Päris veider lugu juhtus George IV kroonimise ajal aastal 1821. Kuningas nõudis, et tseremoonia oleks eriti uhke – ja see läkski maksma tervelt 230 000 Inglise naela, mis oli tollal hullumeelne summa ja pole ka praegu just taskuraha. George IV laskis valmistada uue krooni, milles säras 12 000 teemanti. Juba eakas ja tublisti ülekaaluline kuningas higistas oma mitmekihilises kallis piduülikonnas, õlgadel raske sametist kroonimisrüü ja peas ilmatu lokitud parukas. Higi pühkimiseks kulunud tal tervelt 19 taskurätti.
Samal ajal leidis väljaspool katedraali aset halenaljakas etendus. George IV abielu hurm oli selleks ajaks juba olematusse hajunud ja kuningas oli andnud Abbey valvuritele käsu oma naist, Brunswick-Wolfenbütteli Caroline’i kroonimise ajal katedraalist eemal hoida, sest Caroline ei pidanud mitte Inglismaa kuningannaks saama. Nii jooksis kroonitava kuninga abikaasa meeleheites ümber tohutu Abbey, ühe ukse juurest teise juurde, kuid kõik uksed jäid talle suletuks.
Abbeys toimuv kroonimistseremoonia on pikk ja keeruline, selle juurde kuuluvad laulud, palved, püha õliga võidmine, kuninglikud kroonimisrüüd, kindlad liikumised, õnnistamine. Kõik on hästi pidulik, isegi pühalik. Aastasadadepikkune traditsioon, millest meie hapras, ebakindlas ja muutuvas maailmas kinni hoida.
20. sajandi kõige pidulikum kroonimistseremoonia toimus aga Westminster Abbeys 1953. aastal.
Vivat regina Elizabeth!
Teate oma isa, kuningas George VI surmast sai printsess Elizabeth veebruaris 1952 Keenias olles. Kohe pärast matuseid asuti Elizabeth II kroonimistseremooniat ette valmistama. Kuupäev oli kindlaks määratud – 2. juuni 1953.
1953. aasta jaanuari esimesel päeval suleti Westminster Abbey nii kogudusele kui turistidele ning 200 töömeest hakkas vajalikke treppe ehitama ja istmeid paika panema – neid oli üle 8000. Glasgow’s valmistati Abbey löövi ja kroonimispaiga katmiseks 31 tohutut sinikuldset vaipa ning Bradfordis kooti istmekatete tarvis 4000 jardi sametit. 20 jardi purpursametit kuninganna kroonimiskeebi jaoks tehti Essexis ja see töö võttis kümmekond nädalat.
Mais algasid koos kooride ja orkestritega tseremoonia proovid, millest ka kuninglik perekond ja tulevane kuninganna sageli osa pidid võtma. Juunikuu esimesel päeval toodi Abbeysse 20 miljonit naela maksvad kroonimisregaalid. Ja juba järgmise päeva koidikul oli kuningliku protsessiooni tee äärde – Buckinghami paleest Westminster Abbeysse – kogunenud pool miljonit inimest.
16 kuud oli seda päeva ette valmistatud ja lõpuks oli ta käes – neljapäev, 2. juuni 1953. Westminster Abbey uksed avati kell 5 hommikul, 5.30 asusid reporterid ja kaameramehed kohti sisse võtma. Kell 7 hakkasid külalised katedraalis oma toolidele istuma.
Kell 10.15 istusid kuninganna Elizabeth ja Edinburghi hertsog Buckinghami palee ees kuldsesse tõlda. Algas sõit Westminsteri poole. 11.20 sisenes kuninganna Abbey löövi. Koor laulis hümni, protsessiooni ees kanti Briti monarhia sümboleid, kooriosalt hüüdsid Westminsteri koolipoisid: vivat regina Elizabeth! Peaaltari ette jõudnud kuninganna istus kõigepealt seisuste tooli. Seal andis ta vande – valitseda riiki selle seadustele vastavalt, austada oma rahvast ning Inglismaa ja Šotimaa kirikut.
Seejärel juhiti kuninganna kroonimistooli, kus toimus pika talituse kõige pidulikum osa – püha õliga võidmise tseremoonia. Õli valati kotkakujulisest kannust 12. sajandist pärit hõbedasse lusikasse.
Nüüd rõivastati kuninganna pidulikku valgesse rüüsse ja anti talle üle sajanditevanused monarhia sümbolid. Kalliskividega ehitud mõõk, õigluse sümbol, asetati kuninganna kätele ja pandi peaaltarile. Tema randmed ehiti siiruse ja tarkuse käevõrudega – kingitus Briti impeeriumi riikidelt. Ta sai selga kuldse kuningliku rüü ja keebi. Elizabethi paremasse kätte anti kuningliku võimu ja õigluse sümbol, ristiga skepter, ning vasakusse võrdsuse ja halastuse sümbol, tuviga skepter.
Kui nüüd kogu selle raske hiilgusega ehitud noor habras kuninganna kroonimistooli istus, toodi peaaltarilt Püha Edwardi kroon – purpur, kuld ja kalliskivid – ning peapiiskop asetas selle Elizabeth II-le pähe.
