„Kas võiksime hiljem rääkida? Asi on selles, emme, et praegune hetk pole mulle kõige sobivam, poes on rahvast.”
„Mõned asjad on tähtsamad kui töö, Michelle. Nagu näiteks perekond. Kui sa oleksid jõuluajal siin olnud …”
„Emme. Jõulude koha pealt ma juba selgitasin. Aga ma võtsin endale ka naaberkaupluse, nii et …”
„Millal?” Telefoni teises otsas hingati järsult sisse. „Sa pole seda maininudki ei mulle ega isale. On see ikka hea idee, kui meil on majandus sellises olukorras?”
„Tegelikult on küll, vähemalt mina arvan nii,” ütles Michelle. „Üür on odav, plaanid on mul tehtud, ka pikaajalised plaanid …” Ta loobus edasisest selgitusest ja kõndis aeglasel sammul taha kontoriruumi, kus teda ei häirinud vajadus asju korrastada ega või kliente teenindada.
Carole rääkis edasi. „Ma mõtlen tõsiselt, et sa oleksid pidanud nõu kuulda võtma, Michelle. Sina tormad muudkui kallale ilma korralikult läbi mõtlemata. Miks sa isalt ei küsinud? Või Harveylt?”
Ja Anna imestab, miks ma ei taha koju minna.
„Sellepärast, et ma olen kogemustega ettevõtja,” seletas ta, „kes on suurepäraselt võimeline laenu saama ja edukalt toime tulema. Emme, ma tegutsen juba mõnda aega, mul ei ole vaja isa käest midagi küsida.”
Meelega ei maininud ta Harveyt. Kui üldse, siis tõenäoliselt on just tema see, kes poetas Carole’i pähe kahtluseiva Michelle’i võimete suhtes. Selles on ta osav. „Pole ime, et sa niisuguste säärtega palju autosid müüd,” oli üks Harvey lemmikütlusi. Ei sõnagi Michelle’i entsüklopeedilistest teadmistest sellel alal.
„Aga ilmselt ei saa sina korralikult hakkama isegi ühe äriga, kui sul pole võimalik ainsatki päeva vabaks võtta, et meid vaatama tulla,” nurises Carole. „Kas ei saaks seda asja seisma panna, kuni sa näitad isale oma äriplaane ja …”
„Oh, jää nüüd vait, emme. Ära käsi Owenil enne koju helistada, kui ta nõustub uut kodulehte kujundama.” Michelle võttis saabunud kirjade laekast stressipalli ja hakkas seda pigistama. „Kas Ben helistas sulle, enne kui ta Heatherile neljanda lapse tegi? Mina ütleksin, et see on praeguses majanduskliimas palju riskantsem. Miks just mina pean ennast kontrollida laskma?”
Igasugune lastelaste mainimine ajas Carole’i alati keema.
„Jäta selline suhtumine, sest mina väljendan vaid täiesti õigustatud muret,” nähvas ta. „Kui sa sagedamini kodus käiksid, ei peaks me selliseid jutte telefonitsi rääkima. Kui sul selle teise poega untsu läheb, siis lased sa vist jälle jalga? Jätad killud kellelegi teisele kokku korjata?”
Õhk väljus nahinal Michelle’i kopsudest, ja ta tundis, kuidas nahk riiete all justkui kokku tõmbus. Ta sai aru, et ema ei räägi ainult Harveyst. Harvey on ühe palju varasema probleemi tagajärg, ja nad rääkisid sellest kaugelt vähem kui tema ebaõnnestunud abielust, aga see oli alati taustaks, kuigi silmist ära; sellele küll ei vihjatud kunagi, kuid seda ei unustatud ealeski. Ta tundis kurgust kerkivat metallimaitset ja laskis stressipalli aeglaselt vabaks, ent see oli kleepunud niiske pihu külge.
Millal see ometi ükskord lõpeb, küsis ta endalt rõõmutult. Kui kaua meenutatakse sulle vigu, mida tegid siis, kui olid liiga noor teadmaks, et need on vead?
„Vaene Harvey,” ütles Carole lõpuks, taibates, et Michelle ei hakka söödast kinni. „Pidime ta jõuluks siia kutsuma või muidu oleks ta istunud üksi oma mikrolaineahjus soojendatud toiduga.”
Kujutlus Harveyst, kes istub üksi oma lasanjeportsjoniga, oleks Michelle’i peaaegu naerma ajanud. Seda juba ei juhtu, kui on olemas restoranid ja endised kallikesed ja golfiklubi.
„Mitte mingil juhul poleks ta seda teinud,” muigas Michelle parastavalt. „Ta rääkis seda sulle lihtsalt selleks, et sind haledaks teha ja et sa ta sinna kutsuksid.”
