Will kiirustas akna juurde. Katuselaastudel lebas neljakandilises valguslaigus väike kaelusrästas. See tõmbles veel korra või paar ja jäi siis liikumatuks. Vaatepilt väikesest õnnetust olendist läks Willile sügavalt hinge. Ta avas katkise akna, võttis veel sooja linnukese pihkude vahele ja tõstis tuppa.
Linnu rindkerest tõusis suitsupahvakas; see lõhnas kirbelt, isegi elektriliselt. Lähemal uurimisel märkas Will linnu rinnasulgede all ebaühtlast õmblusesarnast joont, mille vahelt suitsu immitses.
Will haaras laualt oma Šveitsi armeenoa, tõmbas tera lahti ja vajutas sellega õmblusele, kuni see järele andis. Midagi väikest, musta ja ebamateriaalset – justkui vari – lendas avatud praost välja. Will tõmbus ehmatusega eemale. Vari lendas tagaaknast välja ja kadus.
Will tõmbas prao laiali. Seest ei leidnud ta ei liha ega verd, ei luid ega kõõluseid. Ainult juhtmete rägastik. Lind oli mingisugune keerukas masin. Ja tema tardunud silm meenutas kahtlaselt kaamerat.
Kostis terav koputus. Uksenupp pöördus.
„Will, kallis, on sinuga kõik korras?” küsis Belinda ukse tagant. „Kuulsin midagi purunemas.”
„Mul kukkus klaas käest,” vastas ta. Will seisis liikumatult, oodates ukse avamist, mis reedaks, et ta oli selle blokeerinud. „Ma just koristan seda.”
Ema tegi pausi. „Peaasi, et sa viga ei saanud. Ole ettevaatlik. Söök on valmis.”
Will ootas, kuni ema uuesti trepist alla läks, haaras seejärel vannitoast käterätiku ja mässis linnu sellesse. Tagasi magamistuppa jõudnud, kuulis ta õuest auto häält. Eesõuepoolsest aknast nägi ta tuttavaid tulesid majale lähenemas.
See oli papsi auto, kuid pärast äsjavaadatud videot ei olnud Willil õrna aimugi, kes on roolis.
Asi oli otsustatud. Nad olid perega seda loendamatuid kordi harjutanud: kaks minutit pakkimiseks ja minema. Will toppis esmaabitarbed kosmeetikakotti, kiirustas magamistuppa ja tõmbas välja oma spordikoti. Ta viskas kosmeetikakoti koos mõne riideesemega sinna sisse: teksad, T-särgid, parim kampsun, lendurijakk, aluspesu ja sokid. Tema iPhone, iPod, MacBook, akud, päikeseprillid ja räti sisse mässitud lind järgnesid neile. Sinna peale mahutas ta vanemate pulmafoto. Salalaekast haaras ta sada nelikümmend viis dollarit – säästud mustadeks päevadeks – ja heitis kõige viimasena kotti oma armeenoa.
NR 77: ŠVEITSI ARMEE POLE JUST SUUREM ASI, KUID ÄRA KUNAGI LAHKU KODUST ILMA NENDE NOATA.
Will torkas kotti ka marmoriseeritud kaanega musta kulunud märkmiku, kuhu oli papsi reeglid aja jooksul üles märkinud. Ta tõmbas koolipakist Lillian Robbinsi visiitkaardi, jättis numbri meelde ja pani kaardi rahakoti vahele. Paki mahutas ta koos rahakoti ja passiga kotti ning tõmbas luku kinni.
Will kükitas eesmise akna all, kuni isa väsinud Volvo mahtuniversaal maja ees seisma jäi. Nii kõrvalistujapoolne kui ka tagumised uksed lükati lahti ja autost väljusid mustade mütsidega mehed. Avanes ka juhiuks ja välja astus Jordan West. Mustad mütsid hoidsid tema ligi, kui ta üles maja poole vaatas.
On see tõesti paps, mõtles Will, või on tema kaelal samasugune arm nagu emal?
Will nägi, kuidas üks meestest võttis välja musta termosesuuruse süsinikkiust kanistri. Samasugust oli Will hommikul näinud musta sedaani aknast. Teine lükkas Jordan Westi maja poole. Jordan pöördus ja tõukas meest eemale ning Will tundis südames, et mees, keda ta vaatas, oli endiselt tema isa: ta tegi koostööd, sest nad on talle öelnud, et olen siin. Nad pole temaga teinud sama, mida tegid emale.
