Babüloonia
Tänapäeva astroloogile äratuntava astroloogia arendasid V–I saj e.m.a välja kaldealased, Mesopotaamias asunud kuulsa Babüloonia linna astroloogidest preestrid. Nende maailm oli täis taevalikke endeid: planeetide positsioonid, ilmamuutused, pilvemoodustised ning suhteliselt harvad komeedid ja varjutused. Babüloonlaste silmis oli kogu maailm elav, sest kõigil asjadel oli hing. Sellist uskumust teame tänapäeval animismi nime all. Niisugune maailmatunnetus on olnud omane mõningatele hõimudele tõenäoliselt juba enne Babüloonia tsivilisatsiooni ja seda hoitakse veel tänapäevalgi endiselt elus mõnes eraldatud maailmanurgas, näiteks Zanadroandrena laiendatud perede kogukondades Madagaskaril, kus elatakse teatud sorti animistliku astroloogia põhimõtete järgi.2
Iidsed egiptlased andsid meile kaheteistkümnest kuust koosneva päikesekalendri ja aastatepikkuseid kannatlikke taevavaatlusi aluseks võttes arenes Babüloonia astroloogia tõlgenduste süsteemiks. Planeedid said endale jumalate nimed ja neile tekkisid iseloomujooned. Taevavaatluste tulemusi ning nendega seotud sündmusi märgiti üles savitahvlitele, millelt sai hiljem pretsedente otsida. Killukesed neist taevalike ennete tahvliteks kutsutud ülestähendustest on endiselt alles ja neid on võimalik näha kõikjal maailmas, nagu näiteks USAs, Hiinas, mõnes Lähis-Ida ja Euroopa riigis, aga ka Briti muuseumis Londonis.
Iidsete babüloonlaste maailm oli niisugune, et inimestel oli võimalik jumalatega läbirääkimisi pidada ja kokkuleppeid sõlmida. Ettearvamatud planeetide jumalad saatsid taevast sõnumeid, mida oli võimalik lugeda astroloogilistest ennustustest, nii et inimesed said valida tegutsemiseks võimalikult sobiva aja. Astroloogia oli vahend, mis aitas mõista kogu eksistentsi, see oli omaaegne teadus ning just Babüloonias välja arenenud matemaatiline astronoomia moodustas tehnilise aluspõhja astroloogiale, mida kasutame tänapäeval. Religioon, teadus, maagia ning astroloogilised ennustused ei olnud üksteisest eraldatud, vaid lihtsalt maailma toimimise mõistmise erinevad aspektid.
Enne isikliku sünnikaardi mõiste tekkimist oli astroloogia eesmärk tõlgendada taevaseid märke ja anda nõu või hoiatada, seda eriti valitsevale monarhile, kes tegutses – enamjaolt – oma riigi nimel. Ka nüüdisaegne kaheteistkümne sodiaagimärgi süsteem pärineb iidsest Babülooniast.
Kreeklased ja roomlased
Kõigist Kreeka filosoofidest, kes elasid 500 aasta jooksul e.m.a, on kõige enam tuntud arvatavasti Platon ja Aristoteles. Märkimisväärne on see, et osa nende ideid mõjutavad tänapäeval, XXI sajandil endiselt meie mõtteviisi.
Platonil ja tema õpilasel Aristotelesel on olnud eriti suur mõju lääne religiooni, nimelt kristluse arengule, keskaegsele ja renessansifilosoofiale ning tänapäevasele psühholoogilise astroloogiale. Platon uskus reinkarnatsiooni ning sellesse, et numbritel on esoteeriline ja filosoofiline põhi. Numbritel on tähtis roll ka tänapäeva astroloogias.
Platoni arvates on igal inimesel surematu, tähematerjalist valmistatud hing, mis naaseb tähtede juurde pärast surma. Platoni kosmosemudel kujutas endast ühtainsat intelligentset elusolendit, millel on hing – seda mudelit said tulevased põlved tundma kui Anima Mundi’t, maailmahinge. Platoni filosoofia järgi on kõik planeedid oma regulaarses liikumises loomulikult ilusad, tehes matemaatiliselt täiuslikke ringe ümber nende keskel asuva liikumatu Maa.
Hulk aastaid pärast Platoni surma väitis filosoof Aristarchos, et universumi keskpunktis asub Päike, mitte Maa. Tema ajaks olid aga Platoni ning Aristotelese veendumused tugevasti kanda kinnitanud ning Aristarchose hääl summutati. Pidi mööduma veel 1800 aastat, enne kui tõestati, et Aristarchosel oli olnud õigus.
Vanadel kreeklastel tekkis arusaam neljast põhielemendist – tulest, maast, õhust ja veest –, mis on kogu füüsiliselt eksisteeriva maailma aluseks. Selle süsteemi võttis omaks suurem osa arstidest, kes hindasid halva tervise käes kannatava organismi puhul nimelt nende elementide tasakaalu, ning see jäi peamiseks ravimeetodiks kuni seitsmeteistkümnenda sajandini. Need neli elementi olid muutunud osaks horoskoobist, mida tõlgendasid astroloogid, juba esimeseks või teiseks sajandiks m.a.j ning need on täna endiselt oluliseks osaks sünnikaardi tasakaalu mõõtmisel. Järgnevatest peatükkidest leiad kirjelduse, kuidas seda iidse astroloogia süsteemi tänapäeval kasutatakse.
