Meie kompanii oli alati üksi. Kahes hololahingusimulatsioonis ei saanud me lisajõude, kuna need ei saanud jääda ülekaaluka vaenlase tankitorude ette. Nüüd pidime samuti üksi jääma, sest lisajõude oli vaja mujal.
„Sain aru. Kolmas pataljon ei maabu esialgselt planeeritud alal.”
Arvasin, et see on kõik, mida pataljoniülemal oli mulle hetkel edastada. Ometi ma eksisin.
„4897. jalaväebrigaad on teinud saatusliku vea. Nad valisid maabumiseks liiga ideaalse koha. Nad valisid paiga, mida vaenlase väejuhatus oletas neid valivat,” jätkas kolonelleitnant von Strachwitz mõttevahetust. Ta tundus olevat väga murelik.
Meie ülemad ei kartnud vaenlase rünnakuid. Need olid vältimatud. Ükskõik kui tugeva vaenlasega oli alati võimalik võidelda. Oli võimalus kas võita või kaotada. Seni, kuni oldi vaenlasega lahingukontaktis, oli kõik hästi.
Invasioonijalaväe pataljoni- või brigaadiülema suurim hirm, verdtarretav painaja, hullemast õudusunenäost hullem košmaar oli hoopiski vaikus lahinguruumis ning lahingukontakti puudumine. Kui vaenlane vältis lahingukontakti või taganes lahinguta, oli see kindel märk, mis hoiatas massihävitusrelvade kasutamise eest. Kui olin alles noor õppursõdur, oli Paradise Valley’l 527. jalaväebrigaadiga just nõnda läinud.
Alustatud invasiooni ei olnud võimalik tagasi pöörata või invasioonijalaväeüksusi võõra planeedi pinnal kiiresti mujale ümber paigutada. Invasiooni eesmärk oli ju portaali ülesseadmine ja julgestamine, et sõjatandrile oleks võimalik kiiresti vägesid juurde paisata. Portaali asukohta ei saanud enam muuta, kui selle rajamisega oli kord algust tehtud.
„Härra kolonel, kas te arvate, et 4897. brigaadiga juhtub see, mida Maria ette nägi?” küsisin oma ülemalt.
„Tõenäoliselt. Õnneks meiega seda ei juhtu. Vähemalt selles võime kindlad olla.”
„Luureandmed väidavad, et meie eriüksused on vaenlase kvasarmiinid ja muud kvasarlaengud sajaprotsendiliselt kahjutuks teinud.”
„Kvasarlaengud võib olla tõesti, kuid vaenlasel võib olla vanu, palju primitiivsemaid massihävitusrelvi. Näiteks vesiniku- tuuma- ja neutronpommid on nii algelise ülesehitusega, et nano-, piko- ja femtosfääris ei saa neile midagi teha. Need relvad on palju iidsemad kui nanotehnoloogia ja nanovaglad, piko- ja femtotehnoloogiast rääkimata. Vesinikupommis ei kasutata nanotehnoloogiat, järelikult ei saa nanovaglad seda kahjutuks teha.”
„Kas te arvate, et vaenlane on mineerinud 4897. brigaadi lahinguruumi vesiniku- või tuumamiinidega, mida meie eriüksused pole avastanud ega kahjutuks teinud?”
„Jah. Ma arvan nii. Kindral Panfilov ja brigaadi staap on sama meelt. Ma oletan, et vaenlane lõhkab mõne sellise kohe pärast portaali valmimist koos esimese seda läbiva üksusega. „Shaharändëzi” tankidiviisil pole seega põhjust 4897. jalaväebrigaadi rünnata. Seetõttu ründavad nad meid.”
Taas oli meil valida halva ja väga halva vahel. Kuid igal juhul oli parem vaenlase tankiarmeele vastu astuda, kui massihävitusrelva ohvriks langeda.
„Kas meil on võimalik naabreid kuidagi aidata? Kas on võimalik midagi teha katastroofi ärahoidmiseks?”
„Kindral Panfilov juba võttis nende ülemaga ühendust. Nad on oma esialgset invasiooniplaani muutnud ning allüksusi lahinguruumis veelgi hajutanud. Meil ei ole võimalik rohkem midagi ette võtta. Meie brigaadiülem on meie, mitte 4897. brigaadi ülem. Ta ei saa neid juhtima hakata. On sul veel küsimusi?”
„Ei.”
„Valmistu vaenlase tankirünnaku tõrjumiseks, kuni on veel aega. Üks märkus – ära võta liigseid riske. Praegu ei ole meie ülesanne vaenlase maa-aluste kommunikatsioonide puhastamine, vaid portaali rajamise julgestamine.”
„Sain aru. Olen teinud vea,” tunnistasin ausalt. Pataljoniülem oli tähelepanelik nagu alati, ning seigad, mida pealiskaudne pilk poleks märganud, ei jäänud tema eest varjule.
