja piilus selle sisse, otsides jääkuubikute alt viimast Campari-piiska. Tema abikaasa Leo istus itaaliakeelse ajalehe taha peitunult teisel pool marmorist kohvikulauda. Naine küünitas üle laua ja koputas mehe ajalehele nagu tema kabineti uksele. „Jaaah, m’kallis,” möiratas mees, kuna kõrge ajalehepaberist müür oli teinud ta tuimaks tõsiasja suhtes, et ta asus avalikus kohas ning abielupaari omavaheline valjuhäälne vestlus oli kõigile kuuldav; pärast mitut Roomas veedetud aastat eeldas ta ikka veel, et teispool suurt lompi ei mõista keegi inglise keelt. „Ottist pole ikka veel mingit märki,” nentis naine. „Tõsi, tõsi.” „Soovid veel ühe joogi?” „Jaaah, m’kallis.” Mees pani käed kausina kokku, paigutas sinna suudluse ja lennutas selle nagu granaadi naise poole, saates silmadega selle paraboolikujulist teekonda üles, üle laua ja siis alla naise põsele. „Otse pihtas,” kuulutas ta ning kadus taas ajalehe taha. „Kõik on nii lollid!” teatas ta, kõigi suurepäraste kaost kirjeldavate reportaažide kohal pead vangutades. „Nii hämmastavalt lollid!” Betty tõstis käe, et kelnerit viibata, ning tabas siis pilguga Otti, kes istus baarileti taga ja silmitses neid. Naise käsi langes randmest longu, ta kallutas pead ja vormis suuga küsimuse „Mis sa seal eemal teed?”, nii et väikesed lihased suunurkades tukslesid ja naeratus näole tõusis, siis jälle kadus ja uuesti tõusis. Ott uuris veel ühe silmapilgu vältel Bettyt ja Leod, tõusis siis oma baaripukilt ja tuli nende poole. Ta oli näinud Bettyt viimati kahekümne aasta eest New Yorgis. Nüüd oli naine varastes neljakümnendates, abielus, tema mustad juuksed olid pisut lühemad ja rohelised silmad pehmemad. Kuid ikkagi, Ott silmitses naise veidi kallutatud peahoiakut, kõhklevat naeratust, naist, keda ta oli tundnud. Ajahämarusse vajununa tundus minevik tema ees nüüd hoopiski teravam. Tal tekkis äkiline soov käsi üle laua sirutada ja naist puudutada. Selle asemel surus ta aga Betty