Mohamed peatab meile liikluskeerises ühe takso, kes nõustubki meid sellesse linnaosasse ära viima. Pärastlõunane suvekuumus annab veidi järele, päike on vajunud madalamale, taevas tõmbunud väheke roosakaks, kerge tuuleke puhub takso pärani akendest sisse ja keerutab teistest akendest välja. Minu rätik ja kõik muu liikuv liigub tuulega kaasa.
Möödume erinevatest majadest, vahele jäävad mõned põllulapid ja palmipuudesalud. Korraga kerkivad kaugusest kolm teravat tippu – püramiidid. Nad on nii võimsad ja tunduvad nii igavikulistena, et seda tunnet, mis mind hetkel valdab, ei ole päris hästi võimalik sõnadesse pannagi. Võib-olla te möödute oma igapäevasel marsruudil Tallinna teletornist või Toompeast või millestki muust ajalooliselt olulisest, aga kui te mööduksite püramiididest, kuidas te siis seda kirjeldaksite?
Korraga ütleb taksojuht Mohamedile, et ta ei tea enam päris täpselt, kust kaudu edasi sõita. Me tiirutame ühe koha peal ringi, kuni lõpuks hoopis valesse suunda keerame ja sõidame teadmata suunas maha pika maa. Teed küsides juhatab igaüks meid eri suunas. Pärast mõningast seiklemist saame lõpuks õigele teeotsale ja taksojuht ei üritagi oma trotslikkust varjata, nagu ka Mohamed. Minul on tagaistmel sellest suhteliselt ükskõik. Ja kuigi reis on olnud omamoodi väsitav, on hinges ikka veel need kolm kolmnurkset tippu.
Lõpuks, kui väljas on juba peaaegu hämar, peatume keskuse moodi kohakeses ühe kauni uue mošee ees. Taksojuht astub torisedes autost välja, sõlmib lahti paela, millega minu kohver on auto katusele kinnitatud, tõstab selle keset tänavat ja küsib Mohamedilt kogu sõidu eest poole rohkem tasu, kui see muidu võiks olla. Kui Mohamed selgitust küsib, et miks see taksosõit nii kallis on, vastab härra, et see tuleneb sellest, et sõitsime pea tund aega kauem. Mohamed muidugi sellega ei nõustu ja ulatab härrale summa, mis selle sõidu eest õiglane on. Taksojuht istub morni näoga autosse ja kihutab minema.
Seisame kahekesi nõutult mošee ees, punane kohver meie kõrval. Mošeest kostub palvelekutse ja inimesi voorib meist mööda, et sinna palvetama minna. Teeperv mošee ees on autosid täis – kuid mitte tavalisi. Need on valdavalt hoopis väikese kabiiniga lahtise kastiga autod. Hiljem saan teada, et need on selles linnaosas toimivad taksod – mikrobuss peatub keskuse juures ja kompsud sõidutab väikese raha eest maja juurde hoopis veoauto.
Mohamed üritab tuttava tuttava numbril helistada, kuid keegi ei vasta. Proovib veel ja veel, kuid ikka ei midagi. Istume sinna samasse teepervele maha, mõlemad väsinud, aga minna ei ole ka kuhugi. Korraga heliseb telefon – tuttav räägib, et oli parajasti palvel ja seega ei saanud vastata. Ta lubab kohe tulla ja meid peale võtta, et kortereid vaatama minna.
Tükk aega oodatud, sõidab korraga meie ette punane samasugune lahtise kastiga auto, nagu neid siin juba mitmeid seisab. Autost astub välja pikk gäläbija’s (eg „meeste traditsiooniline kleidisarnane rõivas“) mees, surub Mohamedil kätt, viskab kohvri autokasti ja palub meil väikesesse kabiini ronida. Mohamed istub autosse esimesena, mina tema järel, et mitte võõra mehega kõrvuti istuma jääda. Härra siseneb ise juhipoolsest uksest.
Auto sõidab paar majavahet edasi ja peatub ühe uue, alles valmiva maja ees. Koridorile ei ole ust veel ette pandud ja et sinna üldse sisse saada, peab esmalt liivahunniku ületama. Pimedas trepikojas tervitab meid väike kassipere, kes mind esmalt poolsurnuks kohutab ja siis vilkalt pimedusse kaob. Mees juhatab meid välgumihkli valgel kolmandale korrusele.
Korterisse astudes tungib ninna õhutamata korteri paks õhk – siin ei ole keegi ilmselt juba mõnda aega elanud või tuleneb see lihtsalt suvekuumusest. Härra paneb tuled põlema. Korter näib sinaka lambivalguse kumas värskelt viimistletud, helesinine seinavärv haakub lambivalgusega imehästi. Kohe otse ees asub elutuba lihtsate diivanite ja teleriga.
