Tallinna narrid ja narrikesed. Eduard Bornhöhe

äratas ta minu imestusega segatud auukartust selle läbi, et ta palawal suwe ajal nendesamade uulitsate pääl paksu talwepalitu sees ilmus, mis temale kuni taldade alla ulatas ja lõuast kuni jalawarwasteni osalt nööpide, osalt nööpnõeltega kinni pandud oli. Ma ei tea, kust ta selle imeliku ülikuue oli wõtnud; ei ma ole ka ialgi aru saanud, kas ta teda selle pärast kandis, et ta sarnast riide näomoodi kõige kaunimaks pidas, wõi selle pärast, et ta oma rättsepa wiga katta tahtis, kes tema püksa õigeks ajaks walmis ei olnud teinud.

      2

      Salomon Wesipruul oli wähemast niisama maias kuulsuse järele, kui Jaan Tatikas, aga temal oli hoo pis teist moodi tööpõld. Juba warases nooruses oli tema selgesti aru saanud, missugune kuum waim tema põues õhkus, missugusele tähtsale tegewusele saatus teda oli kutsunud.

      „Mul on õigus, Homer’i, Shakespeare’t ja Goethe’t põlata,” hüüdis ta waimustuses, kui ta kreiskooli lõpueksamist läbi oli kukkunud, „aga ma tahan rahul olla, kui mind ükskord Eesti Schilleriks saab nimetatama.”

      Neist sõnadest wõib iga lugeja, kes midagi lugenud on, ise märgata, et Salomon Wesipruul tõusew täht Eesti luuletuse taewas oli. Kindla nõuuga, oma rahwale jäädawat waimuwara ja esimest suremata nime kinkida, istus ta maha ja tõukas sule tindipotti. Töö edenes imeliku kiirusega, sest õhtaks oliwad kaks sulewart ühest otsast teiseni puruks näritud, kolm poognat paberit tindiplarakaid täis ja luuletaja sõrmed küünarnukist saati süsimustad; luulest oli juba päälkiri „Leekiw armastus” walmis. Teisel päewal saiwad luuletuse esimesed sõnad: „Ma armastan” – lõpetatud. Nädali lõpul jõudis Salomon sellele otsusele, et tema waim räägitud ajal salmide loomiseks weel küps ei olnud. Sõpradele seletas ta asja ligemalt ja lasi märgata, et ta Eesti rahwa arusaamist kõrgema luulekunsti kohta weel nõrgaks ja meistritööde kirjutamist liig waraseks pidawat.

      Ta wõttis nõuuks, üht uudisjuttu kirjutada. Tal oli küll natuke häbi, suuri andeid nii wiletsa töö tarwis raisata; sest mis asi wõib kergem olla, kui juttude kirjutamine? Pole muud waja, tui wõta tindipotist ja lao paberi pääle. Imelik oli üksi see, et Salomon, kui ta tõesti tööle hakkas, midagi paberi pääle laduda ei leidnud. Mitte kõige wähemat juhtumist ei tulnud talle meelde. Salomon mõtles selle asja üle järele, kuni ta magama jäi ja imelikku unenägu nägi; üles ärgates leidis ta rõõmuga, et unes nähtud juhtumised Eesti uudisjutu tarwis nagu loodud oliwad: Kohe pistis ta sule tindipotti; aga – tont teab, kust see tuli – ta ei wõinud milgi wiisil õiget hakatust leida. Sõnad ja laused wilksasiwad otsekui pääsukeste salk ta pääst läbi, aga ta ei jõudnud ühegi sabast kinni hakata. Kuna ta ahastades ja higistades sõnu otsis, läks unenägu ta mälestuses kahwatuks, kärises lõhki ja kadus wiimaks ära, nagu kerge udu homikuse tuule käes. Wesipruul tegi weel mitu korda uuesti katset, aga uudisjutu päätükkide arw jäi ikka nulliks, tindiblarakate arw lugemataks.

      Aastad läksiwad mööda.

      Salomon ei langenud kordagi selle patu sisse, et ta oma annete pärast kahtlema oleks hakanud; ta teadis, et tema luulehallikas ühel päewal kangesti woolama hakkab ja terwe maailma tema kiitust täis soristab. Ta ootas seda päewa pikisilmi ja wabandas tema pikalest tulemist mitmesuguste põhjustega. Kuni 25 aastani pidas ta ennast liig nooreks; siis hakkas ta üleliigse wanaduse pärast wärisema; segamata rahu puudus, waesus ja mured saiwad waimustuse lämmatajateks seletatud; lihtlabased elusaatused, kitsas silmaring, wilets toit, iseäranis luulewaesed silgud ja riimita kartohwlid langesiwad raske kaebtuse alla; kõige suuremateks süüdlasteks saiwad aga endised luuleta jad mõistetud, kes Salomoni kõige sügawamad mõtted ja kaunimad riimid eest ära oliwad norinud.

      Kümne aasta jooksul ei olnud luulekunst Wesipruulile nii palju kasu toonud, et ta selle eest toosi tuletikka oleks wõinud osta. Et ta kehwa mees oli siis pidi ta igapäewase tööga enesele päätoidust muretsema. Kindlat ametit kartis ta kui tuld, sest see oleks tema luulewaimu lämmatada wõinud; kes ennast pahma hulka segab, seda sööwad sead, ütlewad Sakslased. Nõnda oli Salomon aegamööda mitmed ametid läbi katsunud; ta oli kaupmehe õpipoiss, mõisa kirjutaja, külakoolmeister, seakarjane, ajakirjanik, toapoiss, wabriku töömees ja köster olnud. Meie maal passiwad need ametid ühe inimese käes wäga mõnusasti kokku. Pikkamisi oli Salomon 30 aastat wanaks saanud ning enesele sada rubla raha ja ilmatuma hulga eluteadust korjanud. Nende warandustega tuli ta suwe hakatusel Tallinna ja wõttis ette, nüüd alles täies wabaduses ja segamata rahus luuletööd tõsiselt pääle hakata.

      Linna wiimses otsas, sääl kus uulitsad liiwaga sillutatud ning majad nii madalad on, et üürihinnadgi pisut rõhutud saawad, asus Salomon suwekorterisse. Ta üüris enesele selle tarwis pool lagunenud lusthoone, mis laialise, aga ammugi Jumala hooleks jäätud aia sees seisis. Koht oli üksik, waikne ja luulelik – just nagu Salomon oli soowinud. Ümberringi paks, roheline rägastik, kõrged, sammaldanud puud, eemal hallitanud plank terawate lauaotstega. Plangi tagant paistis pool lämmakile waonud wana ja päält näha tühi majake harimata kapsaaia keskel. Harwa oli kaugelt uulitsapoiste wilistamist ja mõne eksinud lehma ammumist kuulda.