„Proua Peters, palun vabandust, ma ei saa täna pärast tunde jääda! Mulle tuli just praegu üks asi meelde!”
„Härra Bailey! Tulge silmapilk tagasi!” hõikas õpetaja talle pahaselt järele, kuid oli juba hilja. Poiss oli kadunud.
Conner kihutas mööda tänavat, nagu jalad võtsid. Alexil oli tubli edumaa, kas ta jõuab õigeks ajaks koju, et õde tagasi hoida? Mis saab siis, kui õde on selleks ajaks juba läinud, kui tema ükskord koju jõuab? Mis saab siis, kui ta õde enam ilma peal ei näe? Jalad lõid tulitama, küljes hakkas valusalt pistma, süda tahtis rinnakorvist välja karata, aga Conner jooksis muudkui edasi. Mõttes palvetas ta, et veel poleks liiga hilja …
Alex oli jõudnud vaevalt viis minutit kodus olla, kui „Muinasjutumaa” hakkas jälle halvasti käituma. Tüdruk jooksis trepist üles oma tuppa ja pani kohe ukse enda järel kinni.
Ta võttis „Muinasjutumaa” koolikotist välja ja asetas põrandale. Niipea kui ta kaane avas, täitus tuba kuldse kumaga. Tüdruk naeratas endamisi. Alex oli ikka ja alati lootnud, et temaga midagi maagilist juhtuks, ja nüüd viimaks oligi see käes.
Ta tõmbas koolikotist pliiatsi, asetas selle avatud raamatule ja jälgis, kuidas pliiats kaob. Tüdruk vaatas toas ringi, otsides, mida võiks veel raamatusse poetada. Pliiatsid olid otsas ja riiulisse olid alles jäänud ainult need raamatud, mida ta soovis alles hoida. Pilk langes koolikotile; koolikotte oli tal küllaga.
Ta asetas koolikoti kogu täiega raamatu peale ja jälgis, kuidas seegi vajub aeglaselt muinasjuturaamatusse. Kuhu kõik need asjad lähevad? Kas raamat toimetab need maailma teise otsa? Kas virn tema kooliasju on nüüd Indias või Hiinas?
Või äkki saadab raamat asjad hoopis teistsugusesse paika? Kas on võimalik, et need lähevad mõnda teise maailma? Kas see on sama maailm, kuhu Alex salamisi igatseb?
Oli ainult üks võimalus, kuidas seda teada saada.
Seda mõtet oli ta terve nädala alla surunud. Mis siis saab, kui ta ise raamatu sisse läheb? Ei, sellist rumalust küll teha ei või. Mis siis, kui sealt ei saagi enam välja?
Aga kui torkaks raamatu sisse ainult käe? Mis juhtuks? Kas hakkaks valus? Kas käsi kaoks tervenisti ära? Uudishimu sai ettevaatusest võitu. Alex laskus põlvili ja kummardus ülima ettevaatlikult raamatu kohale.
Ta alustas sõrmeotstest. Esialgu ei juhtunud midagi. Valu polnud; ta tundis vaid soojust ja kihelust. Alex sirutas käe pisut kaugemale. Käsi oli nüüd randmest saadik sees ja endiselt polnud juhtunud midagi murettekitavat. Ta läks veidi kaugemale; raamat ulatus nüüd küünarnukini. Poleks raamatut vahepeal, tolkneks käsi välja juba alumise korruse laest.
Alex kummardus veel rohkem ette ja sukeldus raamatusse peaaegu õlast saadik. Ta liigutas kätt raamatu sees ringi ja otsis kobamisi, kas seal ei leidu midagi, millest kinni hoida.
Äkki prahvatas tüdruku toa uks valla ja sisse tormas Conner, higine ja hingetu. „Alex! Ära tee!”
Vend ehmatas teda. Alex kaotas tasakaalu ja kukkus – pea ees – raamatusse!
„AAALLLEEEXXX!” karjatas Conner õele järele. Ta prantsatas maha, et Alexil jalast kinni krahmata, enne kui too täielikult kaob, aga jäi hiljaks. Alex oli kukkunud „Muinasjutumaa” sisemusse.
VIIES PEATÜKK
KONNA SUU LÄBI
Enam polnud Alex oma toas. Ta langes maailma, mis oli tulvil valgust.
Ta kukkus üha sügavamale ja kiiremini. Pea käis ringi ja tal oli hirm. Ta karjus appi, aga kuulis üksnes omaenda häält. Kas see kukkumine ei lõpegi? Kas ta on surnud? Ei tea, kas ta oma perekonda ka veel kunagi näha saab?
