Majas ikka vist elati. Kunagi ümbritses tare pihtaed, kuid praeguseks oli see peaaegu täiesti maha lagunenud. Sealsamas kõrval oli alles suvel ilmselt väike naerimaa olnud. Seina ääres kössitas madal puuriit ning otse ukse kõrvale oli toetatud jändrik kepp. Koduloomi – eriti tigedaid penisid – polnud näha ega kuulda. See oli hea.
Varbad sissepoole pööratud nagu jahimehel muiste ning kirves igaks juhuks peos valmis, hiilis ta ukse juurde. Seda, et tuba oli alles eile köetud, oli kohe tunda. Üks uksehing oli katki ning kohmakalt vitstega kinni seotud. Kõik viitas sellele, et siin elab vanem rahvas, kes enda ja oma majapidamise korrashoidmisega enam päris hästi ise toime ei tule. Nevel surus kõrva vastu ukseplanke ja kuulatas. Ei midagi. Ta söandas koputada. Kolm korda, rahulikult, ent veenvalt. Ikka ei midagi. Või – ei! Mingi hääl ikka nagu oli. Nüüd lükkas Nevel ukse täitsa pärani. Toasoe lõi vastu ärakriimustatud nägu, see tundus nii hea. Muidugi polnud sisse peale musta pimeduse näha mitte vähimatki.
«Tere!» ütles Nevel igaks juhuks.
Kaugemas pimeduses hakkas miski ägisema ning siis ilmus sellest nähtavale küürakas halli habemega vanamees. Ta nägi välja nii kummaline, et Nevel oleks teda äärepealt juba mõneks metsarahva liikmeks pidanud ning lasknud kirvel ilma igasuguse mõtlemiseta vihiseda. Ometi sai ta endast õigel ajal kinni. Taadil olid harvad pikad hallid juuksed, sügaval koobastes pesitsevate silmade (olid need ikka seal?) kohale olid kaardunud metsikud hõbedased kulmud nagu põdrasamblatuustid. Tokerjas habe oli endasse kogunud igasugust prahti ja vähemalt viimase nädala toidujäänuseid. Võimas nina keset lõpmatuid kortse. Vanamehe ebakindlat keha katsid nõgised ja kõikjalt narmendavad hallid rõivad. Ta oli nii küürus, et ulatus Nevelile vaevu rinnuni ning üleüldse oli teda üsna hõlbus pidada mõneks juhuslikuks kuuse küljest korjatud habesamblikuks. Nevel, kes võis taadist olla umbes kolm, aga võimalik ka, et kuus korda noorem, tundus seal tares tolle täieliku vastandina. Pikk ja sihvakas, lausa kõhn kergelt kühmu hoidev keha, kaelani ulatuvad paksud takusevõitu linalakad juuksed, nukilises näos lühike punakas habe. Vaid rõivad hakkasid ka Nevelil juba meenutama majaperemehe omi.
«Kesse?» kähises ätt hambutult ja vaatas Nevelile otsa, kuigi polnud kindel, kas ta üldse midagi nägi.
«Et…Tere!» kordas ootamatu külaline.
«Tere-tere! Või, jumalime, külaline! Kes sa ka oled?» küsis taat kareda häälega. Nevel heitis kiire uuriva pilgu taadi suhu, aga vähemalt rohelisi hambaid ei tundunud seal leiduvat. Või õigemini, seal polnud üldse hambaid.
«Eemmm… Nevel olen ma. Tulen sealt õhtu poolt, kaugemalt. Rändan ringi, lähen hommiku poole,» püüdis ootamatu külaline mitte valetada, aga ka mitte liiga palju avaldada. «Pai taat, kas võtad öömajale? Rõivad on märjad ja öö tuleb külm. Külmun muidu täitsa ära.»
«Kus noh, ikka võtan, kuis muidu! Ongi hea, et siin seltsi saan. Muidu istu nagu mingi kõdukänd üksipäini, kuula ainult, kuidas vaimud tare ümber hulguvad. Lähen veel täitsa lolliks ära, aga nii ikka julgem olla. Minu nimi on Hillo.»
«Nii päris üksi siin eladki? Kas kuskil siin küla ka lähedal on?» uuris Nevel.
«Täitsa üksi jah, näed! Ei ole siin tükk maad kedagi teist ümberringi. Eit ka juba jupp aega tagasi surnud ja lapsed kah… Kes päris kadunud ja kes elab kaugel. Eks üks poeg ja tütar veel on, aga nemad elavad kaugel, pool päeva vähemalt minna. Vahest käivad veel siin, aitavad natuke, aga ega nad mind, vanainimest, päris ei taha, hoiavad eemale. Enda juurde ei võta, muidu oleks vast isegi kergem, aga ma ei hakka peale ka ajama, ongi parem nii. Ega nendegagi hea oleks, kurjad on. Vat. Elan nii, isegi ei tea, millal ära koolen ja rebased laiali veavad. Näed, mul siinsamas palu peal on isa ja vanaisa ja ema ja kõik-kõik. Kõik on siin elanud ja nüüd on kääpa sees. Kes mind põletab, kui rebased on kondid ilma peale laiali vedanud? Saab sugu otsa ja valmis!»
