Oma kirjatöödes kujutas Erzberger ennast moraalselt kindla, kompromissitu, kütkestava ja isegi innustava isiksusena. Inimesena oli kõike seda temas väga vähe. Kuid nekroloogi kirjutades lähtub Arthur memuaariraamatute Erzbergerist, väljamõeldud Gerdast, vaadates mööda naisest, keda ta ise kohanud oli. Sellist artiklit nad ju tahavad. Usaldusväärsuse lisamiseks torkab ta vahele fraasi „mitmetes vahetult enne surma antud intervjuudes”. Ta töötab teksti veel kord läbi, kuni ei leia enam kusagilt mingeid vajadusi parandusteks. Ta loeb selle endale Rübliku vanas toas valjusti ette. Seekord on ta pingutanud. See on peaaegu niisama hea, kui tema isa oleks selle kirjutanud. Arthur saadab kirjatüki meiliga, Clintist mööda minnes, otse Kathleenile. See ei ole tavapärane protseduur ning Kathleen märgib selle ära. Tema kabinetis selgitab Arthur: „Ma mõtlesin, et sa tahaksid ehk seda ise toimetada. Ma ei taha kellelegi varba peale astuda. Aga kui sul oleks aega sellele pilk peale visata, oleks tore. Kui ei või kui see on kuidagi ebasobiv, pole muidugi ka lugu.”
Kathleen loeb ja on vaimustuses. „Kui Gerda sureb,” ütleb ta, „laseme selle parandusteta trükki. Täispikkuses, kui vähegi võimalik. See on just seda sorti lugu, milliseid meil peaks rohkem olema. Tõelise oma seisukohaga. Kus midagi ka öelda on. Tõepoolest suurepärane. Sa tabasid ta täpselt ära. Las Clint annab sulle selle jaoks piisavalt ruumi. Eks? Kui mingi probleem on, siis ütle, et mina käskisin.”
Arthur kasutab juhust, et pakkuda Kathleenile välja veel mõne loo idee – mitte nekroloogide, vaid üldist laadi olemuslugude jaoks. Ülemus ei vaidle vastu ja nii teeb ta need oma vabast ajast valmis. Pretsedenti jätkates saadab ta valmis lood otse Kathleenile, justkui mitte otseselt talle toimetamiseks, vaid nagu ta ise seda selgitab: „Ma tõesti hindan sinu arvamust, kui sa peaksid hetke aega leidma.” Kui Kathleen on iga loo läbi lugenud ja vaimustust üles näidanud, saadab Arthur selle Clintile edasi märkusega „KS-i poolt toimetatud”. Nii ei saa Clint enam sõnagi muuta.
Vähehaaval muudab Arthur Rübliku vana toa oma kabinetiks. See tähendab, et ta ise nimetab seda oma kabinetiks. Visantha mitte.
Ühel õhtul tõstab ta pilgu oma märkmetelt üles. „Tervitus! Mis on?”
„On sul kiire?” küsib naine.
„Üsnagi. Mis lahti on?”
„Ma tulen hiljem tagasi. Ei taha sind segada.”
„Mis on?”
„Ei midagi. Tahtsin lihtsalt rääkida.”
„Millest?” Arthur kustutab laualambi ära. Nüüd istub ta pimedas. Ukseavas on näha naise siluett. „Ma ei saa sellest kõnelda,” lausub Arthur.
„Ma ei ole öelnud, millest.”
„Ma olen siin täna õhtuks ühelpool.”
„Ma räägin eakate abielupaaride nõustamisühingust,” jätkab naine. „Nad värbavad uusi liikmeid. Kui me seda tahame.”
„Arvan, et olen täna päris palju teinud.”
„Minu vanuse pärast. Ma räägin sellest.”
„Ei, ei,” vaidleb Arthur. „See pole minu jaoks. Ei. Ma ei kannataks seda välja. Ma olen siin valmis. Täna õhtuks valmis.” Ta astub naise juurde ja puudutab teda õlgadest. Too teeb omalt poolt liigutuse vastu, oodates kallistust. Kuid selle asemel nihutab mees ta õrnalt kõrvale ja astub naisest mööda.
Järgmisel päeval sureb üks kuubalane, kes oli väidetavalt 126-aastane. Keegi tema vanust ei usu, kuid lehel on vaja üheksas lehekülg millegagi ära täita. Niisiis antakse Arthurile ülesanne kirjutada sel teemal kaheksasada sõna. Ta varastab põhimaterjali agentuuridest ning lisab omalt poolt juurde mõne targa mõttetera. Ta loeb kirjutatu oma tosin korda üle ja saadab siis meiliga Clintile. „Siin on sulle üks võltskuubalane,” lisab ta informatsiooniks juurde ja kontrollib enne ukse poole suundumist veel viimast korda oma meilboksi. Sealt leiab ta sõnumi Erzbergeri õetütrelt: Gerda on surnud.
