Metsik Manner. Euroopa pärast II maailmasõda. Keith Lowe

tegelikult veelgi hullemaks. Rahu väljakuulutamisele järgnenud kuudel üritasid liitlased meeleheitlikult ja edutult Euroopa miljoneid nälgivaid inimesi toita. Nagu olen juba maininud, kahanes normaalne igapäevane toidunorm Saksamaal sõja lõppedes peaaegu 1400 kalorini; 1945. aasta septembriks oli see Saksamaa Briti tsoonis langenud 1224 kalorini ning järgmise aasta märtsis oli norm vaid 1014 kalorit. Prantsuse tsoonis langes ametlik norm 1945. aasta lõpus alla tuhande kalori ja püsis seal järgmised kuus kuud.149150

      Ülejäänud Euroopas polnud tingimused paremad ja paljudes paikades oli veelgi hullem. Aasta pärast Itaalia lõunaosa vabastamist, kui riiki oli voolanud saja miljoni dollari ulatuses abi, mässasid koduperenaised Roomas ikka veel toiduainete hindade pärast ning 1944. aasta detsembris korraldati protestiks toidunappuse vastu „näljamarss”.151 Viinis oli ametlik toidunorm suurema osa 1945. aastast 800 kalori ringis. Budapestis langes norm detsembriks vaid 556 kalorini päevas.152 Endisel Ida-Preisimaal sõid inimesed tee äärest leitud surnud koeri.153 Berliinis nähti lapsi pargist toiduks rohtu korjamas ning Napolis varastati akvaariumist söögiks kõik troopilised kalad.154 Sügava ja ulatusliku alatoitumise tagajärjel puhkesid kogu Mandri-Euroopas haigused. Euroopa lõunaossa naasis malaaria ja peaaegu kõikjale tuberkuloos. Rumeenias kasvas pellagra ehk karenahksuse juhtude arv 250 protsendi võrra – veel üks alatoitumisega seostatud haigus.155

      Probleem ei seisnenud üksnes selles, et valitses ülemaailmne toidunappus, vaid ka selles, et seda vähestki ei suudetud korralikult jaotada. Kuue sõja-aasta järel oli Euroopa transporditaristu varemeis. Enne kui oli võimalik asuda tõhusalt Euroopa linnadesse toitu toimetama, tuli taastada raudteevõrk, parandada teed ning ehitada uuesti üles kaubalaevastik. Niisama oluline oli avaliku korra taastamine. Mõnes Euroopa piirkonnas rööviti toiduained niipea, kui need saabusid, ning abiagentuuridel polnud võimalik jagada elutähtsaid varusid välja seal, kus neid kõige enam vajati.

      Paljud Briti ja Ameerika sõdurid olid vabastamise järel Euroopasse saabudes nähtust kohutatud. Nad olid oodanud hävingut ja võib-olla teatud määral segadust, kuid vaid vähesed olid valmis puuduseks, millega nad tegelikult silmitsi sattusid.

      Ray Hunting oli Briti armee sideüksuse ohvitser, kes saabus 1944. aasta sügisel vabastatud Itaaliasse. Ta oli harjunud kerjustega Lähis-Idas, kuid polnud sugugi valmis jõukudeks, kes ümber tema rongi tunglesid. Ühes sõlmjaamas ei suutnud ta nende hala enam taluda ning viskas rahvasumma osa oma normitoidust. See, mis juhtus, vapustas teda hingepõhjani.

      On julm viga visata toidukraami näljase rahvasumma keskele. Neist sai hetkega mass rabelevaid kehi, kes võitlesid kukkuvate andide pärast. Mehed, oma otsustavuses jõhkrad, lõid ja peksid üksteist, et plekkpurke endale saada; naised rebisid toitu üksteise suust, et suruda seda lastele, keda ähvardas selles märulis jalge alla trampimine.

      Kui rong viimaks jaamast lahkus, kakles rahvasumm ikka veel nende väheste palade pärast, mis Hunting oli neile visanud. Ta vaatas neid lahtisest aknast, kui ta mõtted katkestas kõrvalkupeest välja kummarduv ohvitser. „Milline raiskamine – kogu see lobi ära visata!” tähendas ohvitser. „Kas te siis ei tea, et oleksite saanud vaid paari purgi eest sealt kõige kaunima naise?”156

      Näljahäda oli pärast sõda üks kõige keerulisemaid ja pakilisemaid probleeme. Liitlaste valitsused mõistsid seda juba 1943. aastal ja toidu jagamine oli nende jaoks esmatähtis. Ent isegi kõige valgustatumad poliitikud ja administraatorid kalduvad pidama toitu pelgalt füüsiliseks vajaduseks. Vaid need, kes olid eesliinil ja otsekontaktis nälgivate inimestega, mõistsid, et toidul on ka vaimne mõõde.