Just selles onnis andiski Hassani ema Sanaubar ühel külmal talvepäeval 1964. aastal Hassanile elu. Kui minu ema jooksis sünnituse järel verest tühjaks, kaotas Hassan oma ema vähem kui nädal pärast sündimist. Kaotas saatusele, mida enamik afgaane pidas hullemaks surmast: ta ema jooksis minema ühe rändlaulikute ja – tantsijate trupiga.
Hassan ei rääkinud oma emast kunagi, nagu teda poleks olemaski olnud. Mõtlesin alatihti, kas ta unistab emast, sellest, missugune ta välja nägi või kus ta võib olla. Mõtlesin, kas ta igatseb ema järele. Kas tal on valus emast mõelda, nagu minul oli valus mõelda oma emast, keda ma polnud kunagi näinud? Ühel päeval, kui hakkasime minu isa maja juurest Zainabi kino poole minema uut Iraani filmi vaatama, valisime lühema tee, mis viis Istiqlali keskkooli läheduses olevate sõdurite barakkide vahelt läbi. Baba oli keelanud seda teed kasutada, kuid ta oli parajasti Rahim-khaaniga Pakistanis. Hüppasime üle barakke ümbritseva aia, kargasime üle väikese oja ja jõudsime piireteta räpasele platsile, kus vanad mahajäetud tankid tolmu kogusid. Ühe tanki varjus istus rühm sõdureid, suitsetades ja kaarte mängides. Üks neist märkas meid, müksas küünarnukiga kõrval olevat kaaslast ja hüüdis Hassani nime.
„Hei, sina seal!” ütles ta. „Ma tunnen sind.”
Me polnud teda kunagi varem näinud. See oli masajas mees kiilaks aetud pea ja mustade habemetüügastega. Viis, kuidas ta himuralt meie poole irvitas, hirmutas mind. „Lähme lihtsalt edasi,” pomisesin Hassanile.
„Kuule, sina! Hazara! Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin!” klähvis sõdur. Ta ulatas oma sigareti kõrval istuva mehe kätte ja moodustas ühe käe pöidla ning nimetissõrmega rõnga. Torkas teise käe keskmise sõrme rõngast läbi. Sisse ja välja. Sisse ja välja. „Ma tundsin su ema, kas sa tead seda? Tundsin teda õige hästi. Võtsin teda tagantpoolt sellesama oja ääres.”
Sõdurid naersid. Üks neist tegi kriunuvat häält. Käskisin Hassanil edasi kõndida, edasi kõndida.
„Missugune tihke väike magus vitt tal oli!” sõnas sõdur, raputades irvitades teistega käsi. Hiljem pimedas, kui film oli juba alanud, kuulsin, kuidas mu kõrval istuv Hassan nuuksatas.
Pisarad jooksid mööda ta põski alla. Sirutasin end, panin käe talle ümber ja tõmbasin teda endale lähemale. Ta toetas pea mu õlale. „Ta pidas sind kellekski teiseks,” sosistasin. „Ta pidas sind kellekski teiseks.”
Mulle on räägitud, et tegelikult ei imestanud keegi, kui Sanaubar jalga laskis. Inimesed olid tegelikult kulmu kergitanud siis, kui Ali – mees, kes oli pähe õppinud Koraani – oli abiellunud Sanaubariga, endast üheksateist aastat noorema imekauni, kuid üldtuntult häbitu naisega, kes elas täie rinnaga vastavalt oma teotavale reputatsioonile. Nagu Ali, nii oli ka tema šiiit ja etniliselt päritolult hazara. Sanaubar oli ka tema esimene nõbu ja seega loomulik valik abikaasaks. Kuid peale nende ühiste joonte oli Alil ja Sanaubaril vähe sarnast, kõige vähem välimuses. Sel ajal kui Sanaubari säravrohelised silmad ja vallatu nägu oli kuulujuttude järgi ahvatlenud loendamatul hulgal mehi pattu tegema, oli Alil näo alapoole lihaste kaasasündinud halvatus, seisund, mis muutis võimatuks naeratamise ja andis talle alaliselt sünge ilme. Oli veider näha kivistunud näoga Alid õnneliku või kurvana, sest ainult tema viltused pruunid silmad särasid naerust või uppusid kurbusesse. Räägitakse, et silmad on hinge peegel. Mitte kellegi puhul pole see rohkem tõele vastanud: Ali suutis end avada vaid silmade kaudu.
Olen kuulnud, et Sanaubari väljakutsuv kõnnak ja õõtsuvad puusad olid pannud mehi truudusetusest unelema. Kuid poliomüeliit oli jätnud Ali parema jala kõveraks ja atrofeerunuks. See jalg oli vaid kahkjaskollane nahk kondi peal, nende vahel ei olnud peaaegu midagi peale paberõhukese lihaste kihi. Mäletan ühte päeva, kui olin kaheksa-aastane ja Ali võttis mu kaasa turule, et minna naani ostma. Käisin tema taga, ümisedes ja proovides tema kõnnakut järele teha. Jälgisin, kuidas ta oma kidurat jalga laias kaares ette vibutab, jälgisin, kuidas kogu ta keha kaldus võimatult paremale iga kord, kui ta jala maha pani. Paistis lausa väikese imena, et ta igal sammul ümber ei kukkunud. Kui ma katsusin samamoodi käia, kukkusin peaaegu rentslisse. See ajas mind naerma. Ali pööras ringi ja nägi, kuidas ma teda järele ahvisin. Ta ei öelnud midagi. Ei siis ega ka mitte kunagi hiljem. Ta lihtsalt kõndis edasi.
