„See on tähtis.” Järsku haaras Jordan tal randmest kinni. Cassie silmitses hämmeldunult oma kätt, teokarbid pihus värisesid ja ta oli ootamatust haardest nii ehmunud, et ei teinud piiksugi. „See on väga tähtis,” kordas Jordan, ning Cassie märkas pinget poisi kehas ja haistis kirbet higihaisu. See oli vastik ja ta tegi tõsiseid jõupingutusi, et säilitada neutraalne üllatunud ilme. Ta kartis, et poiss võib ta enda vastu tõmmata, aga too piirdus randme väänamisega.
Ta proovis end vaos hoida, aga karjatas tahtmatult. Osaliselt oli karje tingitud valust, aga samas oli see reaktsioon millelegi, mis sähvatas poisi silmades – see oli fanaatiline, inetu ja kõrvetas nagu tuli. Ta ahmis ehmunult õhku ja mõtles, et pole lapsepõlvest saadik nii väga kartnud kui praegu.
„Jah, ma olen kindel,” sõnas ta hingetuna, vaadates kindlameelselt neisse inetutesse silmadesse. „Ta jooksis sinna, neeme poole.”
„Tule, Jordan, jäta ta rahule!” hõikas Logan. „Ta on alles laps. Lähme!”
Jordan kõhkles. Ta teab, et ma valetan, mõtles Cassie, taipamata, miks see mõte talle meeldib. Ta teab, aga ei julge oma aimdust usaldada, sest ta ei taipa, kuidas ta seda teab.
Usu mind, mõtles ta poisi pilgule julgelt vastates ja soovis, et too teeks, mida öeldi. Usu mind ja mine ära. Usu mind.
Poiss lasi ta randmest lahti.
„Vabandust,” pomises ta pahuralt, pöördus ja lippas teiste juurde.
„Just,” sosistas Cassie ja jäi hiirvaikselt seisma.
Erutusest judisedes saatis ta pilguga noormehi, kes sörkisid üle märja liiva, nende üles-alla liikuvaid küünarnukke ja põlvi ning Jordani selja taga laperdavat tuulepluusi. Nõrkus levis kõhust jalgadesse ja äkitselt olid ta põlved pehmed nagu kitt.
Ühtäkki sai ta taas teadlikuks ookeani kohinast. Rahustav heli mässis ta endasse. Kui neli jooksjat ümber kaljunurga keerasid ja tema vaateväljast kadusid, keeras ta end kai poole, et punasejuukseline poiss paadist välja kutsuda.
Poiss oligi juba väljas.
Cassie andis sültjatele jalgadele korralduse keha kai juurde kanda. Poiss ei liigutanud end ja tema näol oli ilme, mis tekitas Cassies kummalise tunde.
„Sa pead siit kohe kaduma – või end uuesti ära peitma,” lausus Cassie ebalevalt. „Nad võivad iga hetk tagasi tulla…”
„Seda ma ei usu.”
„Sellisel juhul…” kogeles Cassie talle hirmunult otsa vaadates. „Su koer oli väga tubli,” suutis ta viimaks endast välja pigistada. „Selles mõttes, et ei haukunud ja oli nii rahulik.”
„Ta tajub ohtu.”
„Kas tõesti?” Cassie silmitses randa, püüdes välja mõelda, mida veel öelda. Poisi hääl oli õrn, mitte karm, aga terav pilk tema silmades püsis ja suujoon oli kibestunud. „Ma arvan, et nüüd on nad ohutus kauguses,” ütles Cassie.
„Aitäh sulle,” sõnas poiss. Ta pöördus tema poole ja nende pilgud kohtusid. „Ma ei tea, kuidas sind tänada,” lisas ta, „et sa olid nõus minu pärast riskima. Sa isegi ei tunne mind.”
Cassiel oli senisest veelgi veidram tunne. Pilk poisi silmades pani tema pea ringi käima ja ometi ei suutnud ta end sellest lahti rebida. Sädelus oli kadunud; nüüd olid silmad sinakashalli terase karva. Vastupandamatud – hüpnotiseerivad. Poisi silmad mõjusid nagu magnet, kutsusid teda enda poole.
Aga ma ju tunnen sind, mõtles ta. Samal silmapilgul tabas teda kummaline tunne. Talle näis, et ta hõljub väljaspool keha ja näeb, kuidas nad rannal seisavad. Ta nägi poisi juukseid kuldavat päikest ja oma nägu, mis oli pööratud poisi poole. Neid ühendas hõbedane nöör, milles sumises ja helises elekter.
Neid ühendas energeetiline side. Nii tõeline, et kätt välja sirutades oleks võinud seda puudutada. See köitis ühte nende südamed ja püüdis neid teineteisega ühendada.