„Sul vedas. Sa oled elus. Ka mina tegin vea. Oleksin pidanud sind hoiatama, et pataljoni põhijuhtimiskeskus programmeeris sinu lahinguarvuti teatud tingimuste tekkimisel võtma sinu teadvuse üle täieliku kontrolli. See osutus võimalikuks vaid ülitugeva sideme tõttu, mis teie vahel on tekkinud. Seda tehti minu käsul.”
„Kas on veel mingeid tingimusi, mille tekkimisel peaks lahinguarvuti mind võtma täieliku kontrolli alla,” suutsin lõpuks kobamisi painava mõtte endast välja suruda. Fakt, et säärane asi on üldse võimalik, oli mu senist maailmapilti tugevasti vapustanud ning sellesse mõra löönud.
„Ei. Rohkem sääraseid tingimusi pole. Pataljoni põhijuhtimiskeskus hindas tõenäosust, et sul võiks selle sõja ajal tekkida lähivõitluskontakt mõne vaenlase naissoost võitlejaga, vähem kui üheprotsendiliseks. Ometigi ma otsustasin, et ka see on liiga suur risk. Mul oli õigus, sest selline olukord tekkis juba esimese lahingupäeva esimestel tundidel.
Ma ei tea, milline on see oluline roll, mida sa tulevikus täitma pead, kuid ma teen kõik endast oleneva, et anda sulle võimalus seda täita. Muidu poleks ma seda käsku mitte mingil juhul andnud. See rikkus sinu isiksuse suveräänsust. Nagu näed, ülema hoolitsus alluva eest võib mõnikord olla üsna julm. Loodan siiralt, et juhtunu ei kõiguta sinu usaldust minu vastu. Oleksin kurb, kui see oleks vastupidi. Anton, sa ju tead ja ka mina tean, et see sõda jääb mulle viimaseks. Võin enda õigustuseks öelda ainult seda, et puhtad on nende motiivid, kelle tee hakkab lõpule jõudma.”
Meie dialoog oli kestnud juba üle kümne minuti. Oli tunda, et kolonelleitnant von Strachwitzi hing kripeldas, muidu poleks ta minuga nii kaua mõtteid vahetanud. Invasioonipäeval tähendab kümme minutit pataljoniülemale kolossaalselt pikka aega.
„Sain aru, härra kolonel. Mõistan, miks te nii tegite,” kinnitasin oma ülemale. Lootsin, et mu vastus kergendab vähemalt udusule võrra koormat, mille ta oli oma südametunnistusele võtnud.
„Siis on hästi. See oli kõik, mida ma tahtsin öelda,” lõpetas pataljoniülem mõttevahetuse.
Tulin välja maapinnale. Päike hakkas tõusma. Olin näinud päikesetõuse ja – loojanguid mitmel planeedil. Need olid väga erinevad. Teadsin, et pole olemas kahte planeeti, kus päike tõuseks ühtemoodi. Päikesetõus siin, Gort Ashrynil näis neist kõige kaunim.
Hetke pärast mõistsin, miks see nii tundub. Inimese ilumeel ja värvitunnetus oli ju välja kujunenud Maal. Kõik on ju ilus, mis Maaga sarnaneb. Ning see koht siin oli tõesti samasugune nagu Maa, nii palju kui ma Maast üldse midagi teadsin.
Vaatasin mõne hetke päikesetõusu ning jälgisin, kuidas õhuke punakas viirg silmapiiril jõudu kogub.
Invasiooni algusest oli möödunud kaks ja pool Maa standardaja tundi. Meie kompanii lahinguruumis oli vaikne ja rahulik. Kõige raskem hetk näis olevat seljataha jäänud. Kogu 2634. jalaväebrigaad oli maabunud. Esimene ja kolmas pataljon oli vaenlasega lahingukontaktis ning pioneeripataljon pani palavikulise kiirusega portaali üles.
Umbes viie ja poole tunni pärast pidi 8919. tankibrigaad alustama läbimarssi.
Kuid kaks vaenlase tankidiviisi oli meid pihtide vahele võtnud. Vaenlasel võis varuks olla mis tahes üllatusi. Järgmise päikesetõusuni jäi veel terve igavik.
18. PEATÜKK
Karda danaoslasi, kes toovad sulle kingitusi
„Siin teine. Meist umbes üheksakümmend kilomeetrit põhja suunas on hulgaliselt vaenlase tanke maa alt välja ilmunud. Kolmkümmend sekundit tagasi oli neid sada kaheksakümmend kuus, nüüd juba kakssada neli. Neid aina tuleb ja tuleb…” Jean-Roch tundus natuke endast väljas olevat.
„Kas tankid liiguvad teie positsioonide suunas?” katkestasin oma alluva ettekande.
„Ei. Vaenlane seisab paigal.”
„Kas