Aga rohkem ei ole aega sellele kõigele mõelda ja end niiviisi üles ärritada. Lennuk laskub, all hakkab paistma Seattle ja varsti me maandume.
On aeg korjata oma asjad kokku ja jätta hüvasti šveitslasega. Ta jääb siia ootama Alaska Airlines’i lennukit, mis viib ta tükk maad tagasi põhja poole.
8
On mõistlik, et lennujaamadel on omad nimed. Seattle’il on Tacoma, New Yorgis New Ark või La Guardia, Dallasel Fort Worm. Lennujaamad on omaette linnad või külad, kus on ka oma transport, bussiliinid või isegi rongid terminalist terminali, satelliidist satelliiti. On ka liikuvad kõnniteed, elektrikärud, millel sõidutatakse pakke ja pensionäre; mõned lennujaama töötajad kihutavad läbi rahvamurru tõukeratastel. Seattle’i Tacomas tuleb saabujatel sõita väikese rongiga lõpp-peatusse, sinna, kus saab kätte pakid ja ootavad vastutulijad. Immigratsiooniametnikule pean ütlema oma väikese vale: et mulle ei maksta loengute eest, makstakse ainult sõidukulud. Nii see ju tegelikult ka on, kõike saab ja kõike osatakse vormistada mitmel moel. Kord oli keegi luuletaja sõitnud Vancouverist Seattle’isse, et Ameerikas paaris kohas esineda. Tema oli rumalast peast öelnud, et talle makstakse esinemise eest. Siis küsiti talt tööluba, ja kuna seda ei olnd, jäi tal tol korral Ühendriikides käimata. Kanadas muide nimetatakse Ühendriike tihti Ameerikaks, ladinaameeriklased nii ei tee, nendele on jänkid ja kanadalased ikka põhja-ameeriklased, norteamericanos.
Mall oligi vastas, Seattle’is oli sooja tubli kümme kraadi ja päike paistis rõõmsalt. See olevat esimene kevade tulemine, mille järel võivat tulla veel külma, ennegu tuleb päris kevad ja puud puhkevad. Puud olid tõesti veel raagus, aga seal ei pannud seda nii väga tähele: Washingtoni osariik on igihaljas, seal valitsevad okasmetsad.
Seattle on üks neid uusi Ameerika linnu, mida ma kuidagi linnaks ei oska pidada: hajalinn, kus tänavate asemel on pigem maanteed ja suurt osa majadest kutsuksin hea meelega kõrgemat sorti barakkideks, kuutideks või kuurideks. Kuskil siin asuvad tuumaallveelaevade baasid ja kuskil linna taga on koht nimega Redmond – seal asub Microsoft’i peakorter. Microsoft on see megakompanii, mis on viinud mind mõttele postsovetliku maailma sovetiseerumisest. 15. veebruaril, paar päeva pärast minu saabumist korraldasid MSi vastased, peamiselt Linux-opsüsteemi entusiastid aktsioonipäeva. Nõuti kompuutrivalmistajatelt ja – müüjatelt, et need müüks raale ka ilma senini samahästi kui kohustusliku MS Windows’ita, mis on arvutisse juba installeeritud.
Mõned ostjad, näiteks keegi Bennetti-nimeline mees Austraalias on nõudnud, et neile makstaks tagasi raha, mis nad on maksnud Windows’i eest, mida nad ei vaja ega kavatse kasutada. Bennett sai oma raha tagasi, paljud firmad aga on tõrksad Windows’it oma riistvaralt lahti ühendama: Microsoft on nendega sõlmind kavalad lepingud, nii et arvutitootjatel on kasulikum müüa neid koos
Windows’iga, kui anda ostjal valida, mis operatsioonisüsteemi see oma kasti sooviks. Muidugi soovib üle 90 % Windows’it, kuid tänu tark- ja riistvara nupukale sidumisele ei ole enamikul neist aimugi teistest võimalustest. Ostja on sundseisus ja tema valik on näiline: et saada kompuutrit, milles oleks mõni muu süsteem, peab olema asjatundja ja nägema omajagu vaeva. Sellest valiku vaevast ja vabadusest on Microsoft nüüd keskmise ameeriklase ja maailmakodaniku päästnud. Teisel kombel, pehmemalt kui nõukogude kord päästis sellest meid, kuid kahtlaselt sarnase tulemusega.
Microsoft’i monopol või peaaegu-monopol on teind rahutuks paljusid, eriti Ameerikas, kus valikuvabadus ja vaba konkurents on ideoloogias nii kesksed asjad. Mujal võetakse Microsoft’i ülemvõimu kergemini ja meil Eestis sai Gatesist vahepeal isegi noorte ja edukate guru. Näide sellest, mida Ameerikas palju kordi pidin kogema: meie oleme ameerikalikumad kui ameeriklased ise. Jänkid ei mõõda inimese väärtust ainult tema varandusega, Eesti ajakirjandus aga tihtipeale küll. Niisugust imalat Microsoft’i toodangu ja tema šefi ülistamist, nagu kohtas siin, annab sealpool ookeani otsida. Redmondi püüdis Gatesi kummardama pääseda ka meie president, keda rahajõmm küll õnneks või õnnetuseks vastu ei vaevund võtma.