Tema peas tekkis mõte, justkui oleks sügavalt sisemusest öelnud peenike hääl: Hõbedast nööri ei saa kunagi katki teha. Teie elud on ühendatud. Teil pole teineteisest pääsu samamoodi, nagu pole pääsu saatusest.
Sama järsku nagu välkmõte oli tekkinud, see ka haihtus, ning tema vaimusilma eest kadus ka pilt. Cassie pilgutas silmi ja raputas pead, püüdes mõistusele tulla. Poiss vaatas küsimusele vastust oodates talle endiselt otsa.
„Ma aitasin sind rõõmuga,” lausus Cassie, tundes, kui armetult ja mõttetult kõlasid ta sõnad. „Ja ma pole pahane – sellepärast, mis juhtus.” Poisi pilk langes Cassie randmele ja tema silmist näis sähvatavat hõbedane valgus.
„Mina olen,” ütles ta. „Ma oleksin pidanud varem peidust välja tulema.”
Cassie raputas uuesti pead. Ta poleks mingil juhul soovinud, et poiss oleks kätte saadud ja talle oleks haiget tehtud. „Ma tahtsin sind lihtsalt aidata,” kordas ta segadusse sattudes vaikselt. Ning küsis siis: „Miks nad sind jälitasid?”
Noormees pööras pilgu kõrvale ja hingas sügavalt sisse. Cassiel oli tunne, et on tunginud loata võõrale territooriumile. „Hea küll. Ma poleks pidanud küsima…” alustas ta.
„Ei.” Noormees vaatas talle uuesti otsa ja ta suunurk tõusis vildakaks naeratuseks. „Kui kellelgi on üldse õigus seda küsida, siis just sinul. Aga seda on raskevõitu selgitada. Ma olen siin… vales paigas. Kodus ei julgeks nad mind tülitada. Nad ei julgeks mind isegi tigeda pilguga vaadata. Aga siin oleme võrdsed.”
Cassie ei saanud ikka veel millestki aru. „Siin ei armastata inimesi, kes on teistest… erinevad,” selgitas noormees taas vaikseks muutunud häälega. „Ja ma olen teistsugune kui nemad. Hoopis teistsugune.”
Seda kindlasti, mõtles Cassie. Kes iganes ta ka polnud, Jordani ja Loganiga polnud tal midagi ühist. Ta ei sarnanenud kellegagi, keda Cassie seni oli kohanud.
„Anna andeks. Ma tean, et see pole tõsiselt võetav selgitus,” lausus poiss. „Eriti pärast seda, mis sa minu heaks tegid. Sa aitasid mu hädast välja ja seda ma ei unusta.” Ta vaatas Cassiele otsa ja puhkes naerma. „Loomulikult ei näe ma välja sedamoodi, et mina võiksin aidata sind, eks ole? Vähemalt mitte siin. Ehkki…” Ta jäi vait. „Oota üks hetk.”
Käe taskusse pistnud, püüdis ta midagi välja õngitseda. Samal hetkel hakkas Cassie pea ringi käima ja põsed muutusid tulipunaseks. Kas poiss tõesti otsis raha? Arvas, et saab enda aitamise kinni maksta? Ta tundis end alandatuna ja mõistis, et isegi tema rannet väänanud Jordan polnud teda nõnda šokeerinud, ning tahtmatult valgusid ta silmadesse pisarad.
Aga kui poiss käe taskust välja tõmbas, oli tema peopesal kivi, mille sarnaseid võib leida ookeani põhjast. Vähemalt esmapilgul näis see just sellisena. Kivi üks pool oli kare ja hall ning sellesse kinnitusid tillukesed mustad spiraalid, mis sarnanesid teokarpidega. Aga kui noormees oli kivi ümber pööranud, nägi ta helesinisega läbi põimunud halli pinda, mis sädeles päikesevalguses nagu kristall, justkui oleks üleni kaetud kivist karamellidega. Kivi oli kaunis.
Poiss asetas kivi Cassie peopesale ja surus tema sõrmed kokku. Käel kivi puudutust tundes Cassie võpatas, justkui oleks saanud elektrilöögi ja sellest alguse saanud vool levis mööda käsivart ülespoole. Ta ei mõistnud, kuidas see on võimalik, aga kivi tundus elusana. Läbi vere kohina kõrvades kuulis ta, kuidas poiss kiiresti tasase häälega rääkis.
„See on kaltsedon. Kivi, mis toob õnne. Kui sul on mõni mure või peaksid sattuma hädaohtu või on su elus aeg, mil tunned, et oled ihuüksi ja keegi ei saa aidata, hoia seda tugevalt pihus – nii tugevalt…” – ta sõrmed pigistasid Cassie sõrmi – „…ja mõtle minu peale.”
Cassie vaatas hüpnotiseeritult noormehele otsa. Ta hingas vaevu ja tundis rinnas imelikku raskust. Noormees oli liiga