Daniel Stein, tõlkija. Sari „Punane raamat“. Ljudmila Ulitskaja

lubada saab.

      Ühesõnaga, saadan sulle esimese osa sellest, mida olen jõudnud kirja panna. Kardan, et ei saa hakkama ilma sinu sõbraliku ja professionaalse osaluseta. Paljust olen sulle varem rääkinud, kuid sa kohtad siin ka täiesti tundmatuid tegelasi, kes on alles äsja väljamõeldud ja veel pehmed ja soojad nagu äsjamunetud munad – kas tead, et kana sees on munakoor palju pehmem kui pärast kloaagist väljumist. Lindudel, kullake, pole mitte tagumik, vaid kloaak. Need on vähesed riismed minu bioloogiharidusest.

      Kuidas läheb lapsukestel ja sinu Andreil? Minu Andrei lendas oma tööde sabas Zürichisse. Lapsukesed on korras, ei tüüta eriti. Suur uudis – suvel sünnib teine lapselaps.

Suudlen,

L.

      TEINE OSA

      1

      September 1965, Haifa

      Hilda Engeli kiri emale

      Kallis ema!

      Soovin sulle palju õnne sünnipäevaks. Kahjuks ei saanud helistada, kuna sõitsime Danieliga mõneks päevaks Jeruusalemma, käisime kõiksugu ülemuste juures: usuasjade nõukogus, ladina patriarhaadis, isegi ühe vene arhimandriidi vastuvõtul tuli ära käia – seda kõike seoses ühe vapustava plaaniga. Ei tea, kas see läbi läheb, aga väga tahaks. Kirjutan sulle hiljem kõigist üksikasjadest. Ent kõigepealt sinust.

      Kirjutasid viimases kirjas, et analüüsid on normis. Jumal tänatud. Muidugi on see kohutav, et sa nii raskesti haigeks jäid, kuid minu jaoks on selles ka head – meil pole sinuga kunagi olnud nii lähedasi suhteid. Selle kuu aja jooksul, mis me koos veetsime, hakkasin sind palju paremini mõistma. Kas tõesti selleks, et üksteist mõista, tuleb tingimata maksta taolist hinda?

      Palud, et kirjutaksin üksikasjalikumalt sellest, millega tegelen. Raske vastata – sooritan väga palju liigutusi, kuid kaugeltki mitte kõik pole mõttekad. Vend Daniel – mida rohkem sa temast teada saad, seda rohkem tahaksin jutustada – naerab ja narrib mind pidevalt. Ta ütleb, et vehin kätega nagu tuuleveski, kuid minust ei pudene jahu, vaid taskurätte, rahakotte ja sulepäid…

      Kaotasin tõesti läinud nädalal jälle rahakoti, aga seal oli ainult 15 liiri. Õnneks olin just samal päeval viinud 300 ühele puudustkannatavale perekonnale ja 800 kandnud üle ühe neiu õpingute eest. Eelmisel kuul jõudis pärale annetus Saksamaalt ja me saime elektrivõla makstud. Saad aru, me maksame araabia kiriku elektriarveid: nende jumalateenistus on hommikuti, nemad elektrit ei tarbi, meil aga õhtuti ja ilma elektrita me ei saa. Alates sellest, kui nad lubasid meil nende juures jumalateenistusi pidada, on elektriarve neli korda suurem.

      Nüüd meie plaanist. Mõni aeg tagasi käisime Karmeli mäel ekskursioonil – Daniel viis sinna kümmekond meie noort koguduseliiget ja mina läksin muidugi kaasa. Imeline paik, vanaaegne druusi küla. Vaevalt et sa druusidest kuulnud oled. Üsna haruldane rahvas, mitte kellegi moodi. Daniel ütles, et nad põlvnevad moslemitest, kuid kummardavad tundmatut moslemi pühakut al-Hakimi, kes meenutab suuresti Jeesust, ning ootavad, nagu kristlasedki, Teistkordset Tulekut. Et nad peavad oma usku suures saladuses. Et nad hoiavad au sees Toorat, Uut Testamenti ja Koraani, kuid lisaks sellele on neil veel mingid omad raamatud, salajased. Ja et neil on mingi eriline reegel – nime olen unustanud – mis näeb ette oma tegelike vaadete varjamist ja välist kohanemist ümbruskonna kommete ja religiooniga. Daniel jutustas, nagu ikka, väga huvitavalt. Külasse me ei läinud, ronisime kõrgemale mäkke…

