Kui me tegeleme une- ja unenäojoogadega, saame osaks pikast õpetusliinist. Mehed ja naised on sajandeid teinud neidsamu harjutusi, põrganud kokku samade kahtluste ja takistustega nagu meiegi, ja saanud sama kasu, mida meie võime saada. Paljud kõrged laamad ja meisterlikud joogid on teinud une- ja unenäojooga algharjutusi ning nende kaudu saavutanud valgustatuse. Mõtisklemine õpetuse ajaloo üle ja nende inimeste meenutamine, kes on pühendanud oma elu õpetamisele ‒ meie vaimsetele esivanematele, kes nende õpetuste kaudu ulatavad meile oma tegeluste viljad ‒, sisendavad usku ja tänulikkust traditsiooni vastu.
Mõne Tiibeti meistri meelest võib olla imelik, et ma õpetan neid harjutusi läänlastele, kes pole läbi teinud vajalikke eelnevaid harjutusi või kellel puudub vastav arusaamine. Õpetusi peeti traditsiooniliselt salajas nii austusemärgiks kui ka kaitseks nende lahjendamise vastu ettevalmistamata praktiseerijate väärarusaamade kaudu. Neid ei õpetatud avalikult ega jagatud pealiskaudselt, vaid need olid reserveeritud inimestele, kes olid valmistunud nende vastuvõtmiseks.
Harjutused pole põrmugi vähem tõhusad ja väärtuslikud kui varasematel aegadel, kuid tingimused maailmas on muutunud ja seega püüan ma anda midagi erinevat. Ma loodan, et õpetades avalikult ja lihtsalt seda, mis on tõhus, säilitatakse traditsiooni paremini ja rohkem inimesi võib sellest kasu saada. Kuid on tähtis õpetusi austada, neid nii kaitsta kui ka omaenda praktikat edendada. Palun püüdke võtta vastu nende õpetuste vahetu edastus autentselt õpetajalt. Hea on unenäo- ja unejoogade kohta lugeda, kuid parem on õpetusi saada suuliselt, sest nii luuakse tugevam side pälvimusega. Ja veel, kergesti võib teel sattuda takistustele, mida omal käel on raske ületada, kuid kogenud õpetaja saab neid ära tunda ning aidata kõrvaldada. See on tähtis punkt, mida ei tohiks unustada.
Meie inimelu on hinnaline. Meil on täies võimekuses keha ja mõistus. Võib-olla oleme kohanud õpetajaid ja vastu võtnud õpetusi ja oleme oma elus nautinud vabadust järgida vaimset teed. Me teame, et tegelus on oluline vaimsele rännakule kui ka meie püüdlustele aidata teisi. Teame ka, et elu möödub kiiresti ja surm on kindel, ometi leiame oma toimekas elus, et on raske harjutada nii palju, kui me sooviksime. Võib-olla mediteerime iga päev tunni või kaks, kuid järele jääb kakskümmend kaks tundi, mille kestel tegeleme tühiste asjadega ja hulbime sansaara* lainetel. Aga alati on aega magamiseks; seda kolmandikku oma elust, mille me veedame magades, saab kasutada harjutamiseks .
Käesoleva raamatu peamine teema on: harjutamise abil võime igal eluhetkel arendada suuremat teadvelolekut. Kui me seda teeme, kasvavad jätkuvalt vabadus ja paindlikkus ning harjumuslikud tegevused ja meelelahutused valitsevad meid vähem. Me arendame püsivat ja elavat kohalolekut, mis lubab meil oskuslikumalt valida positiivseid reageeringuid kõigele, mis ette tuleb, valida reageeringuid, mis on parimal moel kasuks teistele ja meie enda vaimsele rännakule. Viimaks arendame välja teadveloleku järjepidevuse, mis lubab meil säilitada täielikku teadvelolekut nii une ajal kui ka ärkvelelus. Siis oleme võimelised reageerima unenäo nähtustele loovalt ja positiivselt ning sooritama unenäoseisundis mitmesuguseid harjutusi. Kui me selle võimekuse täielikult välja arendame, leiame, et elame nii ärkvelelu kui ka unenäoelu suurema kerguse, mugavuse, selguse ja tunnustusega, ning samuti valmistame ennast ette vabaduse saavutamiseks vaheolus (bardos*) pärast surma.
Õpetused pakuvad meile palju meetodeid argielu kvaliteedi parandamiseks. See on hea, sest elu on tähtis ja väärtuslik. Aga alati on nende joogade lõppeesmärk juhtida meid vabanemisele. Selles suhtes on kõige parem võtta käesolevat raamatut kui praktilist teejuhti Tiibeti bön-budismi traditsioonide joogade juurde, mis kasutavad unenägusid, et saavutada vabanemist tavalise elu unelisusest, ning magamist, et ärgata teadmatusest. Et seda raamatut niiviisi kasutada, peaksite võtma ühendust kvalifitseeritud õpetajaga. Siis tehke meele stabiliseerimiseks meelerahu (zhiné*) harjutusi, mida leiate kolmandas osas. Kui tunnete, et olete valmis, alustage eelharjutusi ja veetke mõni aeg neid oma ellu lõimides. Seejärel alustage algharjutustega.
