Nad läbisid parasjagu seda käiku, kui nende taga kostus vuhinat ja välgatas metall, kui väike kakusuurune mehhanism käigukäänaku tagant välja lendas. Šunkto pööras relva sinnapoole, ent taipas samal hetkel, et see oli vaid nende kommunikatsioonirobot.
„Kus te olete?” küsis Zoltagi hääl. Ilmselt ei levinud seal käikudes kogu side, nii et ta ei saanud seadet jälitada. Nad tajusid, et robotil on ülevalt antud luba täisvõimsuseks, Athos andis ka siinse poole loa ja seinale tekkisid kujutised, millest ühel oli Zoltag, mõnedel aga kindluse holograafilised läbilõiked.
„Oi, kurat!” vandus piloot sealt ülevalt; Šunkto sai vaid niipalju aru, et nad olid tõesti valesti läinud ja peašahtist juba üsna kaugel.
„Venturi on elus ja hulk muud rahvast ka; ei ole aega neid sorteerida, loopisime lennukisse. Hideaki on ka käes, aga… tüübid on vist mootorsaega proovinud tal kolpa avada. Siin kukub kohe ka taevas kaela, Jaapani lennuväe rünnakuni on kakskümmend sekki. Rühma poolitamine on äärmiselt ebasoovitav, aga mis teha. Kui ruttu te siia jõuaksite?”
„Zoltag, stardi! Kohe!” pahvatas Athos. „Me oleme kommunikatsioonikäigus, sörgime siit eemale ja keegi teisest lainest korjab meid peale. Stardi viivitamatult!” Ta viipas teistele ja nad kiirustasid oma endise mineku suunas edasi. Robot järgnes neile ja nad nägid, et Zoltag surus huuled kokku, ent sekund hiljem keerles ekraanidel juba startivate lennukite tolmukeeris. Kogu maa vappus ja kõikus kui maavärina puhul ja side katkes, sest hoone ülemised korrused varisesid arvatavasti sisse ja robotite rida, mis oli neil võimaldanud rääkida, katkes.
Oma kümme minutit ei juhtunud midagi, nad sörkisid mööda üksluist lamedaid sikksakke tegevat käiku edasi.
„Seis…” teatas korraga Athos ja heitis häiritud pilgu robotile, mis ikka veel neist paar sammu taga lendas.
„Oskab keegi – pange ta vait. Kauaks tal kütust jätkub? Ja üldse…” Ta kuulatas.
Šunkot võttis oma modemi abil riistapuuga ühendust, see laskus põrandale ja jäi vait.
„Seal on inimesed ja ilmselt mingit tehnikat,” teatas Frank.
„Mida sa näed?”
„Eriti midagi,” kaebas mees. „Mingi suur šaht paistab olema. Ehk ulatub isegi maapinnani? Ma ei taha sondida – neil on niikuinii midagi, mis meid siis avastab.”
„Kas me ei saaks seda riistapuud kasutada?” Šunkto tonksas robotit jalaga.
Frank heitis tollele ühe pilgu, siis noogutas. Mehed tajusid, kuidas ta robotile korraldused saatis, see sirutas välja väikesed jalad, millede otsas olid rattad ja hakkas aeglaselt käikumööda edasi veerema. Ta ei saatnud, vaid keris enda taga lahti juuksekarvajämedust valguskaablit, mille teise otsa pistis Frank kõrva taha ja nii jälgisid nad tema transleeringu kaudu kõike, mida robot nägi.
Nad vaatasid korra nõuküsivalt üksteisele otsa ja hakkasid siis masinale järele hiilima, sest paistis, et sealsuunas ei ole mingeid jälgimisseadmeid ega kedagi vaatamas. Nad olid läbinud umbes viiskümmend meetrit, kui roboti saadetud kujutisele tekkis mingi mehhanism ja järgmiseks andis nende aparaat teada, et teda jälgitakse.
„Liikumatult!” oli Franki korraldus; nad ise jätkasid edasiliikumist. Toimuv oli ju järgmise käänaku taga ja kui nad nurga juurde jõudsid, kummardus lisaks robotile nende masina kohale kaks sõdurit, kes siiski aupakliku kaugusesse hoides ja nende masinat sihikul hoides seda silmitsesid.