Malle ja Tomi juures lugesin ajakirjast WIRED pikemat artiklit pealkirjaga 83 põhjust, miks Gatesi võim on läbi. See on üks paljudest samasisulistest kirjutistest, mis näitavad, et üldsuse suhtumine Bill Gatesisse ja tema megakompaniisse on muutunud. Gatesi asemel on kompuutrimaailma kangelane nüüd soomlane Linus Torvalds, Linux-opsüsteemi looja. Miljonite lemmikult langeb mask ja selle all näeme hoolimatut seltskonda, kes vahendeid valimata püüab võistlejaid turult välja süüa, et siis tarbijale konkurentsitult kaela määrida oma keskpärast toodangut. Malle ja Tomi kodus seisis muidugi Macintosh, nagu enamikus muudeski kodudes, kuhu sattusin. Apple on Ühendriikides veel ja jälle kõva sõna: tema uuel i-Mac’il on olnud suur edu. Perepoeg, kes käib Kanadas ülikoolis, suhtub Microsoft’i sügava põlgusega ja tegeleb professionaalselt meil vähe tuntud opsüsteemi BeOSiga. See kõik viitab ikka sellele, et Ameerika ei ekspordi (või ei impordi meie Ameerikast) oma kõige paremat, vaid ikka keskpärast. Kui amerikaniseerumine muudaks Tallinna või Tartu sarnasemaks New Yorgiga, võiks olla amerikaniseerumise poolt. Paraku aga amerikaniseerume pigem Poughkeepsie või Kinsmani kui New Yorgi suunas.
9
Mall ja Tom elavad hoopis teistmoodi kui sarifilmide ameeriklased. Neil on tubli tunni tee kaugusel Seattle’ist teispool lahte viisteist aakrit metsa ja keset seda metsa väike kuuekandiline puumaja. Maja ümber pole tara ega maja ees pöetud muru, ainult mets. Küll mitte põlismets, kuid ometi ilus looduslik mets, kus leiab peaaegu kõik sealtkandi tavalisemad taimed. Niiskemates paikades on kliimakskooslus elupuumets. Nii nagu meil kuusk edukalt kasvab parema pinnasega kaasiku ja männiku all ning hiljem kase ja männi asendab, kasvab seal tuglase ja tsuuga varjus edukalt hiidelupuu (Thuja plicata). Tema varjus, nagu kuusegi varjus, aga teised puud enam kasvada ei saa. Elupuude all on alusmets hõre ja kidur, mujal rõõmustavad silma sealtmaa mustikad, uibulehed, roomav mahoonia ja salal (Gaultheria shallon), kelle marjad kunagi olid sealtkandi pärisameeriklastele oluline toidulisa. Selles metsas, nii tõsistes pehmeokkalistes puudes, kelle vahel siin-seal, küll üksi, küll salguti on raagus haabasid ja leppi, kui igihaljastes uibulehtedes, mahoonias ja salalis on midagi kodust ja rahulikku, midagi, mille keskel ise tahaks elada. Elumaja juures on mõned kuurid, saun ja ateljeeruumid – pererahvas on kunstnikud.
Metsas on värskeid kändusid ja mõned murdund puud: ka siit kandist käisid mullu üle kõvad tormid. Tormid on praegu moes, neid on aina sagedamini ja nii meteoroloogid kui lihtinimesed – ühed kõhklemisi, teised kindlamini – usuvad, et süüdi on globaalsed kliimamuutused. Kuiv statistika kinnitab, et tormikahjustusi on viimastel aastatel nii palju, et kindlustuskompaniidel on raskusi kahjude väljamaksmisega.
Tee Tomi ja Malle juurde viib läbi Chimacumi orust. Kunagi oli sel tasandikul kuusemets, nüüd põllud ja karjamaad, kuuskedest on järel vaid mõned üksikud puud tee ääres. Mets ongi siinkandis säilind mägedes, seal, kus maale ei olnud tulusamat kasutusvõimalust. Nüüd, kui lausmaal enam metsa ei ole, ujutab vihmavesi madalamad kohad üle, muutes orupõhja järveks, kus vahetevahel peatuvad metsluiged.
Jeffersoni kihelkond (county) olla Washingtonis üks kõige kiiremini kasvavaid kihelkondi, nii on siin ka konflikt inimese ja looduse vahel teravam kui mujal. Praktikas tähendab see muidugi konflikti inimeste endi vahel: nende vahel, kes tahavad metsa säästa, ja nende vahel, kes tahavad nende käes olevat maad “arendada”, see on kruntideks jagada ja maha müüa. Seaduse järgi ei ole seda niisama lihtne teha, kuid andekas ettevõtja leiab andekate juristide abiga ikka võimalusi seadusest mööda minna või selle aukudest läbi pugeda, nii ka siin. “Arendajate” suur argument on ikka see, et nemad aitavad piirkonda tuua raha, luua töökohti ja jõukust.
Imelik on, et jõukus ja mõistus on vastandlikud asjad. Kõik leiavad, et neil on puudu rahast,