Bernini meistritöö pühakute, märtrite ja inglitega
Sa kõnnid mööda laia Via della Conciliazionet Vatikani poole. Valge ja liivavärviline Peetri kiriku fassaad muutub iga sammuga üha vägevamaks. Inimesed hiigelkiriku trepil on tillukesed kui sipelgad.
Ja siin ta ongi – ilmatu suur piazza San Pietro, Gian Lorenzo Bernini meistritöö. Ovaalne väljak, mille läbimõõt on kõige laiemas kohas 240 meetrit. Otsekui kaitsvad käed ümbritsevad hiigelovaali kahelt poolt sammastikud, kummaski neli paralleelset rida vägevaid valgeid dooria sambaid. Sammaste kohal, kõrgel ülal, seisab poolringis üksteise kõrval 140 hiigelsuurt valget pühakut, märtrit ja inglit.
Väljaku keskel kõrgub obelisk, mille keiser Caligula Egiptusest Heliopolisest Rooma tõi. Lihtne 350 tonni kaaluv obelisk tõuseb ligi 30 meetrit taeva poole ja selle püramiidjasse tippu on kinnitatud õõnes raudrist. Pärimuse kohaselt on sinna sisse peidetud tükike pühast ristist, millel suri Kristus. Veel ühe pärimuse järgi olevat sinna peidetud teinegi reliikvia – Caesari tuhk. Keskajal anti obeliskile nimeks Aguglia, Nõel.
Kahel pool obeliski, täpselt ühel joonel, on suurtes ümarates basseinides kaks ühesugust purskkaevu. Üks neist on Gian Lorenzo Bernini looming ning teine selle koopia. Berninile antud käsk: rajagu ta Peetri kiriku ette väljak, millel astujad tunneksid end tühiste ja alandlikena. Selle käsu kunstnik ka täitis. Piazza San Pietrol tunned end kohe päris kindlasti tühise, alandliku ja tibatillukesena, kui imetled vapustavat kunsti, mida inimmõistus ja – käed on suutnud luua.
Otse su ees on maailma võimsaima katoliku kiriku fassaad, mis oma korintose sammaste ja pilastritega meenutab pisut antiikset templit. Sambad raamivad ehitise tohutut keskosa, kust avanevad uksed kirikusse. Portikuse kohal on pikk rida kõrgeid kaaraknaid, balustraade ja rõdusid, mida on kokku üheksa. Keskmiselt rõdult pöördub paavst kõnet pidades alla hiigelväljakule kogunenud rahva poole.
Fassaadi kroonib kõrge atikakorrus, mille äärel, balustraadi taga, seisab 13 Bernini sammaskäiku ehtivatest marmorkujudest veelgi suuremat apostlite figuuri. Keskel on Kristus ristiga, tema kõrval Ristija Johannes. Ja kogu toreduse kohal kõrgub roiete abil sektoriteks liigendatud ning akendega õhuliseks muudetud imeline Michelangelo kuppel.
Pühalikust krüptist säravasse kirikusse
Ringkäiku Peetri kirikus tasub alustada Vatikani krüptidest kiriku põhiruumi all. Kitsavõitu keerdtrepp viib maa-alusesse valgustatud tunnelisse, mõlemal pool seintes on nišid ja neis kogukad sarkofaagid. Siin on paavstide matmispaik. Igal sargal lamab lahkunu elusuurune pidulikus paavstirüüs kuju. On uhkemaid hauakambreid ja lihtsaid alkoove. On ka üks uuem, lilledega ehitud matmispaik – paavst Johannes Paulus II haud.
Ja lõpuks kõige püham koht. Marmormosaiigist põrand, madal kaarjas tunnel, marmorseinad piltide ja ladinakeelsete kirjadega … Lühike käik viib pühamatest pühamasse paika, mida vaikne, aeglaselt liikuv rahvavool saab vaid eemalt silmitseda. Väike ruum on kuldne, särav ja veidi ängistav. Kümned õlilambid valgustavad värviliste marmorsammaste ja pitsiliste ornamentidega seina. Klaasukse taga on nišš kuldse laekaga. Sepulcrum Sancti Petri Apostoli – Püha Peetruse viimane puhkepaik. On aga teadlasi, kes väidavad, et apostli matmispaik asub hoopiski sügaval maa all, Vatikani nekropoli piiril.
Maa-alune teekond lõpeb õues, kiriku vasakpoolse tiiva ees, otse suure trepi kõrval. Niisiis kõndisid sa hoone alt läbi ja astud nüüd sinna hiigelruumi, mida jõuluöö missade ajal täidavad kullasära, lilled, küünlad, paraadrõivastes askeldavad kardinalid ja preestrid. Praegu pole siin tooliridu, kirik näib lausa tühi, sest turistid ei suuda iial 212 meetri pikkust ruumi täita. Akendest tulvab päeva- ja päikesevalgust, su ees avanev ruum pole aga mitte lihtsalt suur. See on üüratu, meeletu, tohutu. Kahel pool kõrguvad heledad nelinurksed sambad eraldavad kesklöövi ning moodustavad kõrgel ülal rikkalikult ornamentide, piltide ja skulptuuridega kaunistatud kaari.
