„Vist see, et naabreid ei tasu vihale ajada,” vastas Conner.
Alex mühatas laitvalt.
„Conner, ära jama! See nüüd küll „Okasroosikese” mõte ei ole,” ütles ta etteheitvalt.
„On ikka,” seletas Conner. „Kui kuningas ja kuninganna oleksid selle totaka haldja peole kutsunud, poleks midagi sellist ülepea juhtunudki.”
„Nemad ei saanud sinna midagi parata, et kõik nii läks,” sõnas Alex. „Kolmeteistkümnes haldjas oli kuri ja oleks pisikese printsessi tõenäoliselt nii või teisiti ära neednud. „Okasroosike” on lugu sellest, kuidas vältida paratamatut. Tema vanemad püüdsid printsessi ohu eest kaitsta ja lasksid terves kuningriigis kõik kedervarred ära hävitada. Tüdrukut kaitsti nii hoolega, et tal polnud ohust aimugi, aga ikkagi torkas ta endale näppu kohe esimese kedervarrega, mida ta elu sees nägi.”
Conner vaagis seda varianti ja raputas pead. Omaenda versioon meeldis palju rohkem.
„Pole nõus,” vaidles ta. „Ma olen näinud, kui pahaseks sa saad, kui sind vahel kuhugi ei kutsuta, siis on sul endal ka selline nägu peas, et oleksid valmis mõne tite ära needma.”
Alex heitis Connerile nii tigeda pilgu, et selle üle oleks uhke olnud isegi proua Peters.
„Ehkki muinasjutte ei ole võimalik valesti tõlgendada, tuleb siinkohal igatahes öelda, et nüüd panid küll kõvasti mööda,” ütles Alex.
„Ma ütlen ainult niipalju, et inimesed vaadaku ette, keda nad eemale tõrjuvad,” seletas Conner üle. „Mul oli algusest peale tunne, et Okasroosikese vanemad olid selle ära teeninud, mis nendega juhtus.”
„Ohoh?” osatas Alex. „Nähtavasti mõtled siis sedagi, et Hansuke ja Greteke olid selle ära teeninud?”
„Jah,” möönis Conner ja tundis end väga teravmeelsena. „Ja nõiamoor niisamuti.”
„Mismoodi?” küsis Alex.
„Vaat niimoodi,” muigas Conner, „et kui tahad kommidest majakest, siis ära ela paksude laste naabruses. Paljudel muinasjututegelastel pole nagu üldse kainet mõistust.”
Alex tõi kuuldavale veel ühe tauniva mühatuse. Conner arvutas, et enne kojujõudmist võib neid kosta vähemalt viiekümne ringis.
„Nõiamoor ei elanud nende naabruses! Hoopis paksus metsas! Mäletad, nad pidid leivaraasukestega teed märgistama, et oskaksid pärast tagasi tulla. Ja maja mõte selles oligi, et lapsi ligi meelitada! Lapsed olid tegelikult ju näljas,” tuletas Alex vennale meelde. „Tee enne tõsiasjad selgeks, kui kritiseerima tuled.”
„Kui nad näljas olid, kuidas nad said siis leivaraasukesi pilduda?” küsis Connor. „Minu meelest olid nad parajad marakratid.”
Alex mühatas taas.
„Ja mida su segane arunatuke „Kuldkihara ja kolme karu” õpetliku iva kohta välja mõtles?” küsis Alex trotslikult.
„Lihtne,” vastas Conner. „Hoidke uksed lukus! Röövleid on igat mõõtu ja masti. Usaldada ei saa isegi pisikesi lokkispäiseid plikatirtse.”
Alex mühatas uuesti ja põimis käed rinnal vaheliti. Ta nägi vaeva, et mitte itsitama hakata; ta ei tahtnud venna arvamust kinnitada.
„„Kuldkihar” räägib tagajärgedest! Proua Peters ise ütles,” teatas Alex. Ehkki ta poleks seda mingi hinna eest tunnistanud, oli vennaga vahel õige lõbus vaielda. „Aga „Jack ja oavars”?” küsis ta.
Conner pidas viivukese aru ja naeratas siis üleannetult. „Halvad oad võivad põhjustada hullematki kui seedehäireid,” vastas ta ja kõõksus sisimas hüsteeriliselt naerda.
Alex ajas huuled torru, et naeratust varjata.
„Mis sinu arust „Punamütsikese” õpetlik iva võiks olla?” uuris ta. „Kas arvad, et ta oleks võinud kingikorvi vanaemale postiga saata?”
