Otse enne päikesetõusu ilmus sõiduteele Baba auto. Uks löödi pauguga kinni ja trepilt kostsid jooksusammud. Siis ilmus ta uksele ja ma nägin tema näol midagi, mida ma kohe ära ei tundnud, sest ma polnud seda seal kunagi varem näinud: hirmu. „Amir! Hassan!” hüüatas ta avasüli meie poole joostes. „Nad olid blokeerinud kõik teed ja telefon ei töötanud. Ma olin nii mures!”
Me lasksime end ta käte vahele suruda ja lühikese hullumeelse hetke tundsin rõõmu selle üle, mis tol ööl oli juhtunud, mis see siis ka polnud.
Sel ööl poldud sugugi parte lastud. Nagu välja tuli, poldud sel 1973. aasta 17. juuli ööl üldse eriti palju tulistatud. Järgmisel hommikul Kabul ärkas ja avastas, et monarhia oli möödanik. Kuningas Zahir-šahh oli Itaalias. Tema äraolekul oli ta nõbu Daud-khaan teinud veretu riigipöördega lõpu kuninga nelikümmend aastat kestnud valitsemisele.
Mäletan, et kükitasime Hassaniga järgmisel hommikul isa töötoa ukse taga, sel ajal kui Baba ja Rahim-khaan jõid musta teed ning kuulasid Kabuli raadiost värskeid uudiseid riigipöördest.
„Amir-agaa?” sosistas Hassan.
„Mida?”
„Mis asi on vabariik?”
Kehitasin õlgu. „Ma ei tea.” Baba raadiost kostis sõna „vabariik” üha uuesti ja uuesti.
„Amir-agaa?”
„Mida?”
„Kas „vabariik” tähendab seda, et isa ja mina peame siit ära minema?”
„Ma ei usu,” sosistasin vastu.
Hassan mõtles järele. „Amir-agaa?”
„Mida?”
„Ma ei taha, et nad minu ja isa ära saadavad!”
Naeratasin. „Bas, sa eesel. Mitte keegi ei saada teid ära.”
„Amir-agaa?”
„Mida?”
„Kas sa tahaksid minna meie puu otsa ronima?”
Mu naeratus muutus laiemaks. See oli veel üks asi, mis mulle Hassani juures meeldis. Ta oskas alati öelda õigeid asju – uudised raadiost olid muutunud üsna igavaks. Hassan läks oma hurtsikusse end valmis seadma ja mina jooksin üles raamatu järele. Siis suundusin kööki, toppisin taskusse peotäie seedripähkleid, jooksin välja ning leidsin Hassani ootamas. Tormasime esivärava kaudu välja ja suundusime mäe poole.
Ületasime eramajade tänava ja suundusime üle viljatu maatüki meie mäe poole, kui järsku tabas Hassanit selga kivi. Pöördusime välkkiirelt ümber ja mul hakkas hirm. Meile lähenes Assef koos oma kahe sõbraga, Wali ja Kamaliga.
Assef oli ühe mu isa sõbra, lennuliini piloodi Mahmudi poeg. Ta perekond elas meist mõne tänava kaugusel lõuna pool kõrge müüriga piiratud šikil territooriumil, kus kasvasid palmid. Kui sa elasid Kabulis Wazīr Akbar Khāni linnaosas, teadsid ka Assefist ja tema kuulsatest roostevabast terasest nukkidest, loodetavasti mitte isikliku kogemuse kaudu. Sakslannast ema ja afgaanist isa pojana sündinud blond ja sinisilmne Assef oli teistest poistest peajagu pikem. Tema igati ära teenitud metslasekuulsus käis tänavatel tema ees. Kummalgi küljel kaitseks tema kuulekad sõbrad, kõndis ta naabruses ringi nagu khaan, kes vaatab üle oma maid koos teenimisvalmi kaaskonnaga. Tema sõna oli seadus ja kui sulle oli vaja väheke õigusalast haridust anda, siis olid need terasnukid just õige õpetamisvahend. Nägin kord, kuidas ta kasutas nukke Karteh-Chari piirkonnast tulnud poisi peal. Ma ei unusta kunagi, kuidas Assefi sinised silmad sätendasid tules, mis polnud täiesti tervemõistuslik, ja kuidas ta irvitas, kuidas ta irvitas, kui ta toda poissi oimetuks tagus. Mõned Wazīr Akbar Khāni poisid olid andnud talle hüüdnime Assef Goškhor, Assef-Kõrvaõgija. Loomulikult ei julgenud keegi talle seda otse näkku öelda, kui just ei igatsenud endale samasugust saatust nagu tol vaesel poisil, kes oli tahtmatult inspireerinud selle hüüdnime, kui oli Assefiga võidelnud tuulelohe pärast ja lõpetanud sellega, et õngitses oma parema kõrva välja mudasest rentslist. Aastaid hiljem sain teada ingliskeelse sõna niisuguse olendi jaoks, nagu oli Assef, sõna, millel pole head farsikeelset vastet – „sotsiopaat”.