Sel perioodil tegi astroloogia tehnilisi edusamme, kui kreeklased arendasid edasi babüloonlaste matemaatikat. Meie ajal praktiseeritava astroloogia põhialused rajati klassikalisel Kreeka ajastul.
Aastal 331 e.m.a vallutas Aleksander, keda järeltulevad põlved tunnevad nime all Suur, Babüloonia. Tema sündimise kohta räägitakse legendi, mis kahtlemata on rääkimise käigus kasvanud. Väidetavalt julgustas astroloog Aleksandri ema Olympiast mitte sünnitama enne, kui tähtede seis on õige, et lapsel oleksid parimad võimalused edukaks saada. Võib vaid oletada, kuidas tal see trikk õnnestus! Ometi on see hea lugu ja Aleksandri kuulsus on jäänud sajandite jooksul püsima sõjalise vapruse ja vallutajana saavutatu tõttu, kuigi tema tegelik sünniaeg ei ole teada. Filosoof Aristoteles oli poisikesepõlves tema õpetajaks ja mõjutas kahtlemata Aleksandri mõttemaailma. Aleksander austas vallutatud rahvaste uskumusi ning selle tulemusena tekkinud religioonide, kultuuride ja filosoofiate, muuhulgas ka astroloogia segunemine tähendas erakordset teadmiste ning mõtete vahetust, mis jäi kestma ka pärast tema surma.
Esimesel ja teisel sajandil e.m.a koguti kokku hulk mõjukaid tekste, mis sisaldasid kaasaegseid teadmisi iidsetest sektidest, egiptlaste uskumustest taeva kohta ning kreeka ja babüloonia filosoofiat. Seda kollektsiooni hakati kutsuma Corpus Hermeticumiks (hilisemad põlvkonnad nimetavad neid sageli hermeetilisteks tekstideks). Tekstide tarkuse tõttu pöördusid tolleaegsed astroloogid nende poole nõu saamiseks ja enam kui 1400 aastat hiljem tõusis Corpus Hermeticum läänemaailmas taas areenile. Sellest teostekollektsioonist on pärit ka väljend „nagu taevas, nõnda ka maa peal”, mis viitab faktile, et taevased tingimused peegelduvad ka maistes asjades. Seda fraasi kasutatakse mõnikord endiselt astroloogia õigustamiseks, kuna see pärineb siiski niivõrd auväärsest vanast tekstist.
Kristuse sündimise ajaks oli Rooma impeerium suur ja lai. Sünni juures viibisid maagid, omaaegsed targad: üldiselt peetakse neid kolmeks oluliseks astroloogiks, kes olid pärit idamaadest. Inimesed kõigist ühiskonnaklassidest konsulteerisid regulaarselt ennustajate või astroloogidega. Roomlased andsid Kreeka jumalatele ladina keeles uued nimed: Zeusist said Jupiter, Hermesest Merkuur jne. Roomlaste planeedinimed ja nädalapäevade omadki on paljudes Euroopa keeltes alles, nagu näiteks prantsuse, itaalia ja inglise keeles. Saturni päev (laupäev) sai inglise keeles nimeks saturday, Merkuuri päev (kolmapäev) sai prantsuse keeles nimeks mercredi, Marsi päev (teisipäev) on itaalia keeles martedi jne.
Terve hulk Kreeka ja Rooma astroloogiavastaseid olid ateistid, kes ei uskunud „oma” jumalatesse, ning nad ründasid sõnaliselt astrolooge. Tavaliselt kritiseerisid need, kes astroloogiat hukka mõistsid, seda väitega, nagu oleks tegemist pettusega, mis varitses nõrku ja haavatavaid. Astroloogide kliente, kelleks olid sageli naised, peeti ennustajatest liigses sõltuvuses olevaiks ning arvati, et nad ei suuda ilma astroloogiata ühtki otsust vastu võtta. Ma näeme, kuidas seesama juhtub ka hilisematel sajanditel, ja tõepoolest – ka tänapäeval rünnatakse astrolooge sama kriitikaga. Mõni asi ei muutu kunagi!
Teisel sajandil m.a.j avaldas Kreeka astroloog nimega Klaudios Ptolemaios raamatu pealkirjaga „Tetrabiblos”, mis võttis üksikasjalikult kokku kõik kaasaegsed teadmised astroloogiast. See raamat osutus tulevastel sajanditel äärmiselt mõjukaks.
Kristlased võitlesid roomlaste püüete vastu nende religiooni maha suruda uue aastatuhande esimesed mõnisada aastat. Keiser Constantinus seadustas kristluse IV sajandi alguses m.a.j, ent pisut paradoksaalselt valis oma linna, Konstantinoopoli (tänapäeva Istanbuli) rajamise kuupäeva astroloogia abil. Just Constantinus oli ka see, kes fikseeris