Arthur vaatab kella, et näha, kas on veel võimalus lugu enne lehe trükkiminekut sisse panna. Ta helistab õetütrele, avaldab kaastunnet ja küsib üle mõne kohustusliku detaili: millal täpselt Gerda suri, mis oli ametlik surmapõhjus ning millal toimuvad matused? Ta tipib need üksikasjad nekroloogi õigetesse kohtadesse vahele ja läheb Clinti kabinetti. „Meil tuleb üheksandalt küljelt midagi välja visata.”
„Mitte enam sel kellajal.”
„Austria kirjanik Gerda Erzberger suri just äsja. Mul on varem kirjutatud nekroloog trükivalmis.”
„Lolliks oled läinud või? Meil on üheksandal see kuradi kuubalane.”
„Sa pead ta välja viskama ja Erzbergeri asemele panema.”
„Ma pean? Kui Kathleen pole öelnud, ei pea ma midagi tegema.”
„Kathleen tahtis, et see sisse läheks.”
Kumbki mees kasutab Kathleeni nime argumendina, otsekui võidumärgiks hokikeppi heisates.
„Nonoh. Kathleen tahtis 126-aastast kuubalast. Nii ta pärastlõunasel koosolekul ütles.”
„Aga mina tahan Erzbergerit sisse. Täies pikkuses.”
„Kes sellest lollakast austerlasest ülepea kuulnud on? Kuule nüüd, mees, ma arvan, et me võime rahumeeli sinu meistriteose homseks jätta.”
„Kathleen ütles spetsiaalselt, et ta tahab kohe, kui Erzberger sureb, selle kohta midagi lehte sisse saada. Muidugi me võiksime sokutada maailma vanima valetaja sappa mingi lühisõnumi ja ta võiks sellega rahule jääda. Aga mina ei taha seda teha. See on minu isiklik palve, millel pole Kathleeniga midagi pistmist: viska kuubalane välja ja pane Erzberger sisse. Ja ära nüsi mu lugu ära. Ma ei taha teha homme lehte lahti ja lugeda sealt mingit lühisõnumit kuubalase järel. On see arusaadav?”
Clint naeratab. „Ma teen, mis ma tegema pean, mees.”
Sel ööl magab Arthur halvasti – teda segab ootusärevus. Kui leht saabub, keerab ta kohe lahti üheksanda lehekülje. „Jaah!” kuulutab ta. „Oh, Clint, kallis, kallis Clint!” Just nii, nagu Arthur oli lootnud, pole Clint Erzbergerist kirjutatud artiklist tegelikult midagi alles jätnud, surudes naise elu kokku sajasse sõnasse, mis moodustavad lühisõnumi surnud kuubalase sabas. „Suurepärane,” lausub Arthur.
Ta kogub end pisut ja helistab siis oma kabinetist Kathleenile. „Vabanda, et sind nii varasel ajal kodus tülitan, aga kas sa meie tänaseid nekrolooge nägid?”
„Nekrolooge mitmuses?” Arthur kuuleb, kuidas Kathleen lehti lappab. Siis muutub tema hääl metalseks. „Miks me selle lühisõnumina avaldasime?”
„Ma tean – ma ei saa aru, miks me poleks võinud seda ühe päeva kinni hoida.”
„Sa ei teadnud, et see niisugusel kujul ilmub?”
„Polnud õrna aimugi. Näen seda alles praegu esimest korda. Asi, mis mind häirib, on see – noh, õigupoolest on neid asju mitu. Esiteks kogu see raha, mis leht mind sinna kohale saates kulutas. Teiseks see vaev, mis ma nägin sinna teist korda tagasi sõites. Eriti pärast kõike seda, mis juhtunud oli.” Ta tõukab jalaga kabineti ukse kinni, nii et Visantha tema juttu ei kuuleks.
„Just nimelt,” nõustub Kathleen.
„Aga rohkem kui miski muu,” läheb Arthur oma jutuga edasi, „häirib mind see, et ma oleksin nagu Gerdat alt vedanud. Selline oluline kahekümnenda sajandi kirjanik, tõsine mõtleja, minu meelest. Niikuinii on ta teenimatult vähe tähelepanu pälvinud. Ja mida meie teeme? Clint teeb temast lühisõnumi. Mingi kuuba valetaja sabas. Ma ei soovi kellelegi pahandusi tekitada, aga minu meelest on see solvav.