Detsember. Argipäeva õhtu. Matinkyläs, Fortuna „kiosk-baari” nurga tagant tuli üks poisipeaga, ca 50–55ne purjus mutt mulle küüti. Tundus slaavlane olevat nii välimuselt kui aktsendilt. Üks ca 35ne tüüp oli tal ka kaasas.
Istusid autosse ja sõitsime lähedale Kalastajanmäe poole.
Vanamutt hakkas tagaistmelt minult pärima: „Kas sa oled Eestist või?“ „Olen küll jah,” vastasin rahulikult ja viisakalt. Mutt uuris edasi: „Kas sa sellist taksojuhti kui Aivo ka tunned?” „Ei tunne,” vastasin taas viisakalt. Mutile ei mahtunud midagi hinge ja hakkas tõukama: „Kas sa ei soovi minuga rääkida või?!” Vastasin taas rahulikult, et „Ma võin sinuga rääkida küll.” Ning küsisin: „Millest sa rääkida tahad?” Mutil ikka hõõrus edasi: „Eieiei, sa ikka ei taha minuga rääkida.”
Ma ei viitsinud ka purjus põmmpeaga vaielda ja vastasin lühidalt: „Nojah, kui sa nii arvad.” Selle peale läks mutt veel rohkem käima: „Vouvouvoouuu!”
Siis võttis ka tüüp sõna ja üritas mutti rahustada: „Kuule ära nüüd mölise, mida sa ohid!” aga ega mutt teda kuulanud. Ma naersin tüübi jutu peale ning ütlesin talle ka, et „Ah, las olla, ma näen sellist jama igal õhtul.” Tüüp vastu, et „Soomlased on jah sellised, et kiusavad vahel, aga ega nad sellega midagi paha ei mõtle.”
Ütlesin ka mutile, et „Sorry, anna andeks, aga meil pole millestki rääkida ju.” Selle peale mutt rahunes ja seletas: „Ma olen vähe purjus. Ma vähe kiusan sind lihtsalt.” Ma vastu, et „Sain aru jah. Seda ma näen igal õhtul siin.” „Said aru või?” küsis mutt vastu. „Sain küll jah,” vastasin. Siis kukkus mutt vabandama: „Sorry, ma vabandan oma käitumise ja sõnade pärast. Ma võtan oma sõnad tagasi.” Ja siis küsis kohe, et „Oot, kas sa oled Aivo (soome keeles ka „aju”) või?” Vastasin muiates: „Ei, mina ei ole Aivo. Aivo oli sul keegi tuttav.” Siis uuris mutt edasi, et „Kes sa oled siis?” Vastasin, et „See pole tähtis, kes mina olen.” „Aa, see ei ole tähtis jah,” nõustus mutt ka ise ning lisas: „Tähtis on, et sa viiksid mu Kalastajanmäele.“ „Jah, just, see on tähtis. Loomulikult ma viin su ära,” vastasin. Selle peale mutt tänas mind.
Arumaisaa, mida vittu sa inimene nokid siis, kui sa midagi paha ei mõtle?! Mida sa tuled tõukama ja üritad hinge s..tuda, kui sa paha ei mõtle? Mingisugused stressis ja kibestunud sitapead käivad taksodes oma ängi ja pettumusi välja elamas. Tyri, kui sa stressis oled, mine tee trenni, mine jookse, mine kepi, joo veini, aga maanda oma pingeid kuskil mujal ja millegi meeldivaga, ei andnud mulle selliste kodanike käitumine ikka rahu.
Detsember. Nädalavahetus. Öösel ca kl 1 ajal tulid Niittykumppust ühest pubist küüti kaks tüüpi ja üks tütarlaps. Sõitsime Matinkyllä Matinkalliosse. Kohale jõudes läks tšikk autost välja. Tüübid jäid autosse omavahel arutama, kas üks neist läheb ikka edasi või jääb teise tüübi ja tšiki juurde ööseks. Ja niimoodi kulus paar minutit. Lõpuks maksis üks tüüpidest arve ära ja mõlemad läksid autost välja. Vaatasin, et selge – jäävad ikka mõlemad siia ja tahtsin minema sõita, aga autouks oli lahti veel. Tahtsin just öelda ühele juntti’dest, et „Kuule ole hea, pane nüüd uks ka kinni, et ma tahaks ära sõita,” kui tropp autosse tagasi istus.
Mul oli aga juba matk lõpetatud, arve välja prinditud ja kassa „vaba” peal. Vaatasin tüübile imestunult otsa ja küsisin, et „Kas sa jätkad sõitu veel või?” „Jaa, muidugi,” vastas tüüp nagu enesemõistetavusega.