„Taibu oled!” kiitis vend. „Aga minul on sellest Punamütsikesest algusest peale kahju. Kohe näha, et vanemad temast just eriti ei hoolinud.”
„Miks sa niimoodi arvad?” Alex imestas, et Punamütsikese muinasjutust võis midagi sellist välja lugeda.
„Kes saadaks oma tütre pimedasse metsa, kus elab hunt, ja annaks veel ahjust tulnud toidu kaasa ja punase jaki selga?” küsis Conner vastu. „Nad oleksid ju nagu lausa palunud, et hunt ta nahka pistaks! Ilmselt käis tüdruk neile kõvasti närvidele!”
Alex hoidis küll kogu jõust naeru tagasi, aga Conneri rõõmuks lipsas vaikne turtsatus siiski kuuldavale.
„Ma teadsin, et salaja oled sa minuga nõus,” võidutses Conner ja müksas õlaga õe õlga.
„Conner, just sinusugused inimesed lagastavad muinasjutud ära, nii et teised ei saa neist enam rõõmu tunda,” manitses Alex ja pühkis naeratuse näolt. „Tehakse muudkui muinasjuttude üle nalja, ja korraga läheb terve sõnum lihtsalt … lihtsalt … kaotsi …”
Alex jäi äkki seisma. Aegamisi kadus ta näost kogu jume. Tema pilk jäi pidama millelegi teisel pool tänavat, millelegi, mis valmistas nähtavasti suurt pettumust.
„Mis sul hakkas?” küsis Conner ja pööras ringi.
Alex vaatas üksisilmi üht suurt maja. See oli kena maja, siniseks värvitud, valgete iluliistude ja mitme aknaga. Majaesine õu oli kujundatud lausa täiuslikult kauniks: täpipealt parajal määral muru ja värvikirevaid lilli ning ronimiseks ideaalne suur tammepuu.
Kui majad saaksid naeratada, siis oleks selle maja suu olnud lausa kõrvuni.
„Vaata!” Alex osutas sildile „Müüa”, mis seisis tamme kõrval. Hiljaaegu oli sellele lisatud erepunane triip kirjaga „Müüdud”.
„Müüdigi maha.” Alex vangutas aeglaselt ja uskumatult pead. „Müüdigi maha,” kordas ta, soovimata tõtt tunnistada.
Ka Conneri ümar nägu tõmbus kahvatuks. Hetke jõllitasid kaksikud vaikides maja, kumbki ei teadnud, mida teisele öelda.
„Eks me ju teadsime, et viimaks see ikka juhtub,” lausus Conner.
„Miks ma nii väga üllatusin?” arutas Alex tasakesi. „Vist sellepärast, et maja oli nii kaua müügis, et mul tekkis juba tunne, et ta … noh, saad aru … ootab meid ära.”
Läbi silmi valguvate pisarate nägi Conner, et õele valguvad pisarad silmi.
„Tule, Alex,” ütles Conner ja hakkas edasi minema. „Lähme koju.”
Tüdruk vaatas veel hetke maja ja järgnes siis vennale. See maja siin oli vaid üks nendest asjadest, mille Baileyde perekond hiljuti oli kaotanud …
Aasta tagasi, kõigest mõned päevad enne kaksikute üheteistkümnendat sünnipäeva, sai Alexi ja Conneri isa töölt tulles autoõnnetuses surma. Härra Baileyle kuulus kõigest paari tänava kaugusel raamatupood Bailey’s Books, nii et suure õnnetuse juhtumiseks läks tarvis vaid paari tänavajupikest.
Kaksikud ja ema ootasid õhtusöögilaua ääres murelikult isa koju ning siis helises telefon ja anti teada, et isa enam koju ei tule, ei täna õhtul ega üldse kunagi. Varem polnud isa kordagi õhtusöögile hilinenud, niisiis teadsid nad kohe, kui telefon helisema hakkas, et midagi on pahasti.
Alex ja Conner ei suutnud unustada telefonile vastava ema nägu – tema ilme rääkis ainsagi sõnata, et nüüdsest pole nende elu enam kunagi selline nagu enne. Ilmaski varem polnud nad ema niimoodi nutmas näinud nagu sel õhtul.
Pärast seda toimus kõik väga kiiresti. Kaksikutel oli raske meeleski pidada, millises järjekorras kõik käis.
Nad mäletasid, et ema helistas hirmus paljudesse kohtadesse ja täitis hästi palju dokumente. Nad mäletasid,