Will vaatas viis sekundit toas ringi. Iga viimast asja, mida oli viieteistkümne aasta jooksul oma vanematega elades piisavalt väärtustanud, et seda alal hoida.
Ära unusta, mida isa ütles: „Ma tulen sulle järele.”
Will pidi seda uskuma. Hääletult astus ta purunenud akna juurde. Kuuldes allkorrusel ust avanemas, viskas ta koti üle õla ja ronis katusele.
„Tee kõik, mida vaja, et elus püsida.”
Will lasi end üle katuseääre rippu ja libistas end veetorust kinni hoides alla. Akendest eemale hoidudes maandus ta hääletult maapinnal. Tema arvestuse kohaselt oli tal kõige rohkem kolm minutit, enne kui võõrad jõuavad ülakorrusele ja avavad tema magamistoa ukse.
LAHKUMINE SHANGRI-LAST
Pimeduse kaitsva katte varjus jooksis Will tagaväravast välja teele. Ta käivitas stopperi ja seadis juba teist korda päeva jooksul sammud linna poole. End tagasi hoidmata. Veel kiiremini kui hommikul. Kiiremini kui kunagi varem. Elu eest põgenemine on suurepärane motivaator.
Kolm minutit edumaad.
NR 2: KESKENDU KÄSILOLEVALE ÜLESANDELE.
Nad istuvad autodesse ja hargnevad, et teda otsida. Kui nemad teda ei leia, võib Belinda teavitada politseid: kuulutad lapse kadunuks ja tood nii mängu maa-, mere- ja õhuväe ning tagatipuks veel kohaliku politsei. Võibolla seatakse Ojai orust lähtuvatele teedele isegi teesulud. Kui kaua see aega võtaks?
Kõige rohkem pool tundi. Jalgsi jõuaks ta selle ajaga läänepoolse väljapääsuni, kuid kui ta jääb lageda peale, leiaksid nad ta lõpuks ikkagi üles. Kuid need inimesed ei tundnud teda ja see töötas tema kasuks. Neil – ja võib-olla isegi tal endal – polnud aimugi, kui leidlik ja sihikindel võis Will West tegelikult olla.
Usalda oma instinkte ja treeningut. Ära hoia midagi tagasi.
Will heitis koti õlalt ja võttis jooksu pealt välja oma iPhone’i. Ta valis meeldejäetud numbri. Kolmanda kutsumise järel vastati.
„Lillian Robbins”
„Dr Robbins, siin Will West.”
„Tere, Will. Sa hingeldad.”
„Olen hetkel jooksmas.”
„See aitab alati pead selgena hoida, eksole.”
„Enamgi veel,” vastas Will.
„Kuidas sul ülejäänud päev läks?” küsis Robbins.
„Teil oli õigus – mul on olnud palju mõtlemisainet.”
„Saan ma kuidagi aidata? On sul küsimusi?”
„Tegelikult küll. Kus te praegu olete?”
„Oma autos teel tagasi keskusesse. Lahkusin pärastlõunase lennuga ja maandusin vast tunni eest.”
Niipalju siis doktorilt küüdi palumisest.
„Kui kiiresti ma võiksin alustada?” küsis Will.
„Keskuses? Kas see tähendab, et oled nõus?”
„Jah.”
Will jõudis tee lõppu, kus mäed vastu tulid. Ta keeras vasakule ja lendas kallakust alla linna poole, kogudes kiirust, nii et ületas isegi oma hommikuse tempo.
Kus oli see kõhedusttekitav hot rod’iga tüüp nüüd, kus mul tõesti küüti oli vaja?
„Las ma kõigepealt ütlen, et mul on tõeliselt hea meel,” lausus dr Robbins, „ja et sinu küsimusele vastata, siis järgmine semester algab jaanuaris. Meil oleks hea meel, kui siis üle tuleksid.”
„See võib nüüd kõlada veidi veidralt.”
„Lase kuulda.”
„Ma tahaksin alustada homme.” Kõik, mida ta mäest alla tuhisedes kuulis, oli tema enda hingamine. Ta lasi telefoni alla, võttis kiire kurvi ja tõstis telefoni taas kõrva juurde: „Ma ju hoiatasin, et see võib kõlada veidralt.”
„Olen hullematki kuulnud,” kostus teiselt poolt. „Kuigi mitte palju. Nii et sa tahaksid üle tulla kohe.”
„On see võimalik?”
„Sinu ärakirjad