Panin mittari uuesti käima ja ette viskas jälle 9 eurot alustustasu. Tüüp märkas seda ja küsis, et „Kas ma pean jälle alustustasu maksma või? Vastasin, et „Jah, et ma arvasin, et sa jääd siia ja tegin kassa vabaks juba. Su sõber ju maksis arve ära.” Tropp ikka vastu: „Eiii, ma ju ütlesin sulle, et ma jätkan sõitu.” Ma vaidlesin vastu, et „Sa ei öelnud minule mitte midagi. Sa vaidlesid oma sõbraga, et kas jääd siia või lähed edasi. Ja kuna sa läksid juba autost välja, siis ma arvasin, et sa jääd siia.” Tainapea ikka omakorda vastu, et „Nooojah, aga ma ei maksa jälle alustustasu.” Ma siis omakorda, et „Kui sa ei maksa, siis telli omale uus takso!”„Einooooh, mis ma pean nüüd välja minema või? Ma vastu, et „Pead jah, kui sa ei taha arvet algusest peale maksta. Siis lähed välja ja võta mõni muu takso.”„Einooojaaah, nooojaahhh, pea siis kinni,” otsustas tüüp siiski.
Pidasin kinni ja tüüp astus välja ning jäi tänava äärde. Mul pohhui. Passi siin tänaval, oota uut taksot. Sellele maksad ikka alustustustasu. Enda valik sul. Ise tegin jälle hukkaajo, võtsin seejärel uue tellimuse ja sõitsin uue kliendi järgi.
Detsember. Argipäeva õhtu. Sain tellimuse Tapiolas ühe büroohoone juurde. Tellimus oli aga jälle koostatud mingi segase kodaniku poolt. Firma nimeks oli Tapiola OY pandud, kuigi sellist firmat ei asu sellisel aadressil.
Jõudsin kontori ukse ette. Kohe hüppas mingi 50–55aastane blond proua ligi, tegi hirvesilmad pähe ja küsis mu käest, et „Kas sa oled tellitud takso või?” „Olen küll jah,” vastasin ja küsisin vastu, et kas tema tellis omale takso. „Ei, ma ei tea, sealt keegi adminnilauast tellis, aga ma ei tea, kas mulle ka telliti.” Tere hommikust, kes seda teadma peaks siis, kas sulle on takso tellitud! Vastasin talle siis, et „Ma ei saa niimoodi peale võtta, et kui Te ei tea, kas Te olete takso omale tellinud. Ja veel enam – Teil pole tellimisnumbrit. Ilma selleta ma EI TOHI lihtsalt kedagi peale võtta.”
Proua vastas seepeale, et „Ma lähen küsin adminnilt üle” ja tormas majja sisse tagasi. Enne, kui ta aga adminnilauani jõudis, nägi ta aga kedagi tuttavat. Kukkus sellega embama ja kumbama ning tellimuse järgi küsimine ununes tal üldse. Eino anna kannatust ikka keskendumisvõimet – nagu kärbsel – pilgutab korra silma ja juba on meelest läinud, mida tegema pidi.
Tänav Matinkyläs, kuhu ma „teravast pliiatsist Maailma-Matti ” uut taksot ootama jätsin
Juba vandusin endamisi „Kuradi fakk, ma tõmban nahhui siit. See on jälle mingi tühi tellimus”. Siis aga astus paari meetri kauguselt ligi üks härra. See ajas oma kolleegiga vist juttu seal ukse ees ja küsis mu käest, et „Kas ma olen tellimus 00 või?” „Olen küll jah,” ja küsisin kohe vastu, et „Kas te olete omale tellinud takso ja telli nr on 00?” „On jah,” vastas härra. Einoh vahva, mida muljetame siis siin, aru ma ei saa, mõtlesin. Sõnasin siis härrale, et „Just käis üks proua siin taksot küsimas, aga ma ei võtnud teda peale, sest tal polnud numbrit.” „Oijah, Sorry jah,” vabandas Vana ja lisas: „Jah, jäin siin vähe juttu ajama ja ei PANNUD TÄHELE, et takso tuli.” Kuradi „terav pliiats”, kuidas sa ei näe 4,5meetrist musta värvi veokit omal molli ees, mis sulle peaaegu varvastele parkis?! Mida sa üldse tähele paned kontori ukse ees, kus on kaks inimest ja üks auto?! Mis autod sulle veel siia ukse ette üldse sõidavad, ei tea, vandusin endamisi.
Detsember. Nädalavahetus. Hommikul ca kl 7 ajal sain Leppävaaras tellimuse taksopeatusest ca kilomeetri kaugusele ühe korrusmaja juurde.
Potentsiaalseteks klientideks olid üks ca 25–30ne tüüp ja umbes samas vanuses tibi. Sellised lihtsalt, odavalt riides, võiks isegi öelda „väsinud” rõivastuses. Riided tundusid ikka päris kulunud ja vanad olevat.
Paar tuli trepikojast välja. Lehvitas mulle, andes märku, et nemad tellisid takso. Ootasin, et nad tuleksid autosse. Kuid neil olid muud plaanid. Nad süütasid suitsud põlema … WTF! Nagu! Lasin küljeklaasi alla ja küsisin: „Mis te hakkate nüüd suitsu tegema või???” „Jah!“ Vastas tüüp.