Kiiret pole. Me oleme uidanud sansaara illusioonides hämaratest aegadest peale. Lihtsalt lugeda veel üht raamatut vaimsuse kohta ja see siis unustada muudab meie elus vähe. Aga kui me praktiseerides järgime neid harjutusi lõpuni, äratame oma igipõlise loomuse – valgustatuse.
Kui me ei suuda jääda une ajal kohalolevaks, kui me enda igal ööl kaotame, mis võimalust on meil olla teadvel siis, kui tuleb surm? Kui me siseneme oma unenägudesse ja suhtleme meele kujutlustega, otsekui oleksid need reaalsed, ei peaks me lootma, et oleme surmajärgses seisundis vabad. Pange tähele oma kogemust unenägudes, et teada, kuidas teil läheb surmas. Pange tähele oma kogemust une ajal, et avastada, kas olete või ei ole tõeliselt ärkvel.
ÕPETUSTE VASTUVÕTMINE
Parim viis võtta vastu suulisi või kirjalikke vaimseid õpetusi on „kuulda, järeldada ja kogeda“, see tähendab, mõistuslikult aru saada, mida öeldakse, järeldada, mida sellega mõeldakse, ja rakendada praktikasse. Kui niiviisi õppimisele lähenetakse, on õppimisprotsess pidev ja lakkamatu, aga kui jäädakse pidama mõistuse tasandil, muutub see takistuseks praktikale.
Mis puutub õpetuste kuulamisse või vastuvõtmisse, siis on hea õppur nagu liimiga määritud sein: kõik rohulibled, mis selle pihta visatakse, kleepuvad talle külge. Halb õppur on nagu kuiv sein: mis selle vastu visatakse, libiseb põrandale. Kui õpetusi vastu võetakse, ei tohiks neid kaotada ega lasta raisku minna. Õppur peab säilitama õpetused oma meeles ja töötama nendega. Õpetused, mida pole läbitud arusaamisega, on nagu vastu kuiva seina visatud rohulibled – need kukuvad põrandale ja unustatakse.
Järeldusele jõudmine õpetuse tähendusest on nagu pimedas toas valguse sisselülitamine: mis enne oli varjatud, saab selgeks. Kui tükid loksuvad paika ja on arusaadavad, on see ahhaa-kogemus. Selle erinevus lihtsast kontseptuaalsest arusaamisest on: see pole miski, mida oleme pelgalt kuulnud, vaid miski, mida me teame. Näiteks, kui meile räägitakse toas olevatest kollastest ja punastest sohvapatjadest, on see nendest intellektuaalse teadmise saamine, aga kui me astume tuppa, kui see on pime, ei suuda me öelda, mis värvi milline padi on. Tähenduse järeldamine on nagu valguse põlema panemine: siis teame vahetult punast ja kollast. Õpetus ei ole enam miski, mida me saame üksnes korrata, see on osa meist.
„Praktikasse rakendamisega“ mõtleme, et see, mida mõisteti kontseptuaalselt ‒ mis võeti vastu, mille üle juureldi ja tehti tähendusrikkaks ‒, muudetakse vahetuks kogemuseks. Protsess ise on analoogne soola maitsmisega. Soola kohta võib rääkida, võib mõista selle keemilist olemust, aga vahetu kogemine saadakse seda maitstes. Seda kogemust ei ole võimalik saada intellektuaalselt ega anda edasi sõnadega. Kui püüame seda seletada inimesele, kes pole kunagi soola maitsnud, ei saa ta aru, mis on see, mida meie oleme kogenud. Aga kui me räägime soolast kellelegi, kel juba on vastav kogemus, teame mõlemad, millest on jutt. Sama lugu on õpetustega. Neid tuleb õppida niimoodi: neid kuulda või lugeda, nende üle mõelda, järeldada tähendus ja leida tähendus vahetus kogemises.
Tiibetis pannakse värsked loomanahad päikese kätte ja hõõrutakse neid pehmendamiseks võiga. Harjutleja on nagu toores nahk, vintske ja kõva, piiratud vaadetega ja kontseptuaalselt jäik. Õpetus (dharma*) on nagu või, mis hõõrutakse sisse harjutamisega, ja päike on nagu vahetu kogemus; kui kasutatakse mõlemaid, muutub harjutleja pehmeks ja paindlikuks. Aga võid ka säilitatakse nahkkottides. Kui või jäetakse kotti mõneks aastaks, muutub koti nahk kõvaks kui puu ja mitte mingi kogus võid ei suuda seda pehmitada. Inimene, kes veedab palju aastaid õpetusi uurides, omandab suure hulga neist mõistuslikult, kuid väheste praktiliste kogemustega – ja on