Jäälohe. George R. R. Martin

Isegi Geoff, kelle lahke loomus poleks iial lubanud midagi sellist teha, oli vahel uudishimulik ja, püüdes sisalikke uurida, hoidis neid liiga kaua, kuni ta käte soojus pani nad sulama ja põlema ja lõpuks surema.

      Adara käed olid jahedad ja õrnad, ta võis sisalikke neile haiget tegemata käes hoida nii kaua, kui tahtis, mis pani Geoffi alati mossitama ja vihaseid küsimusi esitama. Vahel heitis Adara külmas, rõskes lumes pikali ja lasi sisalikel enda peal ronida, nautides nende jalgade kerget puudutust, kui nad üle ta näo sibasid. Vahel peitis ta oma töid tehes lumesisalikke oma juustesse, kuid kandis hoolt, et mitte minna nendega tuppa, kus tulesoojus oleks nad tapnud. Kui pere oli söönud, korjas ta lauale jäänud purud alati kokku, viis salapaika, kus ta oma lossi ehitas ja puistas seal laiali. Nii et tema rajatud lossid olid igal talvel täis kuningaid ja õukondlasi: väikesi karvaseid olevusi, kes olid metsast välja hiilinud, kahvatuvalge sulestikuga talvelinde ning sadu ja sadu vingerdavaid, ringirabelevaid lumesisalikke, kes olid külmad ja kiired ja paksud. Adarale meeldisid jääsisalikud rohkem kui ükski lemmikloom, keda nende peres oli aastate jooksul peetud.

      Ent üle kõige armastas ta jäälohet.

      Ta ei teadnud, millal ta oli teda esimest korda näinud. Talle tundus, et lohe oli alati olnud osa tema elust, nägemus, mis vilksatas keset talve, kihutas rahulike siniste tiibadega üle jäise taeva. Jäälohed olid isegi neil päevil haruldased, ning kui neid nähti, näitasid lapsed näpuga ja uudistasid, vanad inimesed aga pomisesid omaette ja vangutasid pead. Kui jäälohe oli nende maale tulnud, siis tähendas see pikka ja karmi talve. Räägiti, et ööl, mil Adara sündis, oli nähtud jäälohet kuuketta eest läbi lendamas ja kõigil järgnenud talvedel oli teda samuti nähtud – ning need olid tõepoolest olnud halvad talved, kevad saabus iga aastaga ikka hiljem. Nii et inimesed süütasid tulesid, palvetades ja lootes, et see hoiab jäälohe eemal, Adarat aga täitis see hirmuga.