„Jumal kaitsku kuningannat,” laulis koor ja kõik printsid, printsessid, lordid ning teised aadlikud võisid oma kroonid ja pidulikud peakatted pähe panna. Kuninganna kõndis aeglaselt kirikusse püstitatud trooni juurde ja istus, lordid põlvitasid ükshaaval valitseja ees ning suudlesid ta kätt.
Pärast armulauarituaali läks kuninganna Edward Usutunnistaja kabelisse, kus vahetas kullaga kaunistatud rüü pika, punasest sametist ja hermeliiniga ääristatud keebi vastu. Püha Edwardi kroon asendati impeeriumi valitseja piduliku krooniga ning Elizabeth, kuninglikud regaalid käes, läks tagasi kroonimispaika ning kõndis hiigelkõrge löövi all läbi kiriku, läänepoolsest uksest välja. Kolm kümnest Briti impeeriumi valitseja kaitseloomast – ükssarvik, lõvi ja kotkas – valvasid uksel ta samme.
Kroonimistseremoonia oli lõppenud ning selle tunnistajad ei unusta tõenäoliselt iial rituaali hiilgust, pidulikkust ja sära.
Kuid vana Westminster Abbey on tuhande aasta jooksul mõndagi näinud ning kõik Briti impeeriumi tormid, kõik senised kuningad ja kuningannad üle elanud. Teda pole kuigi kerge vapustada või vaimustada.
2011. aasta aprillikuu 29. päev pidi ehk siiski iidse kiriku kivist südant pisut liigutama – tundub ju, et noil vanadel hoonetel on süda ja hing, eks ole? Sel päeval rohetasid Abbey hallide seinte vahel lausa noorte vahtrate alleed ja kiriku sisemus lõi lillesülemitest õitsema. Peeti kuninglikke pulmi!
Kuninganna Elizabeth II pojapoeg prints William ja Catherine Middleton andsid siin peaaltari ees oma abielutõotused. Vana Abbey polnud kaua nii kaunist ja säravat paari võõrustanud – ega nii kuulsaid ja esinduslikke külalisi. Nii et elu ja aeg suudavad sajandite jooksul mõndagi näinud hoonetele ikka mõne üllatuse kinkida.
London
Westminsteri palee
19. sajandi Inglise poeet ja patrioot William Wordsworth kutsub sind nautima vaadet, millest kaunimat polevat tervel maailmal pakkuda. Selle nägemiseks tuleb kõndida või sõita üle Thamesi viiva Westminsteri silla. Teispool silda kulgeb avar varjuline puiestee ning sealt tuleb selle kauneima vaate nautimiseks pilk tagasi üle jõe heita.
Vaade on vapustav küll – jõe teisel kaldal, otse su vastas seisab Londoni ning miks mitte kogu Inglismaa au ja uhkus, Westminsteri palee. See on suur ja pikk, võimas ja ülev, üleni kivipitsiga kaetud, katusel gooti tornide ja tornikeste mets. Päikesepaistes muutub ilmatu hoone peaaegu kuldseks ning kogu toredus kahekordistub jõe liikumatus peeglis. Uusgootika kauneim meistriteos, on Voldemar Vaga kirjutanud.
Selles hoones tegutseb traditsioone armastav Inglismaa parlament juba keskajast peale. On arvatud, et keskajal Thorney Islandiks kutsutud piirkonnas, praeguses Westminsteris, asus juba aastal 1016 valitseja loss. Thorney Island oli noil aegadel Londoni südalinnast tükk maad lääne pool, kuid just sinna laskis kuningas Edward Usutunnistaja oma lossi ning samal ajal ka uue kloostrihoone ehitada. Kloostrit hakati kutsuma läänekloostriks – West Monastery –, mis kiiresti Westminsteriks lühenes. Seega on Westminsteri piirkond siin juba ligi tuhat aastat olemas olnud ja kuningapalee vanemad osad on pärit William Vallutaja järglase, kuningas William II aegadest.
Vanas Westminster Hallis käis koos Inglismaa parlamendi eelkäija Curia Regis, Kuninglik Nõukogu. Palee oli Briti monarhi põhiasukoht kuni suure tulekahjuni aastal 1529, mil osa hoonest maha põles. Sinihabe-kuningas Henry VIII, kes ei hoolinud suurt ei endistest naistest ega sõpradest, võttis siis valitseja väega enda valdusse soosingu kaotanud ministri Thomas Wolsey Yorki palee. Sellele anti uus nimi – Whitehalli loss – ja Henry tegi sellest oma põhiresidentsi, kuigi Westminster jäi ametlikult selleks edasi. Siin tegutsesid parlamendi mõlemad kojad ja riigikohus.
Oo, vana hea Inglismaa! Aadlikud pidasid turniire, jahiseltskonnad ratsutasid linnast välja, lihtrahvas lahutas meelt, vaadates ketserite hukkamist tuleriidal. 16. sajandil suutsid Tudorid Inglismaal pikemaks ajaks rahu kindlustada, tänu millele hakkasid arenema kunstid ja kaubandus.
Charles