„See teler ei näita kanaleid,“ ütleb härra. „Selleks tuleb osta satelliidi vastuvõtja. Eelmised üürijad olid Saudi Araabiast pärit ülikoolipoisid, kes viisid koju minnes oma vastuvõtja kaasa.“
Elutoast viib koridor vasakule, kust omakorda viib uks vasemale kööki ja selle kõrvalt kohe teine uks vannituppa, mille vastas asuvad kolm magamistuba. Köök on tagasihoidlikult sisustatud. Seina ääres on üks kapp, kus mõned taldrikud ja potid ja kohe teise seina ääres gaasipliit. Külmik jääb ukse kõrvale koridori. Söögilauda ega toole siin ei olegi. Vannituba on ilus – kaunite oranžide keraamiliste plaatide, suure vanni ja isegi pesumasinaga. Magamistoad on õpilastele kohased – kõigis on suur kapp, kirjutuslaud, tool ja voodi. Kahes toas ka konditsioneer.
„Läheme vaatame teist korterit ka, mis on kohe siin lähedal,“ ütleb ta Mohamedile ja juhatab meid läbi pimeda koridori jälle alla tänavale, laseb meil autosse istuda ja me sõidame paar maja edasi. Tegelikult jääb see maja kohe nurga taha, aga kes siis ikka jala käib, kui auto on maja ees.
Seegi maja asub liivahunnikute vahel, aga trepikojal on vähemalt uks ees. Kohe teisele korrusele jääbki nimetatud korter.
„Ma elan ise siinsamas üleval,“ lausub härra, kui lukuaugus võtit keerab.
Korter on sarnase planeeringuga, aga toad asuvad rohkem lähestikku, piklikku koridori ei ole. Samuti on see rohkem kulunud, puudub pesumasin ja konditsioneergi. Aga hind on jällegi odavam.
Korterisse sisenedes peaks tekkima kohe teatav äratundmine – kas tunned end selles esimesest hetkest mugavalt või mitte. Raha on ka muidugi oluline, aga nagu inglased ütlevad: „All that counts cannot be counted“ (ingl „Kõike, mis loeb, ei saa veel loendada“). Nii oleme mõlemad otsustanud esimese korteri kasuks ja suundume sinna tagasi. See saab meie koduks kõik need suvekuud, mil Kairos oma abielupabereid ajame ja kust keskuse poole pea iga päev sõidu ette võtame, kolm kolmnurkset tippu meid kauguses mõtlikult jälgimas.
Kohustuslik külastus
„Minu sõber jõudis eile Kairosse ja peatub teie üürikorterist paar maja edasi,“ helistab äi ühel õhtupoolikul meile teatega, et peame homme külastama minema tema egiptlasest sõpra, kes muidu samuti Saudi Araabias töötab, kuid on tulnud oma perega Egiptusesse suvepuhkust veetma. „In ša Allaah!“ (ar „Kui Jumal nii soovib!“) vastab talle läbi telefoni Mohamed ja nii on külastamise osas kokku lepitud.
Siinne traditsioon näeb ette, et kui keegi tuleb reisilt või ka juhul, kui ta on kauemat aega Egiptusest eemal viibinud, teeb keegi sõbra perest talle viisakusvisiidi – et küsida tema käekäigu kohta, uurida, kuidas läks reis ja ega äkki midagi vaja ei ole. Sama traditsioon kehtib ka näiteks pulmade ja matuste puhul – keegi peab alati viisakusest perekonda esindama. Kuna äi on ise samuti praegu Saudis, siis peab külla minema pere vanim poeg. Ja ühtlasi mugav ka, kuna sõbra suvekorter asub ju nii lähedal.
Võtame järgmisel päeval ühest lähedal asuvast kommipoest kandikutäie kuldpaberisse keeratud šokolaadikomme, mis püramiidja hunnikuna hõbekandiku külge kleebitud, ja asume sõbra maja poole teele. On veel varane keskpäev ja ilm on kuum, liivastel tänavatel uute majade vahel tundub see kuumus eriti kõrvetav ja kõrbelik. Seega on jahedasse tuppa kohe hea meel siseneda ja kuumusest tekkinud kerge peavalu haihtub hetkega.
Paremat kätt jääb elutoanurk ja sealt edasi trepist üles magamistoad, vasakut kätt jääb söögituba ja sealt edasi köögiruumid. Korter on egiptlaste kohta küllalt lihtsalt sisustatud. Vähemalt võrreldes sellega, millistesse kodudesse ma varem sattunud olen. Puuduvad massiivsed antiiksed mööbliesemed ja kunstlilled, kuld ja kard, plastikust laudlinad. Mööbel on pigem araabialike sugemetega lihtne, kuid samas äärmiselt stiilne. Elutoa nurgas on pruunist puidust pitsilike nikerdustega ja tumepunase kattega diivan ja tugitoolid, mille vahel väike kuusnurkse plaadiga kohvilaud. Laes ripub tumedast metallist punase klaasiga araabialik latern-lamp. Ka