„Ta on ju ikkagi sinu abikaasa, Michelle!” hüüatas Carole, jõudes ilmselt alles nüüd telefonikõne peapõhjuseni. „Ja mulle on ta endiselt väimees. Harvey on uhke loomuga mees, aga ma usun siiralt, et ta võtaks su tagasi, kui sa koju tuleksid ja vabandaksid. Arvan, et peaksid tulema. Mis rumal lugu seal taga ka on, unusta see ja tee kõik jälle heaks. Sa ei leia kedagi paremat kui Harvey, kui sa seda silmas pead.”
„Kas mina peaksin vabandama?” Michelle oli nii üllatunud, et ta hääl kõlas piiksatustena.
Aga miks üllatuda? küsis ta endalt. Ema ju arvas, et käsu järgi juuste lõikamine on armas märk mehe huvist. Tema leidis, et Harvey on väga hooliv, ei luba mind kunagi üksi välja, käib peale, et ostab mulle ise riided (alati number väiksemad). Seda ema ainult teabki. Oli aga veel palju rohkem, kuid Michelle’il oleks veel praegugi häbi sellest rääkida.
„Muidugi peaksid vabandama! Sa peaksid selle vaese mehe käest surmatunnini andestust paluma. Ma ei tea kuigi palju naisi, kes läheksid tagasi vaatamata ära sellise lahke ja usaldatava peretoitja juurest. Ajudega naisi igal juhul mitte.”
„Emme,” lausus Michelle ja ta hääl oli võõras pingutusest mitte kohe sealsamas telefon nurka visata. „Ma ei tule Harvey juurde tagasi. Mitte ealeski. Kui ta kavatseb nüüd teie juures omainimeseks saada, palun ütle, et ta lõpetaks mulle lillede saatmise. See tekitab tunde, nagu mind jälitataks.”
„Lilli? Sa kaebad selle üle, et keegi saadab sulle lilli?” Emal õnnestus teeselda hämmastust, väljendades mitteheakskiitu valju kõrgendatud hääletooniga. „Soovin, et mul oleksid sinu probleemid. Michelle. Tõesti soovin!”
Seal see siis ongi, mõtles Michelle. Täpselt see, mida Harvey tahab, et teised kõik arvaksid. Mina olen lihtsalt mõistmatu. Asi on korras. Mu oma ema peab mind liiga rumalaks, sest ma ei saavat aru, kui hea asjaga on tegemist. Tänan väga.
Ta rinnus pitsitas järjest rohkem, kuni ta avastas, et tal on raske hingata.
„Olen tõesti väga hõivatud.” Ta surus end jõuga neid sõnu ütlema. „Vabanda mind. Mul ei ole võimalik homme siit ära tulla.” Ta sai aru, et oleks pidanud nüüd kogu loo sinnapaika jätma, aga kohusetundlik tütar temas ei suutnud jätta lisamata: „Ma maksan ehitajatele päevade kaupa, seega, nagu sa tead, mida rutem saan poe avada, seda rutem hakkab see raha sisse tooma. Arvan, et saan siit ehk ära millalgi hiljem jaanuaris, kui odavate väljamüükide ärevus on vaibunud …”
Nii ta rääkis, kuid teadis ise, et ei mõelnud nii. Ema teadis seda ka.
„Ah kuule, mul on Owen siin korteris majuliseks, sest kõigil teistel näib olevat ta logelemisest juba küllalt saanud,” paiskas ta äkki. „Ära nüüd ütle, et ma perekonna heaks kunagi midagi ei tee.”
Kui Michelle’i hääl vaikseks vaibus, venitas Carole veel pausi edasi. Vaikus nõrises põlgusest. Siis ema ohkas. „See on sinust suuremeelne, Michelle. Võib-olla õhutab tema sind vahelduseks mõtlema kellestki teisest peale iseenda.”
„Mis? Owen või? Owen on kõige isekam kõigist …” alustas Michelle solvununa, kuid Carole oli juba toru ära pannud.
Vean kihla, et ta harjutas seda kõike oma peas päevade viisi, mõtles Michelle, püüdes teha nägu, et see polegi talle tähtis, aga kusagil sisimas kõrvetas endiselt vana häbi, mis ei kao vist kunagi. Kõik − müügiauhinnad, abielu isa soosikuga, äriettevõte − mida Michelle ka on saavutanud oma täiskasvanuelus, ei kaalu kunagi üles kujutlust, mida ta teadis endast olevat ema peas: pilt teismelisest Michelle’ist, kes saabub põlatuna keset semestrit isa Jaguari tagaistmel koju, isa nägu jahmatusest kivinenud.
Ma ei hooli, ütles Michelle iseendale, pigistades käed rusikasse. Olen see, kes ma olen praegu.
Aga ta tundis ennast ikkagi väikesena. Väikese ja üksildasena, nagu oleks ta korraga sattunud teleskoobi valesse otsa.
Keegi