      Kuhu sa neis paigus labidat sisse ei pistaks, tingimata on seal muistsel ajal midagi olnud. Selle küla lähedal näitas Daniel meile mitte veel päris kokkuvarisenud vana kirikut ja me mõtlesime, et tore oleks see meie vajaduste tarvis korda teha – kogudus meil ju on, aga oma ruume mitte. Võiksime selle ise üles ehitada. Tõsi, siin pole ei veevärki ega elektrit, lähim allikas asub druuside juures. Nende juures lõpeb ka elektriliin. Ilma elektrita saaks veel kuidagiviisi hakkama, aga ilma veeta ei saa kuidagi. Daniel arvas, et üritab druuside külavanemaga rääkida, äkki nad annavad veejuhtme vedamiseks loa, ja see oleks geniaalne, kui meie ettevõtmine õnneks läheb: saame Haifast minema, elaksime siin autonoomselt, Danielil saab kloostrisse jalgsi – viis kilomeetrit, meeldiv jalutuskäik. Kui sõita autoga, tuleb teha pea kolmekümne kilomeetrine haak.

      Ah jaa, Daniel ütles veel, et lihtsam on druusidelt vett hankida kui kirikujuhtidelt luba saada. Nüüd käisimegi asju ajamas. Ta läheb neil päevil druuside vanema juurde. Tahtsin temaga kaasa minna, kuid ta ütles, et läheb parem üksi, ja jutustab mulle hiljem kõigest üksikasjaliselt.

      Kirjutan ja tunnen, et olen unustanud teatada midagi olulist: Daniel arvas, et oma üsna korraliku ivriidi keele oskusega võiksin ma ülikooli õppima minna. Lubas selleks raha hankida. Seal on selline ettevalmistusosakond – hüütakse mehinaks. On osalise kaugõppe kursus: kord kuus tuleb mõneks päevaks loenguid kuulamas käia, ülejäänu on iseseisev töö. Ja pärast seda esimest aastat viiakse sind üle judaistika esimesele kursusele. Ma tahaksin väga.

      Kõik, tuleb magama heita, homme peab tõusma hommikul kell viis.

Suudlen

Tervisi kogu perele

Sinu Hilda

      Ei jõudnud kirja ära saata, ja Daniel jõudis just druuside juurest kohale. On väga rahul.

      Kõige tähtsam – nad lubasid vett anda. Ja nende kohta käiv kirjeldus on samuti väga huvitav. Küla on kaunis suur, majad kaasaegsed, kõik väga puhas. Ühes õues istus varjualuse all vanamees, õmbles midagi suure nõelaga, see oli nähtavasti sadulsepp. Daniel ütles esimesele vastutulijale, et soovib rääkida külavanemaga, ja mees vedas ta kohe enda majja – kostitama. Tuli välja, et nende külavanem on õpetaja ja tal on just koolis tunnid. Kuni nad vestlesid, keetis see noormees kohvi. Maja taga käis vaikne askeldamine. Nagu pärast välja tuli, veristati plovi jaoks lambatalle. Jõid kohvi ära, ja majaperemees Salim viis Danieli küla vaatama. Esimene paik, mida talle näidati, oli surnuaed. Selles külas sai hukka kaksteist meest, üks polkovnik, mitu ohvitseri ja sõdurit. Näidati uhkusega – oleme sõjapidaja rahvas. Imelik, kuna pealtnäha on tegu väga rahumeelsete inimeste, talupoegadega: neil on ilusad aiad, viinamäed. Siis läksid edasi ja Daniel uuris, miks ei ole mošeed või midagi muud taolist… Neil ei ole mošeesid, on khalwah, palvemaja. Moslemid ei võta neid omaks, kuna neil on lisaks koraanile ja piiblile veel omad, isiklikud pühad raamatud, mida nad hoiavad teiste ees salajas. Ja veel on eriline doktriin, imetlusväärne, Taquyya. Salaõpetus, ainult druusidele mõeldud. Ja nende vanem, kes on sellesse salajasse doktriini pühendatud, usaldab selle vaid väärikatele, suust suhu. Kuid nende elu peamine mõte on elada rahus kõrvuti selle maa religiooniga, kus nad elutsevad. Neil pole kodumaad, nende kodumaa on nende õpetus. Ja Daniel lausus isegi sedasi kurvalt, et vaata, Hilda, ka kristlastel oleks pidanud sedasi olema, seda taheti teha. Ainult et ei tulnud välja. Druusidel aga tuli. Nad võtavad väljast vastu maailma muutuvad seadused, kuid elavad iseenda, sisemise kaljukindla seaduse toel.