Hillo istus sinnasamma ahju ette maha. Sedasama tegi Nevel. Täna ööseks oli tal peavari ja toasoe olemas, saab ehk veidi rohkem puhatagi. Esialgu oli kõik taas korras. Ahjusöed hõõgusid punaselt ning koldeaugus haudus suures potis naeritest tambitud puder. Potil oli servast suur kild puudu. Nevel kraamis oma viimase toidupoolise märsist välja. Seda polnud rohkem kui ühe söögikorra jagu. Elupäästja sealihatükk (nooleteravik endiselt sees), paar kuivatatud särjepoega ning kuiv leivakannikas. Mis seal’s ikka, eks homne hoolitse ise enda eest. Üheskoos jagasid nad olemasolevat, kuigi Hillo jättis liha ja kala puutumata ning tampis vaid tükikese leiba naeripudru sisse pudedaks.
«Oli mul vanim poeg, Anno nimi,» jätkas Hillo juttu. «Hea poeg oli, kui vaja, siis aitas ja kõike. Noh, aga siis läks teistega sinna suurele järvele, et «müüme kopranahku, saab raha.» Noh jah, ja sõitsid järvele, aga sealt tulid Mudajõe pealt sõjamehed, varjaagid, ja läksid sõjaga peale. Noh, ja tapsidki ära poja ja teised kah, kes seal paadiga olid. Ja viskasid järve põhjagi. Kodus siin ootasin ja ootasin, ei teadnud midagi, mis oli juhtunud. Nojah, ja lõpuks sai nii, et ühed poisikesed olid kalda pealt ikka ära näinud, mis toimus. Jah. Aga mul teine poeg ja tütar, kes, ma rääkisin, et elavad kaugemal siit, nemad said siis ikka kuidagi teada, mis sai. Aga mulle ei öelnud midagi. Ei tahtnud öelda. Et mul hakkab muidu süda liiga valutama. Noh, käisid vahel ikka külas ja tegid midagi ja abiks ikka, aga mul niikuinii väga süda valutas kõige vanema pärast. Noh, ja läks vast kolm… ei, neli aastat mööda niimoodi. Aga tütrel olid lapsed, nood kõnelesid pärast ikka ära ja sain niimoodi teada. Oli valus küll, aga mis sa ikka enam teed, midagi ei tee. No vaat! Nüüd pole ka nood juba mitu aega käinud, ei tea, vast on päris ära unetanud mind.»
«Oh jah!» õhkas Nevel. «Kui ma juba päris homme hommikul vara taas minema ei peaks, poleks lugugi, teeks sul talvepuud valmis ja kõike. Aga ei ole aega antud, tuleb minna.»
«No kuhu sul siis kohe nii kiire on?» küsis Hillo-taat. «Jää no mõnekski päevaks minu poole, ega see tee sul eest ära ei jookse kuhugi. Ilmad on külmad ja vihma sajab, jääd veel tõbiseks, mis sa siis enam teed? Niiviisi hingedeajal ringi tormata!»
«Ei saa kuidagi jääda, kiire on. Väga oodatakse, niipea kui võimalik. Et saaks veel enne talve ja lund Kullalinna.» Selle viimase nime mõtles Nevel küll ise välja, sest arvas, et ega vanaätt niikuinii kõiki kaugete maade nimesid ei tea.
«Kullalinn, pole nagu kuulnudki,» jäigi Hillo mõtlema.
«See on väga kaugel ka. Aga mul on naine ja kaksikud pojad seal, ootavad,» valetas Nevel nii, et tema suust võis peaaegu näha välja paiskuvat võimsat suitsupahvakat.
«Siis sa oled ju ka kaubapoiss, nagu mul too kadunud Anno tahtis hakata. Ole aga ettevaatlik, kui niimoodi päris üksi liigud. Maa on kurje inimesi täis, võtavad elu ja jätavad laiba kullide nokkida. Ära seda küll taha, heast peast lasta end maha lüüa pole kellelegi au toonud.»
«Oi, Hillo, vaatan ette, ei ma niisama ennast maha müü,» kinnitas Nevel (seekord täiesti siiralt) ja et jututeemat natuke teisale juhtida, lisas: «Aga ma vaatan, et sul on kasukas täitsa katki. Kuhu sa sellisega lähed, kui nüüd pakane tuleb? Külmad ära ju. Lambal küll nii katkist kasukat polnud, kui see talt seljast võeti.»
«Jah. Juhtus jah, käisin siinsamas palus kääbaste peal ja korjasin siis veidike hagu, aga näed, vanad jalad ja vana pea, kukkusin maha ja oks tõmbas lõhki ära. Teeks korda, aga näed, silmad ei näe enam suurt midagi, ei saa lõngaotsa nõelasilma susata.»
«Anna nõel ja lõng, ma lapin ära!» pakkus Nevel, sest heategijale tuli ikka kuidagi vastata ka.
«Kui tahad, tee!» oli Hillo pikemata päri. «Kuskil seal kirstus nad peaksid olema. Mul kadunud eidest jäid nad sinna. Ma ise pole neid välja võtnud. Ei näe ning ega mõistagi suuremat teha nendega midagi.»
Nevel lõikas väitsega maas vedelevast halust õhukese peeru, läitis selle ahjusütega põlema ning otsis sodisest toanurgast mingite riidesse mähitud kompsude kõrvalt üles tolmukorraga kaetud kirstu. See oli vana ja koitanud välimusega ning koitanuks osutus ka selle sisu. Siiski leidus siin