Ali nägu ja kõnnak hirmutasid mõnda nooremat last naabruskonnas. Kuid tõeline häda oli suuremate poistega. Need ajasid teda tänaval taga ja pilkasid, kui ta mööda komberdas. Mõned olid hakanud teda kutsuma babalu’ks – kolliks. „Hei, babalu, kelle sa täna ära sõid?” karjusid nad naerukoori saatel. „Kelle sa ära sõid, sa lamenina-babalu?”
Nad kutsusid teda „lameninaks”, sest nii Alil kui ka Hassanil oli see hazaratele iseloomulik mongoliidne joon. Aastaid teadsin ma hazaratest vaid seda, et nad olid mogulite järeltulijad ja sarnanesid natuke hiina inimestega. Õpikutes ei mainitud neid peaaegu kunagi ja nende päritolule vihjati vaid möödaminnes. Ühel päeval olin ma Baba töötoas ja uurisin tema asju, kui leidsin oma ema ühe vana ajalooraamatu. Selle oli kirjutanud pärslane Horami. Puhusin raamatult tolmu maha, võtsin selle õhtul voodisse kaasa ja olin täiesti rabatud, kui leidsin sellest terve peatüki hazarate ajaloost. Terve peatüki, mis oli pühendatud Hassani rahvale! Lugesin, et minu rahvas, puštud, olid hazaraid jälitanud ja alla surunud. Selles räägiti, et hazarad olid katsunud 19. sajandil puštude vastu üles tõusta, kuid puštud olid nad „sõnulseletamatu julmusega lämmatanud”. Raamatus räägiti, et minu rahvas oli tapnud hazaraid, ajanud neid minema nende maadelt, põletanud nende kodud ja müünud nende naised. Raamatus räägiti, et üks põhjusi, miks puštud olid hazaraid rõhunud, oli see, et puštud olid sunnimoslemid, hazarad aga šiiidid. Raamatus oli palju sellist, mida ma ei teadnud, asju, millest mu õpetaja polnud rääkinud. Asju, mida ka Baba polnud maininud. Seal oli siiski juttu mõnest asjast, mida ma teadsin, nagu näiteks see, et inimesed kutsusid hazaraid hiireõgijateks, lameninadeks, koormakandjateks eesliteks. Olin kuulnud, kuidas mõned naabruskonna poisikesed karjusid neid sõnu Hassanile.
Järgmisel nädalal näitasin seda raamatut pärast tunde õpetajale ja osutasin hazaratest rääkivale peatükile. Ta lehitses veidi raamatut, turtsatas põlglikult ja ulatas raamatu tagasi. „See on üks asi, mida šiiidid hästi teevad,” sõnas ta oma pabereid kokku korjates. „Nad esitavad end märtritena.” Sõna „šiiidid” juures krimpsutas ta nina, nagu oleks tegu mingi tõvega.
Kuid vaatamata ühisele etnilisele päritolule ja veresugulusele, ühines Sanaubar Ali narrimises naabripoistega. Olen kuulnud, et ta ei püüdnudki varjata põlgust mehe välimuse pärast.
„Kas see on ka mõni abikaasa?” mõnitas naine. „Olen näinud vanu eesleid, kes sobivad paremini abikaasaks.”
Lõppkokkuvõttes kahtlustas enamik inimesi, et abielu oli olnud teatavat liiki kokkulepe Ali ja tema onu, Sanaubari isa vahel. Räägiti, et Ali oli abiellunud onutütrega selleks, et taastada kas või natukegi oma onu nime au, kuigi viie-aastaselt orvuks jäänud Alil polnud mingit mainimisväärset maist vara ega pärandust.
Ali ei maksnud kunagi kätte ühelegi oma piinajale. Oletan, et osalt sellepärast, et ta ei suutnud neid kunagi kätte saada kõvera jala tõttu, mida ta taga lohistas. Kuid peaasjalikult sellepärast, et ründajate solvangud ei läinud talle korda; ta oli leidnud oma rõõmu, oma vastumürgi hetkel, kui Sanaubar oli Hassani ilmale toonud. Kõik oli läinud piisavalt lihtsalt. Ei mingeid sünnitusabi andjaid, anestesiolooge ega keerulisi jälgimisseadmeid. Sanaubar lamas lihtsalt paljal plekilisel madratsil, ja Ali ning ämmaemand aitasid teda. Tal polnud üldse erilist abi vaja, sest isegi sündimisel oli Hassan truuks jäänud oma loomusele: ta polnud