Kõigist naabruskonna poistest, kes piinasid Alid, oli Assef kindlasti kõige jõhkram. Tegelikult pärines mõnitussõna babalu temalt.
Hei, babalu, kelle sa täna nahka panid? Mis? Lase käia, babalu, naerata meile! Ja päevadel, kui ta erilist inspiratsiooni tundis, vürtsitas ta oma kiusamist veelgi. Hei, sa lamenina-babalu, kelle sa täna ära sõid? Ütle meile, sa pilusilmne eesel!
Nüüd kõndis ta meie poole, käed puusas, tossud väikesi tolmupilvi üles keerutamas.
„Hommikust, kuni’d!” hüüdis Assef käega viibates. „Homo” oli tema teine lemmiksolvang. Hassan taganes minu selja taha, sel ajal kui kolm vanemat poissi meid sisse piiras. Nad seisid meie ees, kolm pikka poissi, kõik teksastes ja T-särkides. Kõige üle troonis Assef, kes ristas jämedad käsivarred rinnale, huultel metsikuvõitu irve. See polnud esimene kord, kui mulle tuli pähe mõte, et vahest pole Assefi mõistusega kõik korras. Mulle tuli ka pähe, missugune õnneseen ma olen, et mu isaks oli Baba, usun, et see oli ainus põhjus, mis hoidis teda tagasi mind liiga palju kimbutamast.
Ta osutas lõuaga Hassani poole. „Hei, lamenina,” küsis ta. „Kuidas läheb babalu’l?”
Hassan ei öelnud midagi, vaid nihkus veel sammukese võrra minu selja taha.
„Olete uudiseid kuulnud, poisid?” küsis Assef, näol muutumatu irve. „Kuningas on läinud. Hea oli lahti saada. Elagu president! Minu isa tunneb Daud-khaani, kas teadsid seda, Amir?”
„Minu isa ka,” ütlesin. Tegelikult polnud mul aimugi, kas see oli tõsi või mitte.
„Minu isa ka,” ahvis Assef mind vinguval toonil. Kamal ja Wali kõkutasid kooris. Soovisin, et Baba oleks seal olnud.
„Oh, Daud-khaan sõi möödunud aastal meie juures õhtust,” jätkas Assef. „Kuidas see sulle meeldib, Amir?”
Ma mõtlesin, kas keegi kuuleks meie karjumist sellel üksildasel maalapil. Baba majani oli tubli kilomeeter maad. Soovisin, et oleksime koju jäänud.
„Kas tead, mida ma Daud-khaanile räägin, kui ta järgmine kord meile õhtust sööma tuleb?” küsis Assef. „Kavatsen temaga veidi lobiseda, nagu mees mehega, mard ja mard. Rääkida talle, mida rääkisin oma emale. Hitlerist. Vaat see oli tõeline juht. Suur juht. Visiooniga mees. Ma räägin Daud-khaanile, et kui nad oleksid lasknud Hitleril lõpule viia selle, mida ta alustas, oleks maailm nüüd parem paik.”
„Baba räägib, et Hitler oli hull, et ta käskis tappa palju süütuid inimesi,” kuulsin end ütlevat, enne kui suutsin suu käega kinni katta.
Assef turtsatas põlglikult. „Ta kõlab nagu mu ema, ja tema on ometi sakslane; tema peaks paremini teadma. Ja siis nad tahavad, et sina ka seda usuksid, eks ole? Nad ei taha, et sa saaksid tõtt teada.”
Ma ei teadnud, kes need „nemad” olid või missugust tõde nad varjasid, ja ma ei tahtnudki seda teada saada. Soovisin, et ma poleks midagi öelnud. Soovisin jälle, et oleksin pilku tõstes näinud Babat mäest üles tulemas.
„Kuid sa pead lugema raamatuid, mida nad sulle koolis ei anna,” sõnas Assef. „Mina olen lugenud. Ja mu silmad on lahti läinud. Nüüd on mul visioon ja ma kavatsen seda jagada meie uue presidendiga. Kas sa tead, missugune see on?”
Raputasin pead. Ta ütleb seda mulle nagunii; Assef vastas alati iseenda küsimustele.
Tema sinised silmad sähvatasid Hassani poole. „Afganistan on puštude maa. On alati olnud ja jääb ka alatiseks. Meie oleme tõelised afgaanid, puhtaverelised afgaanid, mitte aga see lamenina siin. Tema inimesed saastavad meie kodumaad, meie watan’it. Nad määrivad meie verd.” Ta tegi käega laia pühkiva esti. „Ma ütlen: Afganistan puštudele! See on minu nägemus.”
Assefi pilk pöördus tagasi minule. Ta näis inimesena, kes