Jalge all läikiv marmormosaiik, pea kohal kaunistatud kaarlagi, sammaste vahelt kahele poole avanevates kõrvallöövides pikk rida hiilgavaid kabeleid. Kohe esimeses ongi Michelangelo maailmakuulus marmorskulptuur „Pietà”: ema, kes hoiab põlvedel oma ristilt maha võetud poja surnukeha. „Naelaaugud Kristuse jalgades ja kätes on väikesed punktid. Vägivallast pole mingeid jälgi. Poeg lamab rahulikult ema käte vahel. Kristusest pole püütud jumalust teha, neitsi õrnad näojooned on firenzelikud – vaikiv, kahvatu, rahulik tütarlapsenägu, ilmes jumalikkust ja ülevust.” Nii on kirjeldanud seda kaunist kuju Irving Stone oma raamatus „Michelangelo. Agoonia ja ekstaas.”
Mööda Peetri kiriku tohutut barokselt kaunistatud kesklöövi edasi kõndides jõuad üha lähemale ruumi kõige pühamale paigale otse Michelangelo loodud kupli all. Siin, täpselt Püha Peetruse hauamonumendi kohal, on kõrgel platvormil lumivalge katte ja kuldsete küünlajalgadega paavsti altar. Otse selle kohal kõrgub ligi 30meetristele jämedatele spiraalsetele pronkssammastele toetuv pronksbaldahhiin.
Gian Lorenzo Bernini valmistas seda imelist baldahhiini tervelt üheksa aastat. Spiraalidena kõrgusse tõusvaid hiigelsambaid mööda pürgivad ülespoole õrnad oksad ja lehed otsekui peened pronksist ronitaimed. Baldahhiini barokselt rahutu ülaosa ääri ümbritsevad tuttidega kaunistatud pronkskanga sakilised lained, nurkades seisavad liikumatult pronksist hiigelinglid, kõrged lainetavad kaared moodustavad ülal kauni särava kupli, mida kroonib pronksrist. Enamik baldahhiini valmistamiseks kasutatud pronksist olevat pärit antiikse Panteoni seinu katnud pronksplaatidest.
Gian Lorenzo Bernini hiigelsuur, pilkupüüdev baldahhiin Peetri kirikus on nii uhke, et kipub varju jätma muu kunsti, mida hoone täis on. Värviline mosaiik, tohutud marmorkujud kümnetes ja kümnetes niššides, mis on paigutatud nii hiigelsammastesse kui ka seintesse, kümned kaunid pühakutele pühendatud kabelid, võrratud hauamonumendid. Kõikjal dekoratiivne, maaliline, rahutu Bernini stiilis barokk, kuigi see kunstnik polnud kaugeltki ainus, kes San Pietro sisepilti kujundas. Arnolfo di Cambio, Francesco Borromini, Giacomo della Porta, Alessandro Algardi, Emilio Greco, Antonio Canova ja teisedki kunstnikud on siia oma jäljed jätnud.
Harras katoliiklane Gian Lorenzo Bernini tahtis muuta jumalakoda nii kauniks ja hiilgavaks kui vähegi võimalik. Samale joonele oma hiigelbaldahhiiniga, apsiidi seina äärde paigutas ta teise üliluksusliku, kalli ja toretseva teose – „Gloria”. Selle keskpunktiks sai vana puutool, millel legendi järgi istunud kunagi Püha Peetrus ise. Bernini käe all sai toolist Püha Peetruse troon. Uhkelt kullaga kaunistatud, kuldsete pilvede vahele tõstetud troon, mille kohal piklikus ovaalis hiilgab ja helendab valge tuvi – Püha Vaim. Helendavast ovaalist väljuvad kuldsed kiirevihud, mille paistel askeldab hulk suuri ja väikesi ingleid.
Hiigelsuur, rikas, särav ja pidulik on ruum su ümber, ajatu ja ajalik korraga, täis andekate loojate käte- ja mõttetööd.
San Pietro õhuakrobaadid
Et hetkeks lummusest pääseda, võiksid kujutleda sampietrini’sid. Need on erikoolituse läbinud mehed, kelle hoole all on Peetri kiriku 44 altarit, 27 kabelit, 800 küünlajalga, 390 skulptuuri, 135 mosaiiki ja rohkem kui 15 000 ruutmeetrit marmorpõrandat. Kaks korda aastas puhastavad nad Bernini massiivset, ligi 30 meetri kõrgust pronksbaldahhiini.
Juba neli sajandit on sampietrini’d kiriku eest hoolt kandnud. Nad liiguvad kui õhuakrobaadid Michelangelo kauni kupli all ja hiigelsammaste kõrguses ning löövad kogu selle üüratu ruumi särama.
Kui aga Vatikanis toimub midagi eriti pidulikku, näiteks uue paavsti ametisse pühitsemine, ehivad sampietrini’d terve kirikuhoone ja ka kirikuesist hiigelväljakut kahelt poolt embava sammastiku elava tulega – tuhandete laternate ja tõrvikutega. Mõne minuti jooksul süttivad lugematud tõrvikud. See on vaatamist väärt pilt. Kirikus sees ei põle samuti elektrilambid, vaid ehtsad küünlad, soojad ja elavad.
Aastad, aastasajad, isegi aastatuhat on vahetunud, kuid Peetri kirikus valitsevad Michelangelo ja Raffael, Bernini ja Bramante, sest nemad on loonud siinse maailma.
Castel Sant’Angelo
Läbi aegade on arvatud, et