Kirju Eestist. Justin Petrone

Tutt-tihane. Mõnikord saatsid nad Epuga teineteisele kirju, pikki, käsitsi kirjutatud kirju, ning mulle tundus, et ta oli Epule pikki aastaid omamoodi nõuandja ning jagas elukogemusi, mis pärit kohaliku intelligentsi ja selle tagaselja solki kaela kallava klatši, armulugude ja abieluväliste laste keskel elatud elu õppetundidest.

      Alguses oli Epp Fredi toimetaja ning Fred tema kolumnist. Ometi oli neil olemas ka mingi tugevam side, kuid ma ei kahelnud selles suhtes kordagi, ehkki vahel soovisin, et ka minul oleks mõni seitsmekümneaastane naissoost tark ja sügav kirjasõber. Mis oleks, kui Fred Jüssi kaasaegne, glamuurne näitlejanna Eve Kivi, kes oli kuulus oma nunna rolli poolest „Viimses reliikvias“, oleks minule selliseid kirju saatnud? Millist nõu oleks ta mulle läkitanud?

      „Kallis Justin, ma soovitan sul tungivalt mitte selles suunas jätkata…“

      Suuremal osal kordadel, mil ma Frediga kohtusin, ta istus, nii et ma ei saanudki õigupoolest teada, kui pikk ta on. Minule aga oli Fred sellegipoolest suur mees, poiss Arubalt, kelle nägu meenutas mulle Lihavõttesaare kivist jumalakujusid. Ometi ei näinud ma teda kordagi naeratamas, ei näinud ta huuli ülespoole kaardumas ja tema hambaid säramas, ning tajusin tema sisemist rõõmu ja uudishimu üksnes tema sõnade või ristatud käte kaudu.

      Kui kotiriide tekstuuriga „Jäälõhkuja“ uus väljaanne lõpuks meie kirjastuses ilmus, leheküljed täis pikki sõnu ja elavaid looduspilte, läkitati mind autorile tema 20 eksemplari ära viima. Sõitsin bussiga Tallinna, võtsin takso, andsin juhile ühe Kadrioru aadressi ning sõit läks lahti. Fred pidi mind väljas ootama, kuid ma polnud kindel, kas ma tunnen ta ära kõigi nende peente mustade mantlite ja poekottidega jõukate jalakäijate keskel. Kadriorus elas Eesti koorekiht ning selle tänavatel olid kõige vägevamad nimed: Poska tänav kandis suure riigimehe, Vilmsi tänav suure arsti, Koidula tänav suure luuletaja, Wiedemanni tänav suure keeleteadlase nime. Kadriorus jalutades võis inimesel tekkida tunne, et ka tema võib saada niisama suureks, võib-olla isegi presidendiks ning seejärel kolida lähedal asuvasse presidendilossi.

      Kadriorus turritasid kõrged kollased ja punased hooned tänavate ääres taeva poole, hooned, mis meenutasid mulle poolvalmis puust laevakeresid. Kogu aeg oli õhus sealsamas lähedal asuva mere niiskust ning ma nautisin võimalust seda täiel rinnal sisse hingata ja olla Tartu sogasest jõest nii kaugel eemal. Ning siin Fred siis elabki, siin on see koht, kuhu ta naaseb pärast külaskäiku Saarnaki laiult või jutuajamistelt kuldtsiitsitajate ja lapi tsiitsitajatega. Takso ootas ning mina uurisin ilusaid inimesi, karusnahast kasukaga ja valgete kauboisaabastega naisi ning moeka tumeda ülikonnaga mõnepäevase habemega mehi, kuni tajusin silmi mulle vastu vaatamas. Ning seal ta oligi, indiaani sõdalase muie suul, dressipüksid jalas ja dressipluus seljas, seisis tänava ääres ja vaatas mind oma jumala silmadega.

      Härra Fred Jüssi.

      Ta noogutas mulle, kui ma lähemale astusin, ning me teretasime. Siis läksime tuppa ja ta keetis teed.

      „Millist teed sa tahad?“ küsis ta kapis ringi tuustides. „Meil on rohelist teed, musta teed, kummeliteed, piparmünti. Mul on isegi karp Jaapani teed, mille üks mu sõber sealt saatis.“

      „Ma proovin seda,“ ütlesin ma, silmitsedes Fredi pisikest kööki. Aknast paistsid need meeldivad laevataolised Kadrioru unenäomajad, pliidil kees ja auras vesi. Fred pani kannu rohelist Jaapani teed täis ning lasi sel tõmmata, mina aga vaatasin külmiku uksel olevat pilti temast ja ühest kaunist naisest. Ta nägi pildil rõõmus välja ja naeratas samuti kui nainegi. Ka naine oli vanem, tema tukas oli halli ning tal olid peened näojooned, kuid tema silmad olid need, mis tõmbasid tähelepanu endale – neis silmis oli nii palju elu ning nad meenutasid mulle kellegi teise silmi, kellegi sellise omi, kes oli mulle väga lähedane.

      „See pilt on tehtud 1989. aastal tagasiteel Stockholmist,“ ütles Fred.

      „Aga kes see naine on?“

      „Tema oli mu naine,“ noogutas ta. „Helju.“

      „Ta on väga kena.“

      Fred ohkas. „Ta suri möödunud aastal.“

      „Oh.“

      Fred istus laua äärde ja viipas mulle, et minagi istuksin. Siis kallas ta mulle Jaapani teed, mille sõber oli talle Jaapanist saatnud, ning me vaatasime, kuidas tassid auravad, väiksed rohelised lehetükid ujusid jasmiinivees ning tee lõhnas pisut nagu arstirohi. Fred pakkus mett, ma kühveldasin seda natuke tassi ja vaatasin, kuidas see kleepuv ollus lusika küljest minema libises ja lahustus.