Alex kuulis lindude sädinat ja tuule kahinat puulatvades. Hääl tundus olevat üha ligemal, tema aga aina langes ja langes, teadmata, kuhu omadega välja jõuab …
„Ai!” tegi Alex kõvale pinnale jõudes. Mütsatus tegi omajagu haiget, aga siiski mitte tõsiselt viga. Kui poleks olnud seda järsku maandumist, mõtleks ta kindla peale, et näeb kõike unes.
Ta tõusis kähku jalule ja katsus pulssi, et kindel olla, et süda ikka töötab; niipaljukest kui ta aru sai, oli ta ikka elus. Tüdruk oli õige tänulik, et see kukkumine viimaks lõppes … aga kuhu oli ta õigupoolest kukkunud?
Ta seisis jalgteel keset paksu metsa. Puud olid kõrged ja tumedad, tüvel ereroheline samblakord. Läbi kerge udu tungisid päikesekiired. Kõrgel puu otsas kraaksusid linnud, ja kui hoolega kuulatada, kostis kaugelt ojavulinat.
Alex keeras kannal ringi ja vaatas igasse suunda. Uut ümbrust uurides hingas ta järjest kiiremini. Kas ta pöörab äsja juhtunule liiga palju või liiga vähe tähelepanu? Ja mis siis ikkagi juhtus?
Ta vaatas üles ja uuris, ega ülal pole mingit avaust, kust ta oleks võinud läbi kukkuda; ta lootis näha mingit akent, mille kaudu saaks oma tuppa vaadata, aga nägi pea kohal vaid puuoksi ja taevast.
„Kus ma olen?” küsis ta iseendalt.
„AAAAAAAAAAHHHHHHHHHH!” Otsekui välk selgest taevast langes Conner kõva mürtsuga õe kõrvale. Ta oli kahvatu ja kisas, käed-jalad harali. „Kas ma olen elus? Kas ma suren ära? Kas ma olen juba surnud?” küsis ta maas lamades, silmad kinni pigistatud.
„Sa oled elus!” vastas Alex. Ta oli venda nähes nii rõõmus nagu ei kunagi varem.
„Alex, kas see oled sina?” küsis Conner. Aegamisi avas ta algul ühe, siis teise silma ja vaatas ringi. „Kus me oleme?” küsis ta, kui Alex ta jalule upitas.
„Paistab, et mingis nagu … metsas,” vastas õde.
See mets ei olnud ühegi varem nähtud metsa moodi – vähemalt mitte päriselus nähtud. Värvid olid väga erksad ja õhk väga karge. Oli tunne, nagu oleksid nad sattunud mingi maali sisse, ja Alex oli kindel, et on seda maali juba kusagil näinud.
„Vaata,” näitas Conner sõrmega maha. „Kõik meie pliiatsid!”
Jalgrada oli üle puistatud pliiatsitega, mida Alex oli nädal otsa raamatusse pillanud. Segamini hunnikust leidis tüdruk ka oma koolikoti ja mõned mustad sokid. Kus aga olid kõik need raamatud, mis ta oli „Muinasjutumaale” läkitanud?
„Nii et siia nad siis tulidki!” tähendas Alex.
„Aga kuhu siia?” päris Conner. „Kui kaugel me kodust oleme?”
Alex ei osanud vennale vastata. Ta jäi sama murelikuks nagu Conner. Nad olid veel hullemas olukorras kui lihtsalt ära eksinud.
„Kõik puha sinu süü, Alex!” ütles Conner.
„Ah minu süü?” kisas Alex. „Oleksid sa lihtsalt uksele koputanud, selle asemel et minu tuppa tormata, nagu oleks tuli lahti, siis poleks me praegu siin!”
„Ma tabasin ära, mis sul plaanis oli,” ütles Conner. „Pidin sind takistama!”
„Mul polnud plaaniski raamatusse sisse kukkuda. Tegin ainult vähehaaval katseid!” seletas Alex. „Sul polnud tarvis siia järele tulla.”
„Oh, muidugi! Nii et oleksin pidanud sind üksipäini raamatusse jätma?” hüüatas Conner. „Mida ma emale oleksin öelnud, kui ta koju tuleb? „Tsau, emps, kas tööl läks hästi? Alex kukkus läbi raamatu ja kadus ära. Noh, mis õhtuks süüa saab?” Ole nüüd ikka!”
Conner hakkas õhku hüppama, nii kõrgele, kui vähegi suutis.
„Mida sa teed?” küsis Alex.
„Me kukkusime. Kusagilt sealt. Ülevalt. Alla. Kuidagimoodi. Peab ju. Tagasi ka. Saama,” hingeldas poiss, aga kogu karglemine oli tühi töö. Viimaks väsis Conner