„Teie võtke mehed, mina võtan roboti,” sisistas Frank, tõmmates lasernoa, ja juba nad tormasid edasi. Šunkto imestas küll, ent kuna hetkegi kaotada ei olnud, tegi nagu öeldud. Üks sõduritest jõudis relva tõsta, Athos tulistas ja mehe käsi eraldus kehast. Teine jäi hiljaks ja Seligi automaadipära tabas ta meelekohta. Veendunud, et ta kaaslased saavad vastastega hakkama ja olles silmanurgast fikseerinud, et robot üritas Franki rünnata, pöördus Šunkto esimesel võimalusel kaaslase tegemisi vaatama. Ent too oli juba paisanud roboti maha ja sisuliselt tükeldanud. Ta küljest voolas verd ja Šunktol kulus ta kätt vaadates hetk aega, enne kui ta taipas, mida näeb – peaaegu küünarnukini oli nahk ja lihased käe tagaküljelt minema pühitud ja haavades läikis metall. Ometi kasutas Frank kätt edasi.
„Milleks sul oli vaja noakangelast mängida? Hea, et see sul protees oli,” mühatas ta teise käele osutades ja kummardus appi kontrollima, et robotil mõni saatja või muu funktsioon tööle ei ole jäänud.
Frank heitis talle kiire pilgu ja muigas millegipärast veidralt.
„Lootsin selle risu tervena kätte saada… Ma tunnen… arvasin tundvat seda tüüpi roboteid – üks sutsakas õigesse kohta, see oleks ilusti vagusi seisnud ja ma oleks saanud juhtimise üle võtta. Aga nad raisad on seda vist modifitseerinud… Igatahes… nägid ise.” Ta pöördus teiste poole. „Kas kumbki neist räägib midagi?”
Athos oli sõduri otsast lastud käele spetsiaalselt selleks valmistatud žguti-koti paigaldanud ja püüdis tegelast šokist välja tuua, jagades talle kergeid kõrvakiile, Selig aga raputas enda oma kohalt üles vaadates pead:
„Raske ajupõrutus. Ta on mitmeks tunniks rivist väljas.”
Nende robot liikus jälle ettepoole, Selig järgnes talle ja Frank tegeles oma käe hädapärase sidumisega. Käeta sõdur oli ilmselt mingisuguse tasakaalu tagasi saanud ja nad Athosega vahetasid vaikselt jaapanikeelseid lauseid. Šunkto vaatas ringi ja otsustas neid katma jääda.
Korraga ajas Athos end püsti, viipas Franki ja roboti tagasi ning seletas, kui nad lähemale jõudsid: „Ta ütleb, et suures hallis on sõdureid ja tehnikat, aga siin on avarii-kõrvalkäik, kus valvet ei ole enne kui üleval.” Ta aitas võõral sõduril tolle käe korralikult steriilsesse säilituskotti toppida.
Mees ajas end istuli, siis jalgele, ta tuikus, kuid jäi püsti.
„Anato o chika kara chijoo e modosu tedasuke o suru junbi wa dekite imasu, moshi anata ga ude o watashi ni kaeshite kureru to wakusoku shite kureruno nara.”
„Hai, soo shimasu,”6 vastas Athos ja heitis peaga, et nad liikuma hakkaksid.
„Mis te rääkisite?” tahtis Šunkto teada.
„Ta lubas meid välja aidata, kui me talle ta käe otsa tagasi paneme ja mina ütlesin OK.”
„Kuidas sa seda lubadust täita kavatsed?”
„Võtame ta kaasa. Peaks õnnestuma, kui me käe kahe tunni jooksul vähemalt säilitajasse saame.”
Šunkto vangutas pead, ent otsustas mitte rohkem küsida ja nad alustasid ronimist. Ühekäeline sõdur oli kaotanud verd, nii et teda tuli paar korda toetada. Ent lõpuks olid nad roninud oma kahekümne korruse kõrgusele ja jõudsid teise ukseni ning häiret ei olnud keegi andnud. Sõdur toetus raskelt vastu seina ja otsis taskust mingi magnetvõtme.
„Watashi wa door o akeru koto ga dekimasu ga, door no ushiro ni wa sudeni kamera ga secchi sarete imasu.”
„Kono ushiro ni, haba no hiroi renketsu-tunnel ga ari, sono tsukiatari wa hacchakuchi desu?”
„So, watashi tachi wa jimusho no heya o toori nuketeiku no desu…” 7
Athos andis talle käega märku uks avada ja selgitas sellal teistele: „Siit peaks algama suur vaba käik, ent me läheme sellega paralleelselt läbi väiksemate ruumide. Seal on küll kaamerad, ent kuni ta avab uksed, ei panda meid ehk tähele.”
Sõdur oli diskiilt sisse löönud koodi, andis oma sõrmejälje ja avas siis võtit kasutades ukse. Nad leidsid end vast viis-kuus meetrit laia sisehoovi meenutava sopi lõpus, mille taga avardus kõrge ja heledasti valgustatud käik. Nad läksid selle poole, ent keerasid peaaegu kohe ühest väiksemast uksest sisse. Koridorides ja ruumides ei olnud kedagi, ent mehed piilusid kahtlustavalt laes rippuvate kaamerate poole, sellal kui