Jobsiga samal ajal esines sel kolmapäeval veidi väiksemas seminariruumis kahekümne kolme aastane Maya Lin, kes sai kuulsaks eelmise aasta novembris, kui Washingtonis avati tema Vietnami sõja veteranide memoriaalkompleks. Nad said headeks sõpradeks ja Jobs kutsus Lini Apple’isse külaskäigule. „Läksin nädalaks Steve’i juurde tööle,” meenutas Lin. „Küsisin temalt: „Miks meenutab arvuti kohmakat telerit? Miks sa ei võiks teha midagi õhukest? Miks mitte lamedat sülearvutit?””Jobs vastas, et see on tema eesmärk kohe, kui selleks on tehnoloogia olemas.
Jobsi arvates ei toimunud tollal tööstusdisaini vallas midagi erakordset. Tal oli Richard Sapperi lamp, ja seda ta imetles. Talle meeldisid ka Charles ja Ray Eamsi mööbel ning Brauni Dieter Ramsi tooted. Aga tööstusdisaini maailmas ei olnud innustavaid ja silmapaistvaid kujusid, nagu kunagi olid olnud Raymond Loewy ja Herbert Bayer. „Tööstusdisaini alal juhtus vähe põnevat, eeskätt just Silicon Valleys, ja Steve kibeles seda muutma,” meenutas Lin. „Ta eelistas elegantset ja mängulist, aga mitte ülepingutatud disaini. Talle meeldis minimalism, mis tulenes zenilikust pühendumisest lihtsusele, aga ta ei lasknud sel oma tooteid külmaks muuta. Need olid alati vahvad. Ta suhtus tootekujundusse kirglikult ja ülimalt tõsiselt, aga samas oli selles ka mänguline moment.”
Jobsi disainimeele arenedes hakkas talle eriti meeldima jaapani stiil ning ta veetis rohkem aega selle suuna esindajate Issey Miyake ja I. M. Pei seltsis. Oluliselt mõjutas Jobsi ka tema budistlik taust. „Minu meelest on budism, eeskätt Jaapani zen-budism, esteetiliselt jumalik,” ütles ta. „Minu arust kõige taevalikumad on Kyōto aiad. Mind liigutab sügavalt selle kultuuri pärand, mis tuleneb otseselt zen-budismist.”
Nagu Porsche
Jef Raskini visiooni järgi oleks Macintosh pidanud olema nagu nurgeline kaasaskantav kohver, mida saab sulgeda, kui klaviatuur vastu ekraani lükata. Kui Jobs projekti juhtimise üle võttis, otsustas ta kaasaskantavuse tuua ohvriks eripärasele disainile, mis ei võtaks laual kuigi palju ruumi. Ta viskas lauale telefoniraamatu ja teatas inseneride õuduseks, et arvuti ei tohiks sellest rohkem ruumi võtta. Nii asusidki Jerry Manock ja Terry Oyama välja mõtlema lahendusi, mille puhul ekraan paikneb arvutikasti kohal ja klaviatuur on sootuks eraldi.
1981.aasta ühel märtsikuu päeval tuli Andy Hertzfeld lõunapausilt tagasi ja avastas Jobsi nende Maci-prototüübi juurest tõsises jutuajamises loomingulise juhi James Ferrisega. „Sel peab olema klassikaline välimus, mis ei lähe moest, nagu on näiteks Volkswageni Põrnikas,” ütles Jobs. Ta oli isalt õppinud klassikaliste autode välimust hindama.
„Ei, see ei sobi,” vaidles Ferris. „See peaks meenutama uhket Ferrarit.”
„Ei, Ferrari ei sobi ka,” sõnas Jobs. „Pigem nagu Porsche!” Jobsil oli tol ajal Porsche 928. Kui Bill Atkinson tal ühel nädalavahetusel külas käis, viis Jobs ta õue autot imetlema. „Suurepärane kunst ei arvesta maitsega, vaid sunnib maitseid kohanema,” ütles ta Atkinsonile. Ta imetles ka Mercedese disaini. „Nad on aastatega muutnud oma autode välimuse pehmemaks, aga detailid rangemaks,” sõnas ta ühel päeval parklas ringi jalutades. „Sama peame ka Macintosh’iga tegema.”
Oyama joonistas esialgse kavandi ja lasi kipsist mudeli valada. Maci meeskond kogunes kokku ja avaldas mõtteid. Hertzfeld ütles selle kohta „armas”. Teised paistsid ka rahul olevat. Ja siis tõi Jobs kuuldavale terava kriitika: „See on liiga nurgeline, peab olema ümaram. Esimese kaldkandi raadius peab olema suurem, ja mulle ei meeldi ka kaldserv.” Jobs pidas äsjaomandatud tööstusdisainislängi kasutades silmas arvuti külgi ühendavaid kandilisi või ümaraid servi. Aga siis tõi ta kuuldavale kõlava komplimendi. „See on algus.”
Iga kuu tõid Manock ja Oyama välja uue mudeli, pidades silmas Jobsi märkusi. Viimaselt kipsmudelilt tõmmati dramaatiliselt kate pealt ja eelmised mudelid sätiti selle kõrvale ritta. See aitas neil hinnata muutusi disainis, aga lisaks sellele ei saanud Jobs nüüd enam väita, et mõnd tema soovitust on eiratud. „Neljandat mudelit ei suutnud ma enam kolmandast eristada,” meenutas Hertzfeld. „Ent Steve oli endiselt kriitiline ja teatas, et talle meeldib või ei meeldi see või too detail, mida mina enam ei märganudki.”
Ühel nädalavahetusel läks Jobs Palo Altosse Macy’se kaubamajja ja uuris seal kodumasinaid, eeskätt Cuisinarti. Esmaspäeval tormas ta Maci kontorisse, lasi disainimeeskonnal ühe köögikombaini ära osta ja tegi selle kaldservadele ja kaartele tuginedes hulga uusi ettepanekuid.
Jobs nõudis järjekindlalt, et arvuti peab nägema välja kasutajasõbralik. Selle tulemusena hakkas see meenutama inimese nägu. Kettaseade asus ekraani all ning seetõttu oli arvuti kõrgem ja kitsam kui teised ning meenutas pead. Aluse kohal olev vahe tekitas lõua mulje, ja Jobs muutis plastmassriba ülemises servas kitsamaks, kõrvaldades sellega neandertallast meenutava lauba, mis oli teinud Lisast veidi eemaletõukava arvuti. Apple’i korpuse disaini patent anti välja nii Steve Jobsi kui ka Manocki ja Oyama nimele. „Ehkki Steve ei tõmmanud ühtki joont, muutsid tema ideed ja inspiratsioon disaini selliseks, nagu see on,” ütles Oyama hiljem. „Tõtt-öelda ei teadnud me, milline näeb välja „kasutajasõbralik” arvuti, kuni Steve meile seda ütles.”
Jobs suhtus ka ekraanil olevasse samasuguse põhjalikkusega. Ühel päeval saabus Bill Atkinson erutatuna Texaco Towersisse. Ta oli äsja välja töötanud geniaalse algoritmi, mis joonistas ekraanile kiiresti ringe ja ovaale. Ringide joonistamiseks on tavaliselt vaja arvutada ruutjuuri, mida 68000 mikroprotsessor ei suutnud. Ent Atkinson leidis lahenduse, tuginedes faktile, et paaritute numbrite jada summa annab ruutjuure jada (näiteks 1+3 = 4, 1+3+5 = 9 jne). Hertzfeld meenutas, et kui Atkinson oma demo tööle pani, avaldas see muljet kõigile peale Jobsi. „Nojah, ringid ja ovaalid on ju toredad,” tähendas ta. „Aga kuidas saaks joonistada ümarate nurkadega nelinurki?”
„Me vist ei vajagi seda,” arvas Atkinson, selgitades, et see on peaaegu võimatu. „Tahtsin, et graafika oleks lihtne ja põhitoimingud piirduksid tõepoolest vajalike funktsioonidega,” meenutas ta.
„Ümarate nurkadega nelinurki on kõikjal!” teatas Jobs, hüppas püsti ja sattus üha enam hoogu. „Vaata selles ruumis ringi!”Ta osutas tahvlile, lauale ja teistele esemetele, mis olid tõepoolest nelinurksed ja ümarate nurkadega. „Ja vaata välja! Seal on sääraseid kujundeid kõikjal!”Ta vedas Atkinsoni endaga õue kaasa, osutades autoakendele, reklaamtahvlitele ja tänavasiltidele. „Kolme kvartali peale leidsime seitseteist näidet,” ütles Jobs. „Osutasin neile kõikjal, kuni ta oli selles täiesti veendunud.”
„Kui ta viimaks parkimist keelava sildini jõudis, andsin ma alla ja ütlesin: „Olgu, sul on õigus. Meil on vaja põhitoimingutesse ka ümarate nurkadega nelinurka!””Hertzfeld meenutas: „Bill tuli järgmisel hommikul tööle, lai naeratus näol. Tema demo joonistas nüüd ülimalt kiiresti ilusate ümarate nurkadega nelinurki.” Pärast seda olid dialoogikastid ja aknad ümarate nurkadega nii Lisal kui ka Macil, aga ka kõikidel teistel arvutitel.
Reedis läbitud kalligraafiakursusel hakkas Jobs jumaldama erinevaid seriifidega ja seriifideta kirjatüüpe, proportsionaalseid tähevahesid ja reasamme. „Kui me esimest Macintosh’i välja töötasime, tuli see kõik mulle meelde,” rääkis Jobs hiljem. Kuna Macil olid bittrasterid, oli sellele võimalik luua lõputult erinevaid kirjatüüpe – alates elegantsest kuni veidrateni – ja neid pikselhaaval ekraanile tuua.
Kirjatüüpide disaini tarbeks palkas Hertzfeld Philadelphia eeslinnast keskkooliaegse sõbra Susan Kare’i. Nad andsid kirjatüüpidele nimed Philadelphia põhilise rongiliini peatuste järgi: Overbrook, Merion, Ardmore ja Rosemont. Jobsi meelest oli see põnev protsess. Ühel päeval hakkas ta tõsisemalt kirjatüüpide nimede peale mõtlema: tema meelest olid need „väiksed linnakesed, mida keegi ei tea”. „Need peaksid olema maailmalinnad!”Kirjatüübid nimetati ümber Chicagoks, New Yorgiks, Londoniks, San Franciscoks, Torontoks ja